Jääger-online jahindus foorum

Lääne pool piiri võib veebist leida nii soliidseid eesti hagija tutvustust http://www.dogbreedinfo.com/estonianhound.htm

Kui ka selliseid http://www.thebreedsofdogs.com/ESTONIAN_HOUND.htm
ja see “foto” on väga visa levima. Oman paari (trükk 2005. - 2006.) raamatut kus on just see pilt. Kas tegu on huumoriga?

Loogiliselt võtta peaks Eesti Hagija Tõuühing juhtrolli etendama, aga TÜ liikmeskond on kasin võrreldes sellega palju on e.hagijate omanike Eestis.
EKLis soovis regist. MTÜ Eesti Hagijas http://www.eestihagijas.ee/. Pärast pole nad uuesti üritanud. Kellega on tegu?

Algul peab eesti hagija sugupuud korralikult kaardistama - Eesti Hagijate Tõuühing, Eesti Kennelliit, Eesti Jahikoerte Tõuühing peaksid koostööd tegema. Et vere liinid Eestis umbe jooksevad on siililegi selge.

Mõlemad võitlevad pooled on kanged (iseteadlikud). Kindlasti peaks eesti hagija verevärskendamisest kujunema Eesti riigi ja tema naabrite ühisprojektiks. Asja tundjad peaksid kirjutama tõust põhjaliku uurimustöö. Kaaluma tema häid ja halbu omadusi ning otsustama kas on vajalik tõuraamatu avamisega. Inimesed peaksid selgeks tegema kuhu see koera tõug peaks arenema.

Kunagi ju tõdeti läbi Tõnu Tulevi sõnade – Oleme jõudnud järeldusele, et eesti hagijas ei ole tõug vaid tõugrupp. Praktiliselt eesti hagijat ei ole kellegile vaja. Eesti hagija tase on alla käinud, kuna aretustöö seisnes ainult eksterjööri tulemuste järgi. Probleemi lahendamiseks puuduvad tehnilised võimalused.

1997. aastal võttis Eesti Kennelliit vastu “Eesti hagija eristaatuse programm” http://www.kennelliit.ee/eesti_hagijas/ ... f231669dce. Tore plaan, aga 10 aastat hiljem on ikka intriigid, uste paugutamised ja ketaste kokku ajamised.

Väikese Eesti suur mure. Üks lugu vanast ajast ....

UUS JAHIKOERTE TÕUG EESTIS. WABA MAA 6. MAI 1934.

" Tallinna jahimehed on juba ammu kõnelenud, et waja on kord lõpp teha suurtele, eriti segawerd hagijatele, kes armutult metsades taga ajavad jäneseid ning ka kitsi. Uude jahiseadusesse wõetigi sisse punkt, mis ette näeb, kui kõrge tohib hagijas olla.

Nüüd on paar pealinna jahimeest uue koeratõu muretsemiseks samme astunud ning Tallinna jahimeeste seltsi juhatuse liige hr. W. EWALD ühes G. TOFERIGA tellisid enesele Schweitsist erilise koeratõu, isa ja ema, mis kuuluwad n.n. SCHWEITSI WÄIKEHAGIJA`te liiki, wõi nagu neid kodus hüütakse "Chien suisse".

Endine Tallinna jahimeeste seltsi liige hr. zum - WALD, kes mõni aeg tagasi asus elama Schweitsi, saatis sealt need koerad Tallinna. Koerad jõudsid siia Saksamaa kaudu aurik "Brandenburgi`l". Nad sadeti teele Locarnost ning läksid maksma ühes transpordiga ligi 500 Eesti krooni. Ema on sündinud läinud aasta augustis, isa weebruaaris. Koerad on wäga vilkad, sõbralikud ja armsad, sammet-pehmete pikkade kõrvadega ning kõigest 40 sentimeetri kõrgused. Koerad saadeti Wasalemma F. Toferi tallu. Sügisel hakatakse neid wälja õpetama.

Nende koerte isa sai möödunud aastal Wiini näitusel tõupuhtuse eest 1. auhinna. Juba on koerteomanikud tellimisi saanud poegade peale. On kuulda, et mõned jahimehed enesele Schweitsist samasuguseid jänesehagijaid wälja tahawad tellida. Nende hulgas nimetatakse ka põllutööministeeriumi metsamajanduse osakonna direktori hr. REINDOLF`i nime. .."
(1938. a. kadus Toferi emane koer ja seda tõuliini hakkas esindama beagli ja hagija segu, mida aga nii hääle kui ka nina poolest kiideti.)

Koerte tööst on järgmine lõik "... Ja kui neilt lõpuks jänes ära wõeti, ei seganud nad end sugugi wahele. Nad heitsid maha ning ootasid, kuni neid jälle jänese peale aetakse. Nad olid just kui ilusad naised, kes ootawad balli lõpul mantli õlgadele andmist. ..."

Tõu ajalugu " ... Schweitsis on praegu keelatud 7 kantonis jahipidamine kõrgemate hagijatega kui 36 - 38 sentimeetrit. Tõuget selleks andis asjaolu, et Saksamaalt sisse rändasid hirwed ja suured hagijad need maha murdsid. Schweitsi parim jahikoertetundja J. Seiler ostis siis suured hagijad üles ja saatis need teistesse kantonitesse ning 38 isegi Aafrikasse jahipidamiseks rööwloomadele. Hirwede hulk hakkas kohe tõusma.
Schweitsis oli nüüd wajadus wäikeste hagijate järele. Hakati koeri paaritama takside, määrakoerte ja foksterjeritega. Algul olid tulemused kehwad, kuid 1904. ja 1905. a. oli eht koeratõug käes. Nii tekkisid siis wäikehagijad. Kutsuti ellu wäikehagijate klubi. (esimese) Maailmasõja ajal, oli neid Schweitsis juba 3000 ümber. ...."

Kui puudub üks hea raamat Eestimaa hagijatest, siis võiks selle töö ettevõtta. Kuidas see mõtte tundub? Raamatus peaks olema kõik see millest puudu on ....

kuro. Eesti hagija puhul kirjutatakse põhiliselt välimikust, aga jahimeest huvitavad rohkem tema tööomadused. Selleks saigi teema:"jaht hagijaga" arutusele pandud.

Ehk sa täpsustad millest konkreetselt eesti hagijate (tööomaduste jt) puhul on vähe (või puudu) või palju kirjutatud. Aga üldiselt saan aru, et on puudu üks tummine teos eesti hagijast.

Artiklis EELISTA EESTIMAIST – EESTI HAGIJAT. Paul Haljas http://www.hot.ee/valgekihv/art3.html tuuakse välja järgmised mõtted

"... Vägisi pressib peale väga hea välimiku ja töökusega soome hagijas. ... "

"... Miks eelistada eesti hagijat?
Põhjus, miks on meil vaja siiski eelistada madalamajalgseid hagijaid, peitub hagijate “varjatud kires” kimbutada metskitsi. Õigeaegse ja oskusliku õpetamisega on väga kiire soome hagijas küll võimalik koolitada metskitsi mitte kimbutama, kuid kõigil jahimeestel ei jätku selleks aega, järjekindlust ja ka oskusi. Halvasti välja õpetatud soome või vene hagijas võib oma kiiruse ja järjekindlusega teha liiga meie kitsede asurkonnale. Eesti hagijas on väiksem ja aeglasem ning ei suuda kitsedega sammu pidada. Seetõttu on teda kergem kitse jäljelt maha saada ning ka juba täiskasvanut koera koolitada. ..."

" ... Eesti hagijas vajab jahindusspetsialistide soosingut
Tore oleks, kui ka jahindusspetsialistid ja kohalikud jahindusjuhid mõtleksid endale selgeks lihtsa küsimuse: kas eesti hagijat on vaja meie jahitraditsioonide jätkamiseks või hakkame tulevikus kasutama nende maade hagijaid, kus kohaliku hagija aretust on võetud tõsiselt.

Kõrgejalgsete ja jõuliste hagijate hankimisega ei teki mingit probleemi, kuid madalamajalgsete hagijate importimine vajalikus koguses küll nii lihtsalt ei laabu. Lähim madalajalgne ja heade tööomadustega hagijas on läti hagijas, kellele kahjuks ei ole võimalik Lätist saada Export Pedigreed, et saaks koera ametlikult Eestis registreerida ja kasutada. ..."

Otsingu süsteemis AIS leitsin huvitava säiliku, viitega Ajalooarhiiv Tartu
(EAA. 5252.1.26) Jahikoerad. Käsikiri.

Autor Mathiesen, Andrei, Tartu ülikooli professor, metsateadlane.
Piirdaatumid 1902, 1921-1949.

Kas keegi teab millega tegu või on isegi uurinud neid materjale.

hylgekytti lausele - tõud kellel pole rakendust kipuvad hääbuma, või koerte puhul on see variant, et hagijas muutub jahikoerast lemmikkoeraks - tahaks meenutada ühte tõugu, kes on kõige kiiremini arenenud ja muutunud läbi sajandite.

Puudel.
Tõug põlvneb bracke - koeratüübist, kellest aja jooksul kujunesid praegused hagijad ja linnukoerad. Esialgu oli puudel jahikoer ja tema karvkate muutis ta eriti sobivaks vees töötamiseks. Just jahimehed hakkasid koera pügama, et muuta nad veidigi liikumaks. Karvkate säilitati tundlikes kohtades, liigeste ümber, rinnakorvil. Sabatutt jäeti alles selleks, et koera oleks vees paremini näha.

Kujunedes küllalt jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks koeraks.


Ehk eelneva juttust lähtuvalt :
Kui suur oleks kaotus eesti hagija hääbumisel jahi tööst.
Kas see on võit kui eesti hagija avastavad "näituseinimesed".

Kui jahimehed peaksid rohkem häält tõstma siis mis rõhuga.
Kas meil on vaja eesti HAGIJAT? Tõugu, mis kujuntakse pikkamööda. End aja jooksul muutub jahipidamise viis ja toob kaasa jahipidamismeetodite muutumise.

Või EESTI hagijas. Rahvusliku sümboli pooldajad ei lepi ju sellise lausega - ta on ju tark ja hinnatud jahikoer, aga kahjuks künoloogiline haruldus. Siis juba - Eesti hagijas esineb jahi -, näituse - ja seltsikoerana maailma paljudes paikades.

Ja termin seltsikoer ei peaks tähendama lahjat morssi, kus koer sobiks igale algajale koerapidajale. Eesti hagijas olgu ikka "ühemehekoer", kuna ta eeldaks koerapidamiskogemusi ja - oskusi.

Jorr. Kas sul on äkki säilinud nendest läti hagijatest mõni foto.

Jah, jorr`il on õigus ühtki koeratõugu ei saa väänata, vaid eesti hagijale on vaja avatud tõuraamatud. E. hagijas on ~50 aastane. See on puberteediiga (üle 100. a. vanust saksa lambakoera peetakse veel nooreks tõuks). Arengu ruumi on küllaga.

Udo Pihlamäe artiklis “Jahikoerte kasutamise võimalustest” (Jaht ja ulukid. Tallinn 1970)
„ .. Meil kasutatakse peamiselt eesti hagijat. Tema eelised, võrreldes vene kõrgekasvuliste ja vene laiguliste hagijatega, on järgmised:
a) eesti hagijas hakkab juba 5—6-kuuselt "tööle";
b) väikese kasvu tõttu saab teda pidada ka linnakorteris, teda on hõlpus transportida;
c) ta on vähem ohtlik metskitsedele.
Hagijatega peetakse jahti põhiliselt jänestele ja rebastele. Üksikud hagijad jälitavad ka ilvest, peavad kinni põdra ja metssea ning lähevad isegi urgu.
Paljude jahimeeste väide, nagu jälitaks kõrgekasvuline hagijas ulukit kiiremini, ei pea paika, sest uluki jälitamise kiirus on seotud hagija haistmisvõimega — mida parem on hagija haistmine, seda kiiremini on ta võimeline ulukit jälitama. Praktiliselt ei ole oluline, kas koer ajab kiiresti või aeglaselt, peaasi et aju oleks kindel ja katkematu. …”

Ma arvan, mitte ainult riik vaid ka jahimehed ise peaksid eesti hagija tõugu väärtustama ja tegelema aretustööga (mitte segamini ajada lihtsa paaritusega). Samas annan aru, et lihtsam on võtta tööks mõni „valmis tõug”(välja kujunenud iseloom / töö omadused). Neid on üle maailma eri jahiliikideks 10, kui mitte rohkem. See geenidega mässamine ja uute „verede” otsimine on üks paras juramine. Nõuab kannatust.

Samas kodus kirjandust ja vanu näituse katalooge uurides avastasin, et laikad hakkasid Eestis „võimust võtma” alates 70ndatest. Varem kasutati peamiselt hagijaid, saksa linnukoeri, settereid, pointereid, takse ja vähem foksterjere. Aastaraamat METS 2005 annab Jahinduse teema all ülevaate 1997. – 2004. aasta jahihooajast. Sealt on näha laikade suurt ülekaalu hagijate ees.

http://www.metsad.ee/mets_xx/2005_jahindus.pdf

Udo Pihlamäe artiklis “Jahikoerte kasutamise võimalustest” (Jaht ja ulukid. Tallinn 1970)
„ ..Laikade vastu on meil siiani valitsenud põhjendamatu umbusk. Alles viimasel paaril aastal on üksikud entusiastid meile sisse toonud tõupuhtaid laikasid. See õigustab end täiesti. Vastava väljaõppe saanud laikaga võib edukalt küttida nugiseid, laikat võib õpetada kährikkoera üles otsima ja kinni pidama. Ja mis kõige tähtsam — laikat on võimalik õpetada jälitama ja kinni pidama isegi põtru ja metssigu. Laikast on abi valiklaskmise korral, sest looma kinni pidades annab ta võimaluse laskeobjekti lähemalt hinnata.
Nagu eelöeldust selgub, on jahikoerte rakendamise võimalused siiski küllaldased, mistõttu nende pidamine end igati õigustab. ..”

Mida arvata sellisest väitest, et eesti hagija populaarsus tõuseks kui selle tõule oleks lisatud suur uluki jaht. Kui suur on eesti ja läti hagija vahe iseloomus/töös.
Kas laikade "mood" alles tekkinud. Või asi on kutsikate nõudluses/pakkumises ja jahi seadustes.

Ja mis jahiks sellised koerad sobisid.

Leedu hagija kohta http://www.e-dog.ru/atlas.phtml?group=1 ... 650&pos=18. See on IKU - International Kennel Union (МКС - Международного кинологического союз) FCI rivaali koduleht Venemaal.

Läti hagija ja taksi ristandid - täitsa huvitav. Kas mõnest koerast on säilinud ka pilte. Uurin ja puurin praegu "balti hagijate" ajalugu.

Kuramaa hagijatest on hea ülevaade Л. П. Сабанеев Собаки охотничьи... Борзые и гончие. Kui läti hagijas tunnustati juba nõukogude ajast oma ette tõuna. Netis kirjutati, et leedu hagijal oli alates 1977. a. ainult ajutine standart.

Need kaks tõugu on päris sarnased. Mõlemal poola, vene hagija ja beagle verd. Tüübilt - крепкий. Läti h. on leedukast 10 cm väikem.

Kas leedu hagijas on siin kandis haruldane tõug? Mida arvata neist kahest tõust?

Kust võiks läti hagijast rohkem lugeda? Kus oleks ka tõu aretuse ajalugu.