Jääger-online jahindus foorum

Piltide järgi tundub, et väga huvitav tõesti, aga kahjuks on sarvede värvus kadunud. Kas olid keetmise ajal vee all vist? Kõiki sarvi tuleb keeta nii, et nad ulatuksid veest välja täpselt kibunapärja alt ja ka aur neid ei kuumutaks (kas kile või kaltsuga kinni mässida justnagu kaas, mis arvestab sarvedega. Ja survepesu korral samuti vaja sarvi kaitsta, sest seegi võtab värvi üsna kiirelt maha. Või olid karvased sarved alles veel. Jah, nii tundubki, tipud pole veel teravadki. Tegelikult saab meie meetodiga Studio Viridises ka karvaseid sarvi nõnda prepsida, et karv jääks peale.

Alus: käsitoona valminud kunstlik paekivi. Sõbrad, kõike saab tegelikult teha. Kliendil oli idee valmis ja nii saigi hästi. Avage mõttemaailm, teha saab kõike ja meie 24 aastat kogemust võib kõrvalt pakkuda hullult ideid. Hea on see, kui kütil on visioon olemas justnimelt selle teadmisega, et teha saab tegelikult kõike. Looma auks, looduse ülistuseks, väärika loomana käitumiseks. Pole probleeme valmistada jäämägesid või voolavat vett, lund ja härmatist, taimi, mis ei kuiva krimpsu ja palju muud. Kõik on võimalik. Ilusat vaikset kevadet!

Vaatamata sellele, et kui alused omgi erinevad, siis on ikkagi oluline dateerida täpselt kõik andmed aluse taha (kui ei viitsi etiketti graveerida), et kõi teadusele vajalikud andmed oleksid trofee küljes olemas. Muidu on trofeed üleriigilise teaduskollektsioonina, mis tagab meil aastakümnete-sadade järel võimaluse ulukite tervise üle järge pidada ja vajadusel DNA-ga tegeleda jne, väärtusetu. Olgu alus missugune tahes, andmed peavad olema. Ning oma kirjas ma just odavuse ju maha tõmbasingi (pappalused) ja soovitasin kasutada väärispuitu, mis ulukile au andmisel igati kohasem. Saan aru, et viguritega alused on veelgi kallimad, aga see on tõesti maitse asi.

Trofeealuste puhul on minu kogemuse põhjal mitu varianti. Kui moodustub komplekt trofeedest, mida liigikaupa paigutatakse gruppidena seinale, siis võiksid alused olla samalaadse kujundusega. Eriti pidulikke saab esile tõsta sealt siis ka graveeritud ja viguritega alustel. Sageli on nii, et väga suured ja ilusad sarved (põder, sokk), lõigatakse juba toorelt madala koljulõikega ära kui samas võiks suurte trofeede puhul kaaluda terve ülakoljuga koos vääristamist. Soovitan töötada välja oma trofeealuste kujundus, et tulevikus saaks samalaadseid asju paigutada sarbastele alustele. Nii säilib fookus trofeel ning alus vaid vormistab selle. Eelistada ikka korralikku puitu, mitte pappaluseid spooniga. Meil stuudios on oma puusepp, kes teeb kindlate šabloonide järele ja nii saab ka korduvatele klientidele samas toonis ja sama kujuga aluseid hiljem lisada kollektsiooni. Mingi järg peaks püsima, et iga alus poleks isesugune (välja-arvatud siis, jah, need, mis erakordset ornamentikat vajavad erakordseks esiletõstmiseks, kui soovi on). Süsteem ja järjepidevus on ilus.

No miks Sa Jõgevale ei viinud??? Seanahaga on see lugu, et pärast nülgimist tuleb ka pekk naha küljest kohe maha koorida. Sool ei lähe pekikihist läbi mingi valemiga. Kui oli rasvane siga, siis oleks pidanud soolama soolvette või karva vahele lisaks hõõruma, kui ei jaksa kohe kogu rasva korralikult maha koorida. Sama rebaste jt. rasvastega. Enne tuleks oma parkaliga alati läbi rääkida iga liigi osas, et kuidas ta neid nahku tahab. Mõne puhul sõltub ka aastaajast. Variandid: sügavkülmutatud, soolatud ja toores, soolvees, soolatud ja kuivatatud, ilma soolata kuivatatud.
Studio Viridis

Taksidermistid viivad samuti parkali kätte, ise ei pargi. Kui on vaja teha trofeevaip, siis on parem, kui vormistav taksidermist ise tegeleb teemaga algusest lõpuni, sh. parkal. Siis saab tulemus lõpuks parim (oskab paremini parkaliga asju ajada ja läbi rääkida). Kui suvaliselt parkali käest tulnud nahka hiljem tahta ttrofeevaibana vormistada, siis võib taksidermistil olla palju suurem peavalu, kvaliteet võib kannatada ja samuti küti rahakott liigselt palju. Aga kui tavalist pargitud karusnahka vaja, siis parem ja odavam kindlasti ise otse parkalikojaga asju ajada.

Tervit! Edastan siia viite ühele värskele artiklile jahitrofeede teemal. Lisaks vaatasin kommentaariumit ja pole seal palju miskit rõõmustavat. Lõbutsege, sõbrad, pimedatel öödel!

Artikli viide (Metsaleht koos kommentaariumiga):
http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandu ... d=70335095

Artikli täisteksti viide FB-s (praegu kõige ülemine):
https://www.facebook.com/StudioViridis

Lund!

Pauli kirjutas:

Val Rajasaar kirjutas:EPO on nii paks, et see õhumull tipust ei tulegi sealt tegelikult välja ja otsad kisuvad lõhki.

Milliseid erinevad vaikusid sa proovinud oled? EPOl on tegelikult tohutu mänguruum ja eri markide valik, aga seda peab proffide käest järele küsima. Aga tõsi ta on, et polüestriga on keskeltläbi tiba mugavam möksida. Sobiv EPO võib ulmeliselt kalliks osutuda ka - polüester on odavam.

Jah, materjalid arenevad meeletu kiirusega nii et ega ma isegi ei jõua enam järge pidada. See tempo ja mitmekesisus on pöörane. Klientide trofeede peal katsetada ei saa, seega tuleb jääda väljakujunenud materjalide juurde. Kui katsetama hakata, siis kulub tänapäevaste materjalide proovimiseks väga palju kihvu, need ei saa olla klientide omad, ja katsete võrdluse mõttes oleks vaja kõik viia läbi samade eeltöötlusõtete ning säilitustingimustega. Ma arvan, et seda ei suuda keegi teha. Ja jälle viide ka iga üksikisendi oma füsioloogiale. Tulemuslik katsetamine on üsna lootusetu ülesanne.

klem kirjutas:

Val Rajasaar kirjutas: Meil Viridises kasutusel täitematerjaliks polüestervaik, veidi pisut elastsem ja kergem,

Kas oskate ka soovitada konkreetset vaiku, tarnijat?

Meie ostame Telliskivi tänavalt Tallinnas, Variant Eesti OÜ. Marki konkr. ei mäleta, aga kui küsida "seda tavalist vedelat polüestervaiku koos kõvendiga, mida Studio Viridis ostab", siis saab õige asja Ja siis kasutusjuhendit küsige ikka ka. Samast saab ka spets. värvipigmenti, kui tahta ainele hulka segada (% küsida) või siis otsad pintsliga pärast ise üle värvida suvalise teile sobiva tooniga, iga värv hakkab. Muidu sama, et enne kihv seest atsetooniga üle loputada. Aga nagu varemgi öeldud, et mitte ainult eeltöötlus ja kihva täitmine ning alusele kinnitamise moodus ei anna täit garantiid, sest oma osa mängib veel ka lisaks kõigele muule looma enese tervis ja füsioloogia ning enne töötlust ja pärastised säilitustingimused.

Edastan ühe ammuse artikli viite. Ilusat alanud jahihooaega, kütid!
http://www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=316

Tore on lugeda kogemusi. Mõned laused tulevad tuttavad ette Väga hea! Siiski EPO võib-olla on pisut liiga jäik. Meil Viridises kasutusel täitematerjaliks polüestervaik, veidi pisut elastsem ja kergem, aga selle valamisel peab hoolt kandma, et õhumull kihvaotsa sisse ei jääks (nõela või traadiga tsurkida). EPO on nii paks, et see õhumull tipust ei tulegi sealt tegelikult välja ja otsad kisuvad lõhki. Vaik on vedelam, silikoon ei lähe lõpuni ja ei hoia asja koos, küünlarasv ja vaha on liiga kuumad ja tõmbuvad pärast jahtumist kokku jne. Seakihvade alusele kinnitamisel, kui tegemist väikeste mõõtmisele mittekuuluvatega, siis silikoonid, akrüülid, mont. liimid väga sobivad. Mõõtmisväärseid tuleks tegelikult lasta üle mõõta enne alusele kinnitamist. Kruvidega ei tasu seakihvu alusele panna, sest a) kui augud ongi õige läbimõõduga, et kruvi ei löö pinget augu ümber, siis b) alusele kruviga tõmbamisel võib tekkida pikipinge. Heaküll, kui kütt ise tunnetab ja on kogenud, kõik on õrnasti tehtud, kuid kui eksperdi assistent hiljem näitusel neid maha ja tagasi kruvib... Meil on kihvade puhul tavaks kinnitada nad traadist või naelast tihvtidega, mis PVA vm. sobiva pehme liimiga kinnitatud (et saaks vajadusel lahti alusest ja ilma pingeid tekitamata tagasi). Jõudu!

Tere! Just äsja tegime vastava aluse, õige nurga all sarved kinnitatud, RMK-le. Selles mõttes kogemus olemas. Hel. Pelle Nugis, Studio Viridis

Teeme ikka. Kopra jaoks on koopiahambad ka juba ammusest olemas, mägra puhul vaja originaalilt vorm võtta (oleks hea, kui nülgimata peaga saaksime naha kätte või siis terve loom).

Jõudu! Nahanäkid on kõige jubedam peavalu loodusmuuseumides ja loomakollektsioonides. Võid kasutusele võtta kui Sul omal majas midagi nahast ei ole, sest plagama panemise korral on suur jama. Söövad naha puudusel ka muud kodust materjali. Tõeline nuhtlus... Koljude puhastamiseks ei kasutata meil ka kuklasi juba ammu, sest nood söövad kondi ka ära kohati. Jääme ikka ohutumate meetodite juurde ehk?

Kõigile kiskjanahkadele teeme vaibad alla ja paneme avatud suuga pea sisse. On tehtud ka metsseavaip samamoodi, kopra ja mägra omi klassikalisest suurest kolmikust rääkimata. Võta Studio Viridisega ühendust.