Kuna siin on välja toodud üsna palju vastakaid arvamusi jalavarjude kohta siis ütleks välja ka oma arvamuse, mille väljakujundamisel tuginen pikaajalisele militaar-, mägimatkade- ja multispordivõistluste kogemusele.
Kõigepealt mõned põhitõed:
1. Universaalset jalanõud ei ole olemas. See mis sobib lausvette ei ole kindlasti parim lahendus poolniiskesse ning jalats, mis on ideaalne kilomeetri - paari pikkuseks jalutuskäiguks, ei sobi kindlasti pikemateks otsadeks.
2. Jalg peab olema kuiv. See, kui palju jalg niiskust eritab, sõltub sellest, kui intensiivselt ja milliseid vahemaid te läbite. Seega - kui liikuda palju ja pikki vahemaid peab jalats olema hingav või kiiresti kuivav. Nii üllatav kui see ka ei tundu, on tihtipeale kõige jalasõbralikum "auklik" ja vett absoluutselt mitte pidav jalats.
3. Jalg peab olema soe. Selle nõude täitmine viib tihtipeale konflikti eelmise punktiga. Tähtis on leida olukorrast sõltuv optimaalne lahendus.
4. Jalats peab olema mugav. Selle punkti tähtsus suureneb geomeetrilises sõltuvuses läbitavast distantsist ja on olulisel määral seotud järgmise punktiga, nimelt:
5. Jalg peab jääma terveks. See viimane on oluline nii puht meditsiinilisest vaatevinklist, kui tegutsemisvõimekuse säilitamise seisukohast antud olukorras.
Tuginevalt eelnenule mõningased nõuanded jalanõu valikuks.
- sügava lume, lausvee ja vähese liikumisvajaduse korral kasuta kummikut. Talvel lisa neile vildist sisevooder. Väga häid talvekummikuid valmistab Nokia, seda koos suusaklambrite kinnituseks vajalike kannasoontega.
- lausmärja või sellega vahelduva maastiku või veekogude läbimist nõudva marsruudi ning suurema liikumisdistantsi (>10km) korral kasuta "hõredaid" jalatseid, mis on võimelised kuivama. Näiteks presendist pealisega nn. "džunglisaabast" või kasvõi maastikujooksu tossusid. Need märguvad küll kiiresti, kuid kuivavad pea sama ruttu, eriti kui liikumine on pidev. Seda loomulikult sooja (>+10 kraadise) ilma korral.
- ära kasuta üle saapa serva ulatuva vee puhul Gore-Tex'i, Sympatexi vms sarnasest veekindlast materjalist voodriga saabast. Nimelt töötab Gore-Tex'i vaimustav omadus vett saapast väljas pidada ka vastupidi - juba saapasse pääsenud vesi ei pääse sealt enam välja ja loota 100g vee välja aurumist Gore membraani pooride kaudu on pehmelt öelda naiivne. See usk läks mul kunagi maksma 3 varbaküünt
- poolmärja/märja maapinna puhul või säärt mitte ületava vee korral, samuti pikemaid distantse lumes läbides on poolkõrge nahkpealisega Gore-Tex saabas igati omal kohal. Pika märja rohu või üle sääre ulatuva lume korral lisa neile säärised, mida eelnevalt on soovitav töödelda vetthülgiva aerosooliga (saadaval näiteks kaupluses Matkasport). Külmema ilmaga on soovitav muidugi soojema voodri olemasolu. Samas ei tohi vooder olla nii paks, et paneb jala higistama - ka Gore-Tex'i hingavusel on omad piirid.
- Gore-Tex ja naha pealis töötavad koos. Seega saapa valikul on olulised mõlemad. Mida vähem õmblusi saapa nahast pealises, seda parem. Gore saabast töötle alati spetsiaalse vahal põhineva vahendiga. Tavalised viksid/määrded kaotavad Gore eeliseks oleva hingamise.
- Ärge katke kinni oma Gore-saapa ülemist säärt - suur osa saapas olevast niiskusest lahkub sääre ülaosa. Seal paikneva pehme polstri või äärisnahas olevate avade kaudu aurub välja üsna suur osa niiskusest.
- Kandke kindlasti kaasas mitut paari sokke. Need on niiskete või märjaks saanud jalgade puhul asendamatud nii külmetamise vältimiseks kui naha haudumamineku ja villide tekke ennetamiseks.
- Kandke kahte paari sokke - all õhemat, liibuvat ja peal paksemat ja lõdvemat. Nii väldite jala hõõrdumist - paksem sokk liigub õhema peal ja ei hõõru jalga katki. Sokkide õige valik on üldse pea sama oluline, kui saabaste oma. Parimad sokimaterjalid saapa sisse on meriinovill või puuvill, kusjuures kindlasti tuleks jälgida õmblusi - õmblusteta matkasokid on üle kõige, õmblustega sokkide korral tuleks need keerata pahupidi - õmblus pealepoole.
- Tavaline nahksaabas on teatud mööndusi tehes arvestatav alternatiiv igasse tingimusse. Tähelepanu tuleks pöörata järgmistele asjadele: pealises oleks õmblusi võimalikult vähe - need lasevad vett läbi, saapakeel peaks olema kinniste äärtega ning märgades oludes peaks nad kindlasti olema määritud. Määrde puhul on käed üsna vabad - panna võib mida tahes - peaasi et saabas vettpidavaks muutub. Olgu see siis sea- või koprarasv, merikaru või tavott. Ise olen rännanud 110km tavalise silikoonõliga määritud nahksaabastega, sellest viimased kaks kilomeetrit pahkluudeni jääseguses aprillikuises veesupis ja ka pääsesin kuivade jalgadega.
- Gore-Tex vooder ei ole igavene. Gore membraan väsib ja vananeb nagu iga teinegi materjal ning muutub lekkivaks mõne aasta jooksul. See puudutab eriti painduvaid kohtasid. Seda protsessi võivad kiirendada ja süvendada valed hooldsvahendid. Oma saapaid pestes uurige pesuvahendi etiketilt selle sobivuse kohta Gore-Tex materjali hoolduseks.
- Kunstnahast saapaid, kirsasid jms jalanõusid ei soovita. Paljud inimesed, kes neid kiidavad ei ole lihtsalt midagi paremat proovinud. Kirsafännidel palun siinkohal mitte solvuda - kui kirsa teile meeldib ja naeratuse näole toob siis kasutage neid edasi - oluline on ju see milles te ise end hästi tunnete. Samas soovitaks siiski silmaringi laiendamiseks ka teistsuguste jalavarjudega tutvust teha - mine tea, äkki hakkavad pikapeale isegi meeldima
- Gore-Tex voodri ja riidest pealisega saapad ja erinevad "vaba-aja jalatsid" ei ole tõsisemaks kasutamiseks mõeldud - nendega kõlbab pühapäeviti pargis parte toita, ei enamat. Enne kui saabast ostate tehke taustuuriguid, millisesse kategooriasse teie jalats kuulub. Tootjate kodulehtedel on vahel üllatavalt palju kasulikku infot üleval.
- Gore-Tex ei ole ainuke veekindlust tagav materjal. Viimasel ajal on turule jõudnud hulganisti uusi, paremaid ja odavamaid materjale: Sympatex, Omnitex, Drymax, Clima-Dry jne jne
- Kallis hind tähendab reeglina (mitte alati) paremat kvaliteeti - elu kurb tõsiasi...
