Jääger-online jahindus foorum

Baddmanni viimane viide on asjakohane. Selgituseks niipalju, et minu 0,1 grammi käsitelu on jätkuks leheküljel 2 toimunud vastavale arutelule.

Hornady ja Lee dosaatorite tööd on juba iseloomustatud, kiidan nüüd pisut vene värki ka. Kõnealune riist on ДОЗАТОР ДЛЯ ПОРОХА, valmistatud 1986.a Nõukogude Liidus Moskva oblastis Reutovi linnas tehases ВОЕНОХОТ. Ostsin selle riista 1987.a (maksis 3 rubla 70 kopikat) ning selles ajast alates olen seda ka aktiivselt kasutanud. Alguses laadisin muidugi ainult siledaraudse relva padruneid Sokol ning Bars püssirohuga, vintrelvale padrunite laadimist alustasin läinud aastal Vihtavuori ja Norma püssirohtudega. Kuivõrd dosaatori mõõtesilinder oli algselt valmistatud plastist, murdus see kasutamise käigus. Siis veetsin tunnikese treipingi taga ning tulemuseks oli uus mõõtesilinder, seekord metallist, mis kannatab ehk ära ka tagasihoidlikumat laadi tuumasõja (dosaator on selline http://www.album.ee/album/30020083/50106398).

Huvi pärast tegin hiljuti dosaatori täpsuse kontrollmõõtmise püssirohuga Vihtavouri nr 135. Algul kaalusin apteegikaalu abil ära dosaatorisse vabalt langeva püssirohu kümme portsu, mille tulemused olid sellised (grammides): 2,785; 2,80; 2,79; 2,785; 2,79; 2,80; 2,80; 2,795; 2,80; 2,80 (kõikumine 0,015g). Seejärel üritasin dosaatorisse langenud püssirohtu dosaatorile koputamise abil (kuus koputust) ühtlasemaks massiks vibreerida, tulemused olid sellised: 2,83; 2,835; 2,82; 2,825; 2,815; 2,83; 2,83; 2,815; 2,81; 2,825 (kõikumine 0,025g). Lõpetuseks kaalusin veel kord dosaatorisse vabalt langenud püssirohu 10 doosi: 2,79; 2,80; 2,785; 2,785; 2,795; 2,80; 2,79; 2,795; 2,79; 2,80 (vahe 0,015g). Kontrollmõõtmise tulemusi arvestades eelistan selle koputamisnipi asemel dosaatorisse vabalt langevat püssirohtu.

Mis aga puudutab püssirohulaengu 0,1-grammiliste erinevuste mõju lasketäpsusele, siis see mõju on ikka üsna märgatav vähemalt 308 Win kaliibri puhul. Juba laengu 0,04-grammine erinevus kajastub märklehel. Täna katsetasin kuuli, mida varem proovinud ei olnud - 8,0g poolmantel Sako Gamehead laetuna Vihtavuori 135-ga (laengud 2,73g http://www.album.ee/node/15047194/50106399 ning 2,80g http://www.album.ee/node/15047195/50106399 - vahe 0,07g) ning keskmise tabamispunkti vahe on 7 cm (mis laagritöö juures on muidugi köömes ).

Jahimehed, suhtuge täie tõsidusega metssigade arvukuse piiramisse, et ei korduks Berliini sündmus:
http://www.elu24.ee/?id=12926

Tooming kirjutas:

Mis on ikkagi parim , mida kasutad ?

Rebase tarbeks olen hakanud eelistama Sako FMJ 8,0g. Viimasel ajal eelistan küll enda laetud padruneid, sest nagu Kakuke juba mainis, on tootja laetud erinevatel partiidel kuuli trajektoor erinev (mõnikord võib isegi nurga taha laskmine õnnestuda). Ise ei julgeks küll rebast välitingimustes kaugemalt kui 200m üritadagi, sest sellisel distantsil mõjutab tabamise täpsust juba kerge tuulekenegi väga üllatavalt.

Kuskilt jooksis läbi arvamus, et jahimehed hakkavad maksma kahjustuste eest. Hm, päris huvitav oleks sellise protsessi õiguslikest alustest ja rakendamisest pisut ettekujutust saada. Mõnes mõttes on asi selge juhul, kui jahimaa valdaja on mingi juriidiline isik, kelle vastu hagi esitatakse. Sellisel juhul on võimalus, et lugu lõppeb ka juriidilise isiku pankrotiga (sõltub kahjutasu suurusest), kus MTÜna tegutsenud isikult ei olegi reaalselt midagi võtta. Ent kui jahimaal tegutseb mingi klubi koosseisus olev 15-meheline kamp jahimehi jahiseltsina, mis ei ole juriidiline isik, kuidas siis võiks välja näha kahjutasu nõudmine just neilt konkreetse jahiseltsi liikmetelt? Mis toimub siis kui hagi algatamisest kuuldes vahetavad liikmed jahiseltsi või hoopiski klubi? Kuidas tõendatatakse, et just need 15 liiget on süüdi kahjustuse tekkimises (ulukite hulga piiramata jätmises)? Kaldun arvama, et see maaomaniku kasuks kahjude nõudmise asi ei kulge sugugi libedalt, kui seda kahjude hüvitamise kohustust ei asetata just riigile.

Sniper, laadimistabelis ei leidu jah Sako 8,0 FMJ Col andmeid. Ka ei ole sellel kuulil valtsimisranti (on ainult vabrikus laetud pardunitel). Ehk saad orientiiriks kasutada seda, et katse-eksitusmeetodil leidsin oma relvale eelnimetatud kuuliga padrunit laadides sobiva olevat on 67,5 mm.

Et veebruar ei ole enam mägede taga, siis võiks jälle faasanijahi teema üles soojendada. Kas keegi on saanud mõistlikku infot ööbimisvõimaluste asjus?

Ka meil juhtus paar aastat tagasi midagi sarnast kui ajujahil mastist väljuva seakarja tulistamise tulemusel pöörasid kaks põrsast ajju tagasi ning üritasid end toimetada üle jõe, mis kohati keskelt voolava veega, ent kalda ääres jääga. Suplemist pealt näinud kütt seletas hiljem, et põrsad olevat küll üritanud veest väljuda, aga see polevat õnnestunud ning vool vedaski sead küti nähes jää serva alla.

Sako laskemoon on ikka üsna hea. Septembris võrdlesin nelja erineva tootja (Norma, Sellier&Bellot, Sako, Barnaul) 308 Win laetud padruneid. Parima tiheduse andis Sako Super Hammerhead 9,7 g, mida ka ise pidevalt kasutan.

Hiljuti juhtus aga selline pull lugu, et lasin viimatinimetatud kuuliga 55-60 m kaugusel asuvat metsseapõrsast, kes seisis minu suunas vasaku küljega poolviltu. Peale lasku kukkus põrsas pikali, tegi pisut kisa ning hakkas esijäsemetega vehkima, mis tavaliselt viitab tabamusele selgroopiirkonda. Peale seakese surmamist nahka võttes aga avastasin, et klassikalist kuuliauku polegi. Lask oli tabanud siga abaluu taha selgroost umbes 5-7 cm madalamal, rebinud sea küljest peopesasuuruse tüki nahka ning lennanud seejärel mulle teadmata suunas. Eks see pauk põrutas põrsakese selgroogu muidugi õige kõvasti nii, et ta ikka pikali sadas. Lisaks sellele oli ka vasak kops vaid üks suur verevalum, kuigi ribi seevastu eriti verine ei olnud. Siga oli käes, ent arusaamatuks jäi see, et mispärast kuul siis sedasi käitus.

Viljandimaa karulaskmise lugu järgneb:
http://www.sakala.ajaleht.ee/231107/esileht/5030104.php

Joosepi kirjutise viimase lausega nõustun täiesti.

Sellist märki on väga otstarbekas kasutada, informeerib see ju üheseltmõistetavalt võimalikest üllatustest, mis teekonda jätkates võivad esile kerkida (hüpata, lennata?).

Kuivõrd kõigest seitse meest kogunes viimasel nädalavahetusel, siis otsustasime katsetada ajujahti kitsedele. Kokku neljast ajust, mis olid suhteliselt väikesed metsatukad, ei kütitud ühtki kitse. Kitse oli ajudes küll, kuid ajamas oli vaid üks-kaks meest ning kitsed põgenesid ajus tagasi.
Kõige põnevam kogu selle nalja juures oli aga see, et esimesest ajust, mille suuruseks umbes 500x250 m, väljus üksik vana hunt, kelle jälgi sealkandis suvel ning viimati ka poolteist nädalat tagasi lumega näha oli. Ajust väljuv hunt peatus 20 m kaugusel, vaatas korra minu poole ning jätkas kergelt sörkides oma teekonda. Mul oli küll suur himu päästiku vajutamiseks, ent kahjuks ei olnud õiguslikku alust püssirohu põletamiseks.
Niivõrd hallikarvalist hunti, kui see kõnealune, ei ole ma varem näinud. Oleks põnev teada saada, mitme küti käest see hallivatimees oma elu jooksul on juba pääsenud.
Aga selles ~13-hektarilises ajus oli lisaks hundile veel ka neli kitse, kes küll vaid ajaja nägemisulatusse sattusid.

rajaleidja kirjutas:30 inimest ööbima? Ei taha uskuda hästi. Hetkel lõin kokku, et praegu on 20 ööbijat. Kas 10 inimest öömajale ikka tuleb lisaks? No arvestama selle võimalusega muidugi peab. Lähen homme sealt veel läbi ja vaatan olesklemise ja magamise ruumid veelkord kriitilise pilguga üle.

Annan panuse öömajaliste hulga suurendamisse ning palun protokollida, et kavandan osalemist kahe isikuga (st Kolevoll + female soovivad ka ööbida).

Hundid murdsid jahikoera:
http://www.epl.ee/artikkel/406541

Maalima jahitavaim:
http://www.postimees.ee/031107/esileht/ak/293256.php