Jääger-online jahindus foorum

aivar00 kirjutas: Meil samasugused "ultrarohelised" "Totud" sommidel siis "Harrinenid".

Pole vaja kõiki hulle rohelistega seostada. Viimased räägivad rohkem võimalustest elada loodusega mingil moel kooskõlas ja see põhimõte ei tohiks minu arvates ka jahimeestele võõras olla, pigem vastupidi. Ja kui hoolega vaadata, siis ehk on mingi pisikene iva ka kasuka-ründjate sõnumi sees peidus: nimelt et loodust ei saa käsitleda nagu põllukultuuri; et mets ei ole kasvava puidu ja värske liha tootmisbaas.

Ärge päris maha lööge

Männikul Kaitseliidu tiirus. Telefon peaks kuskil avalikes allikates olema.

Suured tänud kõigile teadmiste jagamise eest!

Rääkides jahimeestega, ja lugedes ka sedasama foorumit, on jäänud mulje, et vintrelva kasutatakse meil 99% jahimeeste poolt ainult koos optikaga. On see nii?

Mina (praktilise kogemuseta algaja) olen jälle omakeskis mõtelnud, et alustada võiks ehk siiski ilma optikata, et õpib metsas paremini liikuma ja loomade käitumisest aru saama, kuna vaja on pääseda lähemale. Parandage mind kui eksin, aga seni "teoreetikuna" on jäänud mulje, et enamus laskusid tehakse ikka nii 50 +/- 20 m pealt ja kui virgalt tiirus käia ning trenni teha, siis on ju sellelt kauguselt ja kaugemaltki võimalik üsna täpselt laskma õppida?

Küsimus ei ole ajendatud niipalju soovist optika pealt kokku hoida, vaid just ülalnimetatud kaalutlustest. Küsimus on isiklik, s.t. et ma ei otsi mingit "tõde kõigi jaoks" ega taha kellelegi midagi selgeks teha.

P.S. Pean silmas peamiselt suurulukite küttimist ja ka kobrast.

laurits kirjutas:Endal selline saabas

http://www.matkatarbed.ee/?action=toote ... ata&id=338

ja olen väga rahul!!

No ma ei tea, küllap on siis minule lihtsalt praak-paar neid Husky High saapaid sattunud. Muidu on saabas OK, s.t. kõik mis puudutab sooja- ja veepidavust ning hingamist. Teede peal tatsamiseks on saabas ilmselt super. Aga on täiesti fataalne viga - talla välimisest kihist, mustast kummist, tuleb läbi iga vähegi teravam oks. Kui esimest auku nägin, millest pehkinud kuuseoksajupp välja turritas, ei uskunud oma silmi ja pidasin seda tagantjärgi kosmiliselt ebatõenäoliseks asjaolude kokkulangemiseks. Peale vahepealseid, ja eriti viimast kolme auku, mis tulid ühe pikema retkega, ei saa enam juhuslikkusest juttu olla. Nüüd käin saapa-hooajal lihtsalt korra kuus kingsepa juures, kes uued augud liimi täis valab. Vaat sedapsi.