Jääger-online jahindus foorum

Panen siis võrdluseks ka hundi pildi, see küll teises kohas pildile saadud.

Jack kirjutas:oled ikka 100% kindel, et seal pildil sul hundud ei ole?

Jah olen. Pilte on veel palju rohkem, ka valgel ajal tehtuid.
Lumega käisin tihti jälgi uurimas, mets on ümberringi jälgi tihedalt täis, jälg esmapilgul üsna rebase mõõtu, pisut suurem.
Kui otse kaamerasse vaatab, siis on selline "põskhabe", lisan pildi, mis on paar minutit enne seda kolmiku pilti tehtud.

Kuna ise viimased pea 2 kuud olude sunnil šaakalit jälginud, siis lisan pisut infot. Ehk on natuke abiks.
šaakal on alates 2016 väikeuluk ja šaakalile võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimis- või ajujahti ning jahti piirdelippe või jahikoera kasutades 1. novembrist jahiaasta lõpuni (veebruari lõpuni).
https://www.riigiteataja.ee/akt/129052013051?leiaKehtiv

Omad kogemused.
Murrab meelsasti veel 6-9 kuuseid lambaid. Läänemaal ühes rannakülas sel suvel neljast erinevast karjast ~ 30 noort lammast läks šaakalite söödaks. Murrab kogutud info põhjal pigem varitsedes, passib näiteks kadaka põõsas kuni kari süües lähedale jõuab, valib sobiva looma välja ja ründab seda. Murtud lambad on olnud umbes 20-40 m kaugusel varitsuseks sobivast paigast.
Kahtlustasime esialgu küla koeri ja ilvest aga sügisel sain oma murtud lammaste lähedalt jäljed, mis viitasid šaaklile ja panin üles kaamera. Lisan paar pilti, kus näha korraga kolm šaakalit ja ka võrdlus rebasega.
Kohati on päris ülbe, olen näinud auto aknast 30 m pealt rahulikult sörkimas, samas tajub ära tavapärasest erineva käitumise (auto peatamine+relva välja võtmine ja laadimine = jooksev šaakal 300-400 m peal).
On arvatavasti tõsine oht rebasele ja kährikule, neid on vähem näha ja samas ei trügi hundi aladele, hojab enda rannaäärsetesse roostikesse ja võsasse, suurtes laantes arvatavasti harvem.

Liigub ka paksu lumega palju ringi, paar korda olen püüdnud värskeid jälgi mööda minna aga nii naljalt järgi ei jõua. Lumega on näha olnud väga suur liikumisvõime aga mitte nii suurel alal kui hundil. Pakuksin 5-10 km läbimõõduga ala.
Tõenäoliselt oleks ta lihtsam saak söödaga peibutamisel, kui varitsuskoht on vähemalt 50 m kaugusel kõrgemal maapinnast või 100 m kaugusel heas asukohas. Söödale läheneb üldjuhul kaarega ringi tehes aga see on olnud jälgede põhjal ~ 30-50 m pealt.
Vähemalt lumes käivad sarnaselt hundile jäljes, alles 0,5 km jälgedel käimisel leidsin ühe hargnemise ja selgus et oli 3 tk.
Ka meil üks kohalik jahimees sai šaakali kütitud (kuigi delfi uudist pole), kuuri puid tooma minnes oli jutu järgi märganud lagedal rannaalal lähenemas ja jõudis toast püssi tuua ja täpse lasu teha.

Sellest elukast saame me veel kuulda vähemalt Lääne-Eestis, sest neil kes püüavad maal endal hinge sees hoida ja rannakarjamaid lammastega karjatada, teeb saakal tulevikus vist elu üsna kibedaks. Jaht ka lubatud lühikesel ajal, mil varitsemiseks - 10 kraadi või vähel enam ja teised jahiviisid suhteliselt raskendatud.

Asi pole kellegi kummardamises ega ka koolihariduse puudumises, vibuga seotud asjad lihtsalt on ülemaailmselt vaid jardides/tollides ja lihtsam on nii selgeks õppida kui pidevalt teisendada.
Samas huvilistele infoks ja seadustes on mm ja cm palju selgemalt arusaadavad, sellepärast lisan siia ka meetermõõdustikus selgituse:
Jahieeskiri:
(4) Vibujahi laskekatse sooritatakse kuue 3D sihtmärgi pihta. Sihtmärgid asuvad:
1) IFAA (International Field Archery Association) 4. grupi sihtmärgid 10, 12 ja 14 meetri kaugusel;
2) IFAA 3. grupi sihtmärgid 16, 18 ja 20 meetri kaugusel.
(5) Vibujahi laskekatse loetakse sooritatuks, kui kuuest lasust kuus on tabanud sihtmärgi elutähtsat tabamisala. Tabamiseks loetakse ka noole puudet joonega.

Seega Mägilanna toodud mõõdud ära teisendades ja eeskiri lühidalt:
* 10, 12 ja 14 m pealt tuleb tabada ala 6,35 cm kuni 9,21 cm;
* 16, 18 ja 20 m pealt tuleb tabada ala 11,43 cm kuni 17,78 cm.
See ala on olenavalt 3D loomast ja selle asendist üldjuhul selline (ebakorrapärane) ovaal kas püsti või pikali asendis (istuv jänes vs lamav kobras, vms).
Lisan siia ühe näite jänesest küljelt, antud juhul tuleks tabada siis seda kõige suuremat joonega märgitud ala.
Selle üle kas ala on täpselt õiges kohas ja õige suurusega ehk kas vastab elus uluki elutähtsate elundite asukohale, pole väga mõtet vaadata-vaielda, tuleb enne 3D loomalt leida vajalik ala ja seda lihtsalt tabada. Jahil olles tuvastad ise elutähtsa ala asukoha ja kui sama täpselt tabad on ok.
Rohkem viiteid 3D loomadele saab siit
http://www.ifaa-archery.org/index.php?o ... Itemid=179

Ma olen Mardiga samal arvamusel - hea, et jahivibu liik tunnistusel kirjas on.
Mart on piisavalt hästi ka põhjendanud, miks.
Ma saan isiklikult plokkvibudega hakkama, kuid pikkvibuga ja recurviga ma küll laskekatsele isegi ei mõtle.
Veel üsna hämaras annab plokkvibu ja sihikutega lasta, kuid on vaja kogemust ja teada, mida sihiku ja dioptri juures sättida või muuta (sihiku pinnide valguskaablile saab lisavalgust juurde anda ja dioptri ava tuleb suuremaks teha).

Ma ei tea, kas see on võimalik, kuid kes keelab universaalsete laskeoskustega jahimehele tunnistusele märkimast kõik 3 jahivibu liiki, kui ta nende kõigiga ka laskekatse sooritab?

Bowsmithi murest ei saa mina aru, esmalt ütleb, et plokkvibuga saab laskekatse tehtud poole tunnise harjutamise järel iga jahimees, kuid siis kurdab, et laskekatse on liiga raske ja meid ei saa kunagi liiga palju olema.
Reaalsus ehk siis elulähedane olukord ongi see, et enamus jahimehi peab üle maailma jahti just plokkvibuga, kuna sellega on tabamistäpsus piisavalt hea. Neid kes suudavad sama täpselt lasta pikkvibu või recurviga nõnda palju tõesti pole ja ei saa ka meil olema.

Laskekatse on siis ju piisavalt kerge, kui Bowsmith sai selle oma lemmikvibuga tehtud, mis ilmselgelt ei ole plokkvibu.
Laskekatsele ajalise limiidi seadmine oleks aga täielik lollus. Usun, et need kes on plokkvibu või ka püssi pisut enam lasknud saavad aru, miks on päästmisega kiirustamine ja rapsimine halb.
Kiiresti laskmine on aga jah just pikkvibu ja recurvi poole nö. kaldu teema, sest nedega pikalt sihtida ei saa.

Minu arust on laskekatse praegusel kujul piisavalt hea, eeldab üsna head ja stabiilset vibu valitsemist, mis on minu meelest ka laskekatse eesmärk.

Kui aja jooksul toob praktika preaguse värske laskekatse ja jahieeskirja vms. juures välja puudused, mida on vaja parandada või täiendada, siis küllap seda ka tehakse.

Jahis kasutatakse tavaliselt 3 pinniga sihikut. Sisse lastakse tavaliselt 20-30-40 yardi või meetrit.
Pikemalt distantsilt väikeuluki jahtimiseks peab olema ülihea laskja.
Vahepealsete sihikute (näiteks 25 ja 35 y või m) sisselaskmisel pole minu arust mõtet, kuna jahivibud on üsna kiired ja pinnide vahed üsna väikesed, saab vabalt silma järgi sihtida näiteks esimese ja teise pinni vahelise alaga.
Sõltuvalt dioptri kõrgusest tuleb plokkvibudega tavaliselt 15-20 yardist väiksema distantsi puhul hakata sihtima taas pikema distantsi sihikutega, näiteks minul on kõige nö. väiksem sihik 15 yardi, 10 y distantsi pean sihtima taas 20 y sihikuga, 7 y distantsi 30 y sihikuga ja 5 y distantsi 40 y sihikuga. Sihik muutub reeglina 15-25 y vahel üsna vähe.

Võstlustel laskmiseks on IFAA formaadis (http://www.ifaa-archery.org/ , nn. maastikulaskmine) lubatud jahivibuga (BU-Bowhunter Unlimited) kasutada kõigil võistlustel 4 või 5 horisontaalset pinni, sihik ei tohi olla võistluse käigus reguleeritav, ei tohi kasutada sihiku loodi ega ka vertikaalselt üksteise taga asuvaid pinne.
7 pinniga sihikuga oleks hea lasta küll maastikuvõistlusi saaks kõik distantsid sisse lasta 20-30-40-50-60-70-80 yardi, kuid reeglid seda seni ei ole lubanud.

WA formaadis (http://www.archery.org/ , nn. platsi- või olümpialaskmine) on maastiku ja 3D võitlustel aga lubatud vaid 1 pinn, sihikut võib reguleerida, platsil lastes võib minu mälu järgi lasta ka suvalise arvu pinnidega.

Lühidalt võiks siis soovitada:
- jahiks 3 pinniga
- maastiku- või 3D võistlusteks 5 pinniga
- kui on üks vibu ja tahtmine mõlemat proovida, siis 4 või 5 pinniga, ega need 1-2 pikama distantsi pinni jahil väga sega või kui segavad saab need ka küljest ära kruvida.
Värvid on jah mõistlik asetada selliselt, et kahte sama värvi poleks kõrvuti, võib segamini ajada.

Sihikute juures on veel üks üsna oluline näitaja see on pinni avas oleva valgust juhtiva fiiberkaabli läbimõõt, sellest sõltub siis, kui nö. jämeda punktina näed seda valgustäppi sihtides.
Kõige peenem tavaliselt .010 järgmine .019 ja jämedam .029.
Nende valik sõltub pisut harjumusest ja maitsest. Kui on vaja sihtida lühikese maa pealt üsna väikest objekti (näiteks 3D loomale märgitud väike südame ala, vms), siis on jämeda pinniga keerulinsem. Samas poolpimedas metsas kährikut või kobrast ehk pisut jämedamaga parem, samas võib see jäme pinn vahel otsese päikese käes üsna suurelt ja eredalt särada.

Alates eelmisest (2012) aastast on Eestis koduloomadel (lambad, kitsed, veised) registreeritud mitmeid Schmallenbergi viiruse puhanguid.
http://www.vet.agri.ee/?op=news&id=157
Viirus levib sääskedega ja kõige hullemini mõjub tiinuse (alguse) perioodil lootele.
Eriti hädas on olnud lamba- ja kitsekakasvatajad.
Metsloomadele levikut pole minu teada uuritud, kuid minu arvates ei saa viirust välistada ka metskitsedel, kuna nende tiinuse algab kuskil juulis-augustis ja jääb seega veel sääskede ajale.
Nakatanud elusad lambatalled nägid välja üsna sarnased - jäsemete liigesed on juba sündides väärarenguga, liigeste liikuvus piiratud või peaaegu olematu, jäsemad kõverad või jäigad, kõnnivad nö. jäiga jalaga, jne.

Välek kirjutas:Tänud juhtnööride eest! Millest vajadus käekaitse järele sõltub? Ma mõtlen, et kas see on rohkem vahel vibu ja kasutaja vaheline sobimatus, või on see laialt levinud probleem? Samuti huvitab see, kas see vibunööri käekaitse tabamine noolelendu ka mõjutada saab, kuna nool ju on nokkipidi veel nööri küljes, kui piki rannet nöör laksab Ise päris mitme vibuga lasknud, aga vastu kätt pole õnneks nööriga saanud.

Käekaitse (ing. k. Arm-Guard) vajadus sõltub pigem laskmistehnikast. Seda ei saa vibu ja laskja sobimatuseks nimetada, sest osad maailma tipplaskjad kasutavad käekaitset alati, osad mitte kunagi.
Tegelikult tabab vibunöör kätt tavaliselt tagasi liikudes (peale lasku jääb vibunöör justkui pendeldama ja siis tabab kätt), sellisel juhul käe tabamine noole lendu eriti ei mõjuta. Kui vibul on nööristopper või -summuti, siis on käe tabamise võmalus pisut väiksem.

Jahi poolelt vaadates on käekaitset vms. asjandust tavaliselt vaja ka paksema riietusega lastes (isegi kui kätt muidu ei taba).
Kui jahedama ilmaga on jope varrukas paksema poolne või puhvis ja vibu nöör riivab seda noolt lendu lastes, siis mõjub see küll üsna kehvasti tabamusele.
Paksema või laiema (vihma-) riietusega laskmiseks on olemas ka sellised venivad "suka" moodi käekaitsed, näiteks selline
http://www.lancasterarchery.com/hamskea ... leeve.html
Paksema riietuse nö. kokku tõmbamiseks saab ka ise mingist väiksemast kaltsukotist leitud venivast varrukast või säärest sobiva jupi lõigata. Palja käe peal aga sellest eriti abi pole.

Varakevadine karu (ei ole söödaplats)

Lisan Atsi soovil siia selgitava pildi, kus peaks kõik jahikomplektiks vajalik vist kirjas olema.
Eks need vibuterminid on muidu esialgu võõrad ja nimetust ning asja ennast raske kokku ajada.

Üks seni mainimata asi tuli ka töö käigus meelde, mida oma kogemuse põhjal kindlasti soovitan - käekaitse.
Käib paremakäelistel vasaku käe randme ja küünarnuki vahele, et vibunöör lasu järel kätte ei lööks.
Kunagi alustades olid minu 2. ja 3. lask oma uuest vibust sellised, mis vere käevarrelt jooksma said... see on valus laks.

Vibupressi pole arvatavasti kohe vaja, kui osta valmis jahikomplekt. Vibupressi läheb eelkõige vaja dioptri paigaldamiseks, nööride kaablite vahetamiseks, vibu seadistamiseks, jms. Seda läheb harva vaja, saab ka ühiselt osta või kuskil teenust kasutada.
Kõik pressid ei sobi ka kõigile vibudele, seda tasuks enne ostmist uurida.

Eks see nööriasjandus pisut täpsusele mõjub, kuid kuni 15 y pealt on see mõju üsna väike kui nöör on kerge ja jookseb vabalt. Selguse mõttes tasub enne jahile siirdumist mõned proovilasud vibumatti teha.

Niipalju sellise nööriga kopranoole kasutamise kohta, et see vibu küljest tuleva nööri aas tuleb laskmise alustamiseks lükata mööda noolel olevat nööri lõikurotsa juurde - vibuga ühendav nöör peab jooksma vibu raami ja noolealuse eest, mitte üle noolealuse ega läbi noolealuse ega vibu raami tagant.
Kui sooritada lask, siis nool paneb lendu ja esmalt libiseb aas sulgede juurde ja siis tõmbab nool ülejäänud nööri kaasa.

Välek kirjutas:

priitorm kirjutas:
Sihiku pinni jälgimine läbi dioptri toimub meeldivuse alusel tavaliselt kahte moodi: kas vastav valitud pinn (distants) alati sihtides dioptri keskel või sihikut ümbritsev rõngas (kui seda on näha) ühitatatakse dioptri sisemise ava servaga ja pinnid alati samas kohas (soovitan viimast).

Priit, sellest teisest variandist ei saa hästi aru. Mida pead sihikut ümbritseva rõnga alla silmas ja kuidas seda vahel näha on või mitte. Kuidas pinnid alati samas kohas? Ise kasutanud esimest varianti. Kui sihikust jutt juba tuli, siis küsin lisaks ka seda, kas dioptrist pääsemise võimalust ka on,(pean pääsemise all diopteri asemel nööril pinni sarnast märgikest, mille sihikupinniga kokku viia... ) kuna hämaras ei ole valgusjõud piisav, et sellest augukesest midagi aru saada. (Ma ei tea, äkki see teine variant, millest rääkisid, ongi see diopterist pääsemise võimalus) . Küsin seda sellepärast, et endal oli kunagi olukord, kus hämaras tegin lasu, vaadates diopterikõrvalt (läbi diopteri oli kõik ümbrus hall mass), ja sain ka pihta. Samas see ei ole korrektne lahendus, lähidistantsil vahet pole, aga 20 meetri peale võib väike muutus sisse tulla.

Sihikul on pinnide ümber on tavaliselt ümmargune korpus, millel laskja poolne serv tehtud valgeks, oranziks, vms. Pidasin oma segase jutuga silmas seda, et kui vaadata sihtimise ajal läbi dioptri, siis oleks see sihiku raami ümmargune serv läbi dioptri ava näha - saab kaks rõngast omavahel kokku sobitada, sihtimine sedasi kõige täpsem. Sihid küll õige distatsi pinniga aga ei säti mitte seda pinni dioptri keskele vaid jäligid sihiku rõnga klappimist diopri avaga.

Ega sellest dioptrist päris pääseda õnnestu, kui tahad täpselt lasta.
Hämaras laskmiseks tuleks kasutada üsna suure avaga dioptrit, siis näeb sihtmärki paremini. Osadel dioptritel on sisud (ava suurused) vahetatavad, ma olen ka lasknud nii, et selle vahetatava sisu üldse välja keeranud.
Kui sihtmärk paistab aga ei näe sihiku pinni, siis selleks on olemas väike patareiga valgusti, mis annab sihiku pinnide valguskaablitele lisavalgust (nagu punatpp optikas).

On olemas ka abivahend, mis aitab sama asendit ilma dioptrita sisse võtta ja osad lasevad ka vaid sellega, võid proovida - see on huulemärk (in. k. kisser). See kinnitatakse vibunöörile nii, et see satub vibu vinnastades suunurka. See on näha eelpool viidatud videodes, selline rõngas ümber nööri. Seda võib kasutada ka koos dioptriga.

Kuskil oli näha (ei meenu praegu kus) selline laiema niitristiku sarnane plekist asi, mis oli kinnitatud vibu raami laskja poolsele küljele ja sihtimine toimus selle ja sihiku pinni abil. Sellise viisi täpsus ei saa väga suur olla, kuna kahe sihtimispunkti vahe on liiga väike.

Olen näinud vibu, millele oli külge kruvitud pisem punatäpiga püssi sihik või midagi redringi sarnast. Sellel juhul saab sisse lasta vaid ühe distantsi.

Nöörile peale dioptri ja kisseri muud varjanti küll ette ei kujuta, sest need ei püsi lihtsalt paigas.

Lisan Mägilanna postitatud nimekirja veel ühe asja, milleta ei õnnestu vibulaskjal läbi ajada.
See on vimumatt ehk asjandus mis püüab kinni treeningul või sihiku sisselaskmisel lastud nooled.
Nooled on võrreldes püssi kuuliga suhteliselt kallid (jahinooled ilma nooleotsa ~ 5- X €/tk), koos lõikurotsaga vähemalt 10 € kanti, kuid need on õige kasutamise korral korduvkasutatavad aga selleks on vaja nende püüdjat ehk matti.
Treenimiseks soovitan võtta jahiks kasutava lõikurotsaga samas kaalus tavalised märklehe nooleotsad (tip), siis püsib sihik enam-vähem sama.
On 2 võimalust, kas osta valmis vibumatt (mis ei ole väga odav) või teha ise.
Lisan siia laisa inimesena paar linki, kus vibumattidest plokkvibule eesti keeles juttu:
http://www.vibuinfo.ee/foorum/viewtopic ... 6&start=15
http://www.vibuinfo.ee/foorum/viewtopic.php?f=3&t=487
Müügis olevad vibumatid sobivad tavaliselt nooleotsaga (tip) laskmiseks. Lõikurots lõikab ribadeks enamuse müüdavatest vibumattidest suhteliselt kiiresti. Trenni tasub teha alati tavalise ehk märklehe nooleotsaga.
Head ja kohati suhteliselt vastupidavad on sellised sangaga ise püsti püsivad "kuubik" vibumatid, mida saab lihtsalt auto pagasiruumi paigutada ja mida on lihtne näiteks suvilasse-maale harjutamiseks kaasa võtta, mõningaid näiteid näeb siit
http://www.lancasterarchery.com/targets ... ng_summary
Keelatud pole mõistagi ka elusuuruses 3D tehisloomad (ka eespool nimetatud lingi nähtavad).

Lõikurotsaga sihikute sisselaskmiseks soovitaksin kasutada tugevamat pappkasti, mis on täidetud kas kaltsuga (mida väiksemad tükid, seda parem aga kindlasti ilma nööpide ja lukkudeta) või vanapabriga (metallist klambriteta ajalehed, vms). Saepuru või "makrofleksi" täis pappkast minu vibu nooli ei püüdnud, hakkpuitu pole proovinud.
Lõikurotsa puhul on alati pisut probleem noole "matist" kättesaamisel, kuna lõikurots lõikab eestpoolt, kuid tagasi tõmmates jääb igasse materjali kinni. Häda korral saab kas noole läbi mati suruda või siis lõikurotsa noole küljest ära kruvida.

Servingunöör või teisisõnu nöörimähis (ka badaazi nöör) on selline jämedapoolsem tugev niit või peenike nöör, millega ümbritsetakse vibunöör ja -kaablid kohtadest, kus nad kipuvad kõige kiiremini kuluma (nukkidel liikuv nööri osa, kaablijuhikul või - rullikul liikuv osa, noole (noki) kinnituse koht, jne). See "ümbritsemine" tehakse spetsiaalse abivahendiga, mis aitab nöörimähise korralikult pingul hoida ja tihedalt mähkida.
Seda on raske kirjeldada, lisan ühe lingi, kus videol näha, nii saab ehk paremini selgeks
http://www.youtube.com/watch?v=gjVYgR8dlUY
Nöörid-kaablid tulevad tehasest koos vibuga reeglina kasutusvalmina, diopter ja päästiku aas on vaja teha, kui ei osta kohe valmis jahikomplekti.

Ma olen selle servingunööri dioptri sidumiseks veel omakorda 2-3-ks peenemaks kiuks harutanud ja nendega sidunud, sest iga gramm lisaraskust vibunööril teeb vibu aeglasemaks.
Nii nöörid kui kaabli- ja ka servingunöör tasuks enne mähkimist vahatada, siis "haakub" paremini.
Minu kogemuse põhjal kulub vibunöör või kaablid mujalt kiiremini läbi (kui korralikult nööri vaha kasutada), kui mähitud kohtadest. Noki kinnituse koht nöörile kulub ka ehk pisut kiiremini. Vahel juhtub, et mähis kipub nööril nö. laiali valguma, tekivad mähisele vahed sisse.

Kui juba jutuks tuli, siis dioptri paigaldamine ja selle asukoht (kõrgus) nööril.
Lisan paar linki õpetlikele vidodele (neid on veel, võite otsida samade märksõnadega):
http://www.youtube.com/watch?v=1tFD9pJwQCw
http://www.youtube.com/watch?v=skKp0MJ11fc
Lühidalt: tõmba vibu vinna silmad kinni ja võta kõige mugavam (võiks olla kõige õigem) asend ja vaata kas näed läbi dioptri oma peamist jahidistantsi (vastav sihiku "pinn" ehk pulk), selle järgi säti paika dioptri kõrgus.
Sihiku pinni jälgimine läbi dioptri toimub meeldivuse alusel tavaliselt kahte moodi: kas vastav valitud pinn (distants) alati sihtides dioptri keskel või sihikut ümbritsev rõngas (kui seda on näha) ühitatatakse dioptri sisemise ava servaga ja pinnid alati samas kohas (soovitan viimast).

Päästiku aasa tegemisest ka.
Lisan jällegi lingi, ise näha on parem, kui sada sõna kireldust.
http://www.youtube.com/watch?v=_5T9yjYdue4
Päästiku aasa (või õigemini selle sisse jääva noki kinnituse koha) kõrgus vibunööril on tavaliselt kirjeldatud vibuga kaasa tulevas juhendis, tavaliselt ~ 90 kraadi noolealuse kinnituse avast.
Unustasin mainida, et päästiku aasa jaoks on eraldi spets nöör (D-Loop).

Päästikutest.
Vibu saab lasta ka ilma päästikuta (sõrmedega), kuid täpsuse ja sõrmede tervise huvides kasutatakse jahivibude (plokkvibude) juures enamasti ikkagi päästikut.
Päästikud jagunevad väga laias laastus kaheks või kolmeks:
1. sõrme- ehk randmepäästikud (in. k. wrist strap) - püssi lasknutele esmalt ehk kõige kodusem ja turvalisem valik, päästmine toimub näpuga vajutades. See on ka enim kasutatav jahipäästik.
Päästik on kinnitatud ümber randme ja see ei kao ära, kui on vaja kiiresti kuskilt haarata ja on samas alati käepärast.
Laskmiseks kinnitatakse päästik konksu või lõugadega vibunöörile tehtud aasa taha (aasa tegemist jms. püüan hiljem selgitada), vinnastatakse vibu ja sihtimisasend lukustatakse tavaliselt nii, et lõualuu jääb pöidla ja nimetissõrme vahele, käsi surutakse vastu lõualuud. Päästik jääb sellisesse asendisse ehk päästmine toimub küljelt, mitte alt nagu püssil.
Päästikuid on erineva hinna ja varustusega. Varustuse all pean silmas reguleeritavat päästiku käiku ja tundlikkust, jne.
2. pöidlapäästikud (in. k. handle) - päästik haaratakse peo sisse ja päästmine toimub pöidlaga vajutades või pöidla ja sõrmede koostööga. Seda kasutatakse rohkem märki laskmisel, annab õige tehnikaga ehk pisut parema tiheduse. Sihtimisasendiks tavaliselt lõualuu esimese ja teise näpu vahel.
Pöidlapäästikuid on ka selliseid, mida saab randme külge kinnitada aga päästik ise on suurem ja raskem kui sõrmepäästik.
2a. Seljapäästikud (in. k. handle, back tension) - päästmine toimub kas nurga muutusega või teatud tõmbejõu ületamisel. Need päästikud on pigem sellised trenni ja võistluspäästikud, kuid mõned kasutavad ka jahil. Sellisega laskma õppimine võtab aega ja tundub esmalt keeruline, kuid aitab leida tehnika, millega saab vältida nö. äratõmbamisi.

Hästi saab lasta ükskõik millisega neist. Pigem loeb see kuidas päästik laskjale kätte sobib ja kuidas tunnetus klapib.
Lisan ka pildi loetletud päästikude kohta.