Jääger-online jahindus foorum

jorr kirjutas:Võib ju olla oma maal küll aga ega sellepärast tohi seadusega tülli minna.Muide,KK-na mehed pidid pukke kontrollimas käima ja selline pilt võib neil ka eramaal pahad tuju tekitada.No milleks seda veel netti üles riputada?

Ärge nüüd jamage - pole selline puki ehitamine ühegi keskkonnamehe kontrollida. Sellest ka varem selles foorumis kusagil juttu olnud. Kui mees lööb omal maal oma puu sisse naela, siis on see puhtalt ainult tema otsustada.

Kui nüüd küsimuse juurde tagasi tulla, siis loogika ütleb, et väliskukkedega püssil võib olla mingi eeliste kogum
1. väliskukkedega püssi päästemehhanism on tunduvalt primitiivsem ja seega laskmise mõttes ka töökindlam;
2. väliskukkedega päästemehhanismil on vähem omavahel hõõrdes töötavaid detaile - seega ei mõjuta väga madal temperatuur detailide liikumist tulenevalt õlide paksenemisest;
3. metallid muutuvad madalatel temperatuuridel haprateks - väliskukk vinnastatkse vahetult enne lasku; seevastu sisekuked on kogu aeg vinnas - kui nüüd mõni tühine metallkeeleke peaks sisekukkede süsteemis järgi andma, siis võib lask toimuda väga valel ajal ja väga vales kohas.

Ühesõnaga - ei tea täpset vastust, aga tundub, et väliskukkedega päästemehhanism on lihtsalt ekstreemtingimustes märksa töökindlam ja ohutum.

Juba vanema jahimehena tahaksin Sulle ka soovitada, et kui Sa midagi endale jahivarustusena soetad, siis vali ikka midagi sellist klassikalist. Noa koha pealt on honkomehel jumala õigus - vali lihtne, klassikaline ja ilus nuga. Need konksud ja pudeliavajad jne pole ühe ilusa jahinoa puhul üldsegi vajalikud lisavidinad. Kui parasjagu rahakott pitsitab, osta lihtne 60-70 kroonine nuga sellise mõttega, et kui ära kaob, pole kahju jne. Kui rahakott paksem, osta klassika.
Miks ma seda soovitan? Aga sellepärast, et Sul 10ne ja 20ne aasta pärast oleks vööl nuga, millel on ajalugu ja kui sa siis seda nuga vaatad, siis tuleb palju ilusaid hetki meelde. Las need konksuga nahastusnoad jäävad köösneritele.

Nojah, seda kirjutades juba näen, et tuleb ka teisi soovitusi . Eks ta ole iga mehe enda valik ja arvamusi on seinast seinani.

Loen (vaatan) Talijärve ettekannet sellelt suurelt foorumilt. Maaomanikega suhe - riik peab kehtestama mehhanismid, välja töötama metoodika jne. Ühesõnaga pla-pla! Mitte selles mõttes, et riik seda tegema ei peaks, aga mis see riik siis on? Kas mingi asi omaette või ikka jahimehed, maaomanikud, linnamehed, muidumehed jne?
Saan kellapoisist ja teistest omanikest, kes jahimeestega sõdivad, ka aru. Aga mis pagana moodi hakatakse maaomanikele siis ikkagi ulukikahjustusi hüvitama?
Kas siis riik hakkab hüvitama mingist "talutavuspiirist" alates kõiki ulukikahjustusi? Teisisõnu, maksma selle eest, et Eesti metsades elavad metsloomad? Sest praeguse jahinduspoliitika kohaselt kehtestab riik ulukivarule mingid kindlad piirarvud liigiti ja jahimees ei tohi seda arvu küttimisega väiksemaks viia.
Seega - kui omanik kasvatab mingit noorendikku ja selle suurus on ütleme 1 ha ja sinna satub kuuks ajaks toituma üks põdraperekond, siis peab omanik saama kusagilt kompensatsiooni. Kuidas saab seda kompensatsiooni nõuda jahimehelt kui tema on riigi poolt antud kontrollarvu täitnud? Siis jääb nagu üle riik ise?!
Aga . . . põder on ju meie metsade põlisasukas, ta elab seal, ta sööb seal ja ta sünnib ja sureb seal. Inimene on oma majandamisega tunginud tema maale, mitte vastupidi. Ja just eraomanike suuremahulised raied on loonud metsades olukorra, kus põtrada arvukuse kasv on maksimaalne tänu soodsatele toitumisvõimalustele!
Või asuvad siis omanikud (mina nende hulgas!) seisukohale, et meie metsad peavad olema steriilsed, et seal ei tohi olla ühtegi vabalt ringi liikuvat ulukit ja kui on, siis peab kohe ka kellelegi (mulle siis ka!) pappi pritsima? Vot selliste omanike hulka ma kuuluda ei tahaks!

Minu arusaam asjast on ja jääb selliseks, et ühiskonnas peab olema väga suur tolerants. Kui mul on 600 ha maad, siis minu tolerants ümbritseva vastu peab olema ka suurusjärgus 600 ha; kui mul on 1 ha maad, siis minu tolerants on suurusjärgus 10 ha. Ei saa ju ma hakata nõudma kahjutasu ükskõik siis kellelt selle eest, et mu porgandipeenrast on ära söödud 5 prgandit! Ja kui minu maa on 600 ha, siis ei pea ma nõudma kahjutasu selle eest, et 12 ha on saanud kahjustada. Või mis?
Samas peab jahindusorganisatsioonide tolerants väljenduma selles, et maaomanikega tuleb arvestada ja sellistele 100 või rohkema ha omanikele tuleb teha ka vastavad mööndused. Ei ole siin midagi nii, et jahil on kõik mehed võrdsed - kui jahimaad paiknevad ikka suurmaaomanike maadel, siis tuleb neile kompensatsioonina pakkuda rohkem jahipidamisvõimalusi. Kas või sinnamaale välja, et see suurmaaomanik saab kompensatsiooniks ärilistel eesmärkidel selle seltsi maadel külalisjahte pidada vastutasuks siis suuremate tekkinud kahjustuste heastamiseks. Ja kui tegemist mutikesega, kelle põllult on tema talvekartul sigade poolt pintslisse pandud, siis võib ju mutikesele seltsi poolt ka need talvekartulid osta - praegu säästukas 2.60 kg.

Meie seltsis on mitmeid suurtalunikke. Ei ole nemad veel hädaldanud, et sead vilja söövad või põdrad noorendikke kahjustavad. Osad on neist jahimehed, osad ei ole. Aga viljakasvatusperioodil istume me kõik (kaasa arvatud maaomanikust jahimehed) põldude ääres seajahil. Ja sügisel peame koos põdrajahti. Loomulikult on metsaäärsed põllud viljakoristuse ajaks, vaatamata kõgele, ikka maha tallatud. Ja siis tulevad haned ja kured ja need teevad veel oma töö.
Seega - lepped, lepped ja veelkord lepped! Pole vaja, et jahiseltsi iga liige peab saama liha, liha ja veelkord liha. Tähtis on jahipidamise võimalus. Ja kui maaomanik on seltsi liige ja tema maal on ulukikahjustused, siis peab ta seal saama jahti pidada ja ta ei tohiks seda keelata ka teistele seltsiliikmetele. Kui aga selts tahab tema maal jahindusäri ajada, siis tuleb arvestada sellega, et seltsi liikmel ja seltsi liikmel on jahiseltsi panustatud erinevalt (maata mees ei võrdu kohe kindlasti maaga mehega!).
Noh ja siis veel kõige lõppu - las mets jääb ikka metsloomadele. Meie, jahimehed ja maaomanikud, käime ikka sealt omale midagi nillimas - kas siis liha, nahka või trofeed või siis puitu, marju ja rekreatsiooni. Vastavalt omapoolsele panustamisele peaksime metsast ka vastu saama - kes vähem, kes rohkem. Ja selles viimases tulebki meil kokku leppida ja seda ei pea kogu ühiskond kellelegi kinni plekkima!

Karmo kirjutas:

remington kirjutas:Olen oma Mossinist seda Barnauli moona läbi kihutanud ca120 pauku ia ühtegi tõrget pole olnud ja viljakoti pealt lastes 100meetrile mahuvad kuulid ka 5cm. ringi sisse ära.See tulelont, mis välja tuleb mind küll ei häiri.Ümberlaadimisega probleeme pole olnud, seda ka peale kolmekümnendat pauku, kui raud ikka päris kuum.Läbi õhukese papi lastes avaneb, aga mitte rauast väljudes.Metsas olen loomad kätte saanud enamus esimese pauguga, aga on olnud ka erandei, näiteks neljanda matsuga.Nii, et tehke omad kiidetud relvad korda ja veel parem, ärge laske Barnauli moonaga kui püss seda omaks ei võta.

Keegi pole väitnudki, et 100m pealt 5cm ringi ei saa.

Probleem on teraskuulis, mis vintrauale hästi ei mõju ja loomale külge saades on kuuli kilde kogu kere täis.

Kus see teras siis sellel moonal on? Kui vaadata selle teema esimest postitust koos fotodega, siis piltidel tinaplönn ja rebenenud tühi mantel. Kas mantel on siis vasetatud terasplekk?
Nn "lahingpadrunitel" küll terassüdamik sees, aga tavaliselt see ka omakorda veel tinaga ümbritsetud - teisisõnu terassüdamik istub tinasüdamiku sees ja ei tohiks ju rauale kuidagi halvasti mõjuda, sest kontakt rauaga olematu. Või ei saa ma asjast õieti aru?

aivar00 kirjutas:Nii ta paraku on. Ka meil iga jahipäeva alguses pikalt räägitud, et kütid seisavad ühel joonel ja ajusse looma ei lasta. Tasapisi, aga siiski paistab, et hakkab asi "ise tarkadele" kohale ka vaikselt jõudma.

Ühes olen ma kindel - ma ei tahaks olla selle mehe nahas, kes selle lasu tegi! Oled sa otseselt süüdi või ei ole sa üldse süüdi - lask on tehtud ja jahikaaslane on pihta saanud ja kõik on tagantjärele targad. Aga oma südametunnistus jääb ikka piinama.
Olen aastaid noorjahimeestele (ja ka juba pärisjahimeestele nende nn atesteerimisel) jahiohutusest rääkides rõhutanud, et kõige ohtlikum koht jahil on seista kütiliinis. See, et mõnikord (nagu seegi kord) saab hulkuva kuuliga pihta ajaja, on suht harv juhus. Tavaliselt saab ikka pihta mõni teine kütt. Miks? Eks selleski foorumis on ju palju räägitud rikošetist. Piki kütiliini tulistamine on muidugi täielik tapmisvõte, aga nüüd 10-20 või ka 20-35 kraadise nurga all lasta ajust lahkuvat ja kütiliini ületanud ulukit ei ole sugugi mitte ohutu ja kuidagi ei saa öelda, et nüüd ohutus 200% tagatud on.
Tegelikult on kõige ohutum uluk küttida siiski enne kütiliinile väljajõudmist või siis pärast kütiliini ületamist nurga all vähemalt 45 kraadi või rohkem kütiliini suhtes. Enne kütiliinile väljajõudmist muidugi vaid väga läheda maa pealt ja ainult siis, kui taga on korralik puistu ja sa oled 100% kindel, et ajajad on veel väga kaugel.
Meie metsad ja metsasihid alatihti võimaldavad lasku sooritada vaid kütiliini välisservani - edasi on rohtu täis kraav, võsa ja mets. Seega jääb see laskenurk kütiliini suhtes ikkagi väga väikeseks. Ma küll ei karda nii väga, aga kui mul on kütiliinis võimalus valida seismiseks mõne jämeda puu naabrus, siis vähemalt ühest küljest ma ennast sinna taha ka hoian.
Kunagi, paarkümmend aastat tagsi, lasin üksinda metsas olles siga siledaraudsest nn "niidirulliga" - teraskuul plastikonteineris - piki metsateed. Lasin mööda ja läksin kodu poole edasi. Umbes 70 m kaugusel kohast, kus sead minu eest üle tee läksid, märkasin puht juhuslikult ühe teeäärse lepa tüves, umbes 4-5 m maapinnast, et koor on lahti. Ja ennäe imet, minu "niidirull" istus seal kuidagi poolpõiki otsapidi tüves. Sinna ta jäi. Aastaid käisin sellest kohast mööda ja alati vaatasin kuuli ja sisendasin endale, et see kuul oleks võinud rikošettida ka paremale või vasakule sama nurga all ja siin liinis oleksid ju võinud olla ka jahikaaslased.
Eks suusahüppajatel jääb oht murda jalaluu ja jahimeestel jääb ikka oht, et juhtub relvaõnnetus. Tähtis on siinjuures see, et me välistaksime oma rumalusest tulenevat õnnetust, et me ise oleksime kõik selleks teinud, et sellist õnnetust ei juhtuks. Pole vaja endale sisendada dogmasid, et sinna ma ei lase ja sinna ma ei lase - kui lasu sooritad, siis lihtsalt ole malksimaalselt kindel, et see on jahikaaslaste suhtes ohutu.

Nujah. . . Teha vahet sellel, kas on põrsas, kesik või täiskasvanud siga, polegi tavaliselt vaja hambaid vaadata. Tavaliselt! Küll juhtus eelmisel talvel üks põrsas sellises suuruses olema, et mina pidasin kesikuks (keha suuruse järgi), aga ometi oli tegemist lihtsalt väga hea kasvuga põrsaga. Kindlasti juhtub tihem vastupidi , vähemalt kui vaadata lubade mahamärkimisi . Aga mind nagu huvitaks rohkem see, et kuidas saaks kindlaks teha, kas siga on 3, 5, 9 või üle 10ne aasta vanune.
Üks jahikaaslane, kui ma tema käest küsisin, et kuidas tema emise vanust hindab, vastas mulle kohe, et "daami käest pole ilus seda küsida".
Teine mees, praegu vist juba rohkem selline loodusemees ja vähem jahimees, ütles, et tema on jälginud 5 aastat ühe kuldi arengut - põrsast peale kuni 5 aastaseks saamiseni. Ütleb, et see, et me märgime lubadele üle 20 cm kihvadega kuldi vanuseks tavaliselt 5 a või 7 a, on jama. Et see tema poolt jälgitud kult oli 5 aastaselt küll juba suure kerega loom, aga kihva polnud veel ollagi. Tänaseks on see elukas kahjuks kadunud või lahkunud ja ei tea, kas teda edaspidi veel näha saab. Kindel see, et igal isendil võivad areneda kihvad erinevalt ja võibolla mõnel ongi need 5 aastaselt juba nö trofee kihvad. Ma ei tea.
Mind huvitaks see, et kui siin nüüd keegi viitsib seda juttu lugeda ja kui sellel kellelgi on seinal ka mõned medaliväärsed kihvad, et mis tema sinna jahiloale vanuseks kandis? Ja see, et kas keegi spetsialist seda trofeekihva kandnud looma tegeliku vanuse vastu ka huvi tundis?
Noh näiteks suurkiskjate puhul tehakse iga isendi puhul ikka põhjalik analüüs, aga kas sigade puhul vähemalt trofee looma puhul ka midagi sellist tehakse? Mina ise pole sellise asjaga kokku puutunud, et keegi mingi sea vanuse vastu huvi oleks tundnud. Tõsi, ega mul endal ka ühtegi sellist kihva, millega uhkeldada, seinale panna pole.

Lihtsalt hakkas huvitama
Kas keegi oskab öelda, kuidas määrata emise vanust kuidagi täpsemalt kui emis-põrsas, emis-kesik, emis-täiskasvanud? Vaatsain siin natuke ulukibioloogiat ja seal öeldakse, et vanus võib ulatuda kuni 25 aastani. Tavaliselt kuni 10 aastani.
Põdral ja kitsel hammaste juurdetuleku ja kulumise järgi vanuse hindamist ju täitsa igal pool räägitud. Aga siga???

peepk kirjutas:... Szecsei ja Fuchs DBR ja rauad teineteise peal.

Mitte alati teineteise peal. Igavesed mõnusad tukid tunduvad olevat ja nii pukkraudadega kui ka horisontaalraudadega http://www.ask-iwa.info/index.php5?id=1 ... howProduct ja http://www.szecseidoubleboltrepeater.ca/about.html

Minu kogemus selle relvaga vaid üks talv. Aga mingit lume- ega ka prahitakistust sellest püssist laskmisel pole täheldanud. Tal niiöelda kahekordne turvasüsteem - kuke vinnastamine ja kaitseriivi eemaldamine. Kaitseriiviks selline nupp, mille vahele kohe kuidagi praht ega lumi minna ei saa. Noh, ma ei tea, võibolla kui päris poris püssiga solberdada või lumehanges püherdada, siis võib sinna kuke ja lööknõela pea vahele midagi minna, aga mul ei ole midagi sellist juhtunud veel. Kahel seltsikaaslasel juba aastaid samasugused püssid ja mõlemad kõvad koeramehed. Ei ole veel kuulnud, et nad oleksid kurtnud. Pigem vastupidi - mõlemad mehed, vähemalt jutu järgi, vaid kiitvaid sõnu selle relva kohta öelnud. Meie relvade vahe vaid raua pikkuses - neil 18 tollised, mul 22 tolline.
Sellest kahekordsest turvasüsteemist veel seda, et kui oled harjunud mingi ilma kuketa relvaga laskma, millel enne pauku vaid kaitseriiv maha vaja lükata, siis Marliniga, eriti alguses ja eriti siis kui laskmisega kiireks läheb, on see kahekordne süsteem suht tülikas. Aga sellega harjub ja nüüd mul enam probleemi pole - kui kuuled, et loom tuleb või näed looma kusagil mitte veel laskemaa peal, siis vinnastad kuke ja kui juba püssi palge tõstad, siis lükkad pöidlaga kaitseriivi maha. Kui kaitseriiv jääb peale ja kuke päästikust maha lased, siis igal juhul pauku ei järgne. Leian ise, et selline kahekordne süsteem on tegelikult hea, eriti kui arvestada nende jahiõnnetustega, kus mees topib laetud püssi autosse või kotti ja siis äkki pauk lahti läheb. Ma muidugi ei taha sellega öelda, et Marlinit laetult autosse või kotti toppida võiks. Aga elu on näidanud, et selliseid pooljuhme meie hulgas ikka leidub.

Sarvik kirjutas:nüüd ideest et ejs (või selle juht) võiks /peaks olema eetika kujundaja/piiritõmbaja.....hmmmmmmmm....mulle hakkab assotseeruma üks organisatsioon kes püüdis ka 50 aastat olla rahva au, uhkus ja südametunnistus... .....ejs on ellu kutsutud ikka esindama jahimeeste huve....mitte vastupidi ......surudes suurte juhtide ja õpetajate arvamusi rahvale peale...
..seda muide demokraatiaks juba vanas roomas kutsuti...

Ei, mitte suurte juhtide õpetust ja südametunnistust ma ei mõelnud. Tahtsin EJS jutu lõppu lisades öelda lihtsalt seda, et meie eesti jahindus näeb praegu välja nagu mingi vasallriikidest koosnev kogukond - igaüks otsib oma tõde ja igalühel on omad "reegalid". Just jahimeeste huve esindava organisatsioonina peaks EJS esindama ka Eesti jahinduse eetikat. See tähendab, et kui EJS deklareerib põhiarusaamad meie jahinduskultuurist, siis käituda kuidagi põhimõtteliselt teisiti ei oleks tema liikmeskonnale enam sobiv ega kohane. Näiteks: kui EJS deklareerib, et Eestis ei peeta jahti elektrooniliste peibutusvahenditega ja ei peeta jahti elektrooniliste öösihikutega või ka kunstvalgusega (mis on praegu vaid Jahiseaduses kirjas keelatud vahenditena), siis tema liikmeskond ei taotle mingil ajalisel arenguperioodil enam selliste vahendite kasutuselevõttu ja ei otsi mingeid JOKK lahendusi. Viimane ei tähenda aga sugugi seda, et liikmeskond selle üle arutada ei tohi. Tohib ja peabki, sest selline, jahimeest alt ülesse esindav organisatsioon, saabki oma otsuseid kujundada vaid sellel baasil mis tema liikmeskond all otsustanud on. Ehk teisisõnu - minu kujutelm sellest organisatsioonist on see, et see organisatsioon kujundab Eesti jahinduse ühtsed põhimõtted ja poliitika. KKM valab need põhimõtted ja poliitika seadusevormi. Tulemuseks on jahikultuur, mille olulisi nurki toetab seadusandlus. Praegu on meil vaid seadus ja suur osa mehi üritab seda auklikuks pureda, et tegutseda saaks võimalikult laiahaardeliselt. Kultuur selle tulemusena kannatab, sest lähtutakse tihtilugu vaid iseenda või lähiümbruse hetkevajadustest.
Mulle meeldis väga Allar Jõksi ütlemine ühes hiljutises AKs. Jutt oli mingist Peipsi äärsest vallast, kus enne valimisi elanikkonna arv pea poole võrra kasvanud. Jõks ütles umbes nii, et kui õiguslikud (juriidilised) piirid enam asja ei reguleeri, siis on aeg poliitikutel otsuseid teha.

Veelkord siis, et mõte oli selles, et kui meil oleks olemas mingi ühtne ja suhteliselt monoliitne arusaam (tees) jahipidamisest ja seadus, mis siis seda teesi toetaks, siis oleks meie jahikultuur liikmeskonnale üheselt arusaadavam. Praegu sätestab meie jahikultuuri olemuse seadus üksinda. EJS püüab seda kultuuri esindada, aga tal puudub tegelikult kontakt reajahimehega. Nii juhtubki, et selle asemel, et esindada Eesti jahikultuuri (nõus - see on tagasihoidlik ja killustunud!), tõmmataksegi endile vahel põlvpüksid jalga, pannakse alpikübar pähe ja hakatakse joodeldama. Aga sellist kultuuri juba Eesti jahimehele peale ei suru! Puu ei saa latva kasvatada kui juurte ja ladva vahel tüvi puudub.

Olen aru saanud niimoodi, et öösihikute kasutamise keelamine jahiseaduses tuleneb eelkõige eetikast. Vähemalt jahiseaduse osas peaks see niimoodi tulenema. Võibolla relvaseaduse säte on üldisem ja kujutab endast ka mingeid julgeoleku aspekte.
Aga eetika on ikka väga laiaulatuslik teema. Kui lähtuda loomakaitse seisukohast, siis kindlasti on oluline, et ka metsloomadel oleksid mingid ajad ja rajad, kus nad saaksid ennast turvaliselt tunda. Praegu on sellisteks aegadeks pimedad öötunnid ja kohtadeks osade looduskaitsealade territooriumid. Kui nüüd lubada öösihikute kasutamine, siis need öötunnid langeksid ära ja jääksid vaid piiritletud territooriumid.
Teisest küljest - kui võtta eetiliseks aluseks hea ja kiiresti tappev kuulitabamus, siis peaks öösihik lubatud olema. Oleme ju viimistlenud igasuguseid ülikalleid optikaid viimase piirini, et nendega saaks lasta ka pea täielikus pimeduses. Ja kui seda foorumit lugeda, siis on ka siin mõningaid tarkpäid, kes püüavad jahiseaduse mõttest mitte välja teha ja otsivad variante, kuidas ikka teatud seadmeid kasutades kuidagi JOKK kujundada. Selge see, et inimese fantaasial, kui ta ikka midagi saavutada tahab, ei ole piire.
Eile helistas mulle üks inimene Hiiumaalt (kõne järgi oli täiesti marus!) ja küsis, et kas ma ei tea mingitki moodust kuidas metssigade ja üldse metsloomade lisasöötmine koheselt lõpetada saaks. Et sigu on nii palju, et ei ole võimalik enam elada. Noh, jäin vastuse võlgu, sest ma tõesti ei tea, kuidas oleks võimalik lisasöötmist keelustada ja kas seda peakski keelustama.
Aga siin on ikka üks point asjal sees ka - me ise jahimeestena oleme selle sigade arvukuse nii kõrgeks oma lisasöötmistega ajanud, et nüüd hakkame äkki vajama "äkilisemaid" vahendeid nende arvukuse piiramiseks. Mis on nüüd eetika - kas eetiline oleks lõpetada lisasöötmine või eetiline oleks seadustada paremad riistad sigade arvukuse vähendamiseks? Kui sigade lisasöötmine lõpetada, siis arvan, et paari aasta pärast ei ole meil enam muret ka nende liigse arvukusega ja saaksime läbi ka ilma öösihikuteta.
Mina ei ole jahimees-ärimees. Ma ei ole ka selline jahimees, kes naudib vaid loomade laskmist. Mina saan oma ulukiliha külmkappi ka tavalise relvaga ja tavalise sihikuga. Minu jaoks on oluline inimese olemise ja looduse tasakaal. Minu eetilisi tõekspidamisi ründab üheltpoolt nii liigne lisasöötmine kui ka teiseltpoolt jahipidamine ülimoodsate jahipidamise (loe: hävitamise) vahenditega. Aga kus on piir - seda ei oska ka mina öelda! Ilmselt on selleks piiriks mingi katkendlik ujuv jooneke ja see asub igal mehel just selles punktis kus ta parajasti asub. Kui ei ole ühtset tugevat liidrit, kelle piir oleks ka kõigi teiste meeste piiriks, siis ei saagi ühtset arusaama ja mõistmist olla. Meil peaks siis selleks piiritõmbajaks olema EJS.

volli30 kirjutas:Olles ise riigiametnik võin ka väita, et suurem osa jahimehi lasevad igas asendis paremini kui suurem osa ametnike.Kui tahetakse sellele vastu vaielda-palun(igal ühel oma arvamus)

Lihtsalt tekkis küsimus, et mis Sa volli30 sellega öelda tahtsid?! Arvan, et suurem osa jahimehi laseb paremini igast asendist kui näiteks suurem osa õmlustsehhi naisi. Igal ühel oma arvamus?! Aga mida selliste arvamustega peale hakata?

Sellist suhtumist, nagu Peepk kirjeldas saksamaa jahipoe kohta, olen kohanud Eestis ühes jahipoes küll - see on Waldu Raplas. Ostad sa sealt midagi või ei osta - kui ikka korra jutule saad, siis näidatakse sulle igasugu nassvärki ja jääd omalegi märkamata keeltpidi kinni vaata et oma tunnikeseks. Lõpuks märkad, et teised kliendid tahavad ka teenindatud saada ja lihtsalt jätad head aega ja lähed uksest välja. Endal hea tuju ja selline tunne, nagu oleks mõne supersoodsa ostu teinud. Tegelt ostnud lihtsalt mingi tühise tarviku ja kuna jutuks tuli ka vahepeal mingi optikajala kinnituse probleem, siis paar tollkeermega pisikest kruvikest plastkotikeses taskus, mis anti lihtsalt kauba peale, sest sul oli neid ju vaja ja kust sa neid ikka saad.
Samas - ühes Tallinna relvapoekeses küsis püssimeister samade kruvikeste eest 70 eeku tükist.

Nii ongi siis nüüd minu elus üks tore koht jälle juurde tekkinud - kui Raplast läbi sõidan, siis ikka Valdu juurde sisse astun. On mul sealt midagi vaja või pole mitte. Tere ütlen ja paar sõna juttu ikka ajan.

kaliiber kirjutas:Andke nüüd andeks, aga ei saa mitte vait olla kui sellises teemas kasutatakse argumentidena sõnakõlkse nagu "eesti jahi traditsioonid", "eesti jahikultuur", "eesti vanad jahitavad" jms BS.

Kas "eesti jahikultuur" on need traditsioonid mis kujunesid välja tsaariajal salaküttides või hoopis esimese vabariigi napi 20a jooksul saksmannide jahitavasid ahvides? Või kujunes meie suur ja sügav (ehk teisisõnu: mainimist väärt) jahikultuur välja eesti nõukogude sotsialistlikus vabariigis? Või on teise iseseisvusperioodi kestel jõudnud oma jahikultuur tekkida?

Vabandage, aga tõsiselt võetav kultuur ei teki paarikümne aastaga.

PS. Mosina päästik on väga pehme ja sujuva käiguga ka ilma viilimiseta kui mehhanism kahjustunud/roostes pole.
Mis puutub õlale liiga tegemisse, siis seda juttu hästi ei mõista. Kuigi metallplaat seal tõepoolest on. Ehk on põhjus siiski halvasti õla vastu toetamises? Ega ma ka mingi erilise rambo kehaehitusega pole, aga ei kurtnud...

Ot-ot! Nüüd Sa kaliiber paned küll puusse. Eestil on oma jahikultuur ja see jahikultuur pole mitte sõnakõlks. Küsimus on selles, kas Sa ootad sellelt jahikultuurilt põlvpükstes ümber kütitud põdra joodeldamist ja hanesuled kübaral marssimist trummipõrina saatel? Kui seda, siis jah - selline kultuur meil puudub. Ja jumal tänatud. Sellist kultuuri võid jahituristina mujal nautida.
Meie jahikultuur on tõesti Sinu poolt mainitud teguritest mõjutatud, aga ta pole olematu. Ja oma olemuselt on see jahikultuur kindlasti märksa looduslähedasem, märksa talupojalikum kui eelpool mainitu.
Kultuur on asi, mida ei saa kusagilt üle kanda. Kui seda soovitakse ka väga-väga teha, siis tuleb esialgu välja üks suur jama. Nagu demokraatia sisseviimisel aasiamaadesse. Hiljem see ületoomine hääbub ja alles jäävad mõned rudimendid. Ja need rudimendid pole rohkem väärt kui need tegurid, mis meile jäänud Sinu poolt kirjeldatust.
Seega olen mina, oled Sina ja on paljud-paljud teised jahimehed Eesti jahikultuuri kandjad ja see kultuur on just selline nagu ta on. Mina igastahes endale põlvpükse ostma ei tõtta! Aga Sina?

Kuna teema on ikkagi mosin-nagant, siis oleks viiskas ka midagi sellest kirjutada : näiteks seda, et pean nii mosinat kui ka karlgustavit väärikateks vanadeks relvadeks. Ja mehi, kes neid jahil kasutavad, väärikateks jahimeesteks. Minu JAHIRELVAEETIKA tõrgub natuke teistsuguste relvade vastu - nende vastu, millede tulejõud on suurem kui nende taga olevate meeste mõtlemisvõime. Seadus püüab seda kolme padruni kasutamise lubamisega küll mõtlemisvõimega võrdsustada, aga vahel tundub, et see ponnistus on asjatu.
Ja muide - mulle tundub, et see ei ole mitte ainult meie "kultuuritu" jahiseltskonna viga. See viga kehtib ka "jahikultuuriga" riikides. Selle suuna nimi võiks olla vist "ramboism".