puugi kirjutas:See oli ju ette teada.Selgelt meeles,et RMK lubas rendirahasid mitte küsida,aga kahjud tuleb hüvitada täie rauaga.Üllatust nagu ei tohiks olla?
Metsakasvatajal ei ole kerge vaadata kuidas kõik nahka pistetakse mis aastatega kasvanud.
Kas keegi kujutab ette kui palju võtab raha ja vaeva,et männinoorendik 20 aastaseks saada?
Jah, üllatust ei tohiks olla jah! Kindlasti ei ole metsakasvatajal kerge vaadata kuidas tema töö ja vaev nahka pistetakse. Nagu mesinikul ajab harja punaseks kui naabrimehest rapsikasvataja põldu mürgitab. Mesinikule tekib kahju ikka, olenemata sellest, et rapsikasvataja täidab kõiki mürgitamise reegleid. Aga mesinik peab selle kahjusaamisega leppima, sest tema huvid ja rapsikasvataja huvid põrkuvad ja kusagil on kompromiss. Ka jahimees täidab antud juhul reegleid (hinnang sõraliste arvukusele, KAUR ettepanek küttimismahule, jahindusnõukogu kokkulepe jne), aga kahjusid tuleb ikka kinni maksta. Miks mesinik seda rapsikasvatajalt ei küsi?
Mets ei ole ainult puude kasvatamise "põld". Ka ulukid on üks metsarikkus. Kui palju on vaeva nähtud, et ulukite populatsioonid oleksid sellisel tasandil nagu nad täna on? Lisasöödetud, salaküttidega võideldud, üldse inimeste suhtumist ja loodussõbralikku lähenemist kasvatatud, jahipidamise kultuuri arendatud jne, jne.
Aga nüüd pannakse rõhk just puidule ja puidukahjule. Miks? Ilmselt seetõttu, et puiduressursil on kindel omanik. See kindel omanik kannab igal aastal mingit kindlat kahju. Aga uluk ei ole ikka veel kellegi oma ja tulenevalt sellest, et tal puudub omanik, ei saa ka keegi häält tõsta, et ulukipopulatsioonidele tekitatakse näiteks üleküttimisega kahju (seda siis juhul kui jahimees käituks nii, nagu RMK praegu seda soovitab – jahindusnõukogu annab miinimumi, aga teie küttige palju tahate!). Ehk siis KAUR oma teadjameestega ajab küll õiget asja ulukipopulatsioonide järjepidevuse ja elujõulisuse säilitamise kohapealt, aga see ei peaks nagu kellelegi korda minema?!
Mida RMK oma kahjunõuetega saavutab? Jah, täiendab mingil määral oma rahalisi vahendeid ja selle kaudu ka ilmselt riigi eelarvet. OK. Aga ka see on marginaalne! Kui kahjunõuded jahimeeste poolt hüvitatakse, siis sillutab see teed teistele omanikele (eramaad), et nemad ka julgemini oma kahjusid sisse nõudma hakkaks. Seadus seda ju võimaldab! Lõppkokkuvõtteks liigub kogu jahindus ikkagi selles suunas, et on kaks võimalust
1) uluk saab maaomaniku omaks ja jahipidamist hakkab korraldama maaomanik lähtuvalt oma huvidest (kaovad ka kahjunõuded, sest jahindus hakkab tooma maaomanikule lisasissetulekut!)
2) sõraliste ja kiskjate populatsioonid vähenevad sedavõrd, et metsakahjud (ka kahjud kariloomadele) muutuvad niivõrd marginaalseteks, et neile ei pöörata enam tähelepanu (pole enam ulukeid ja kaob ka mõte praeguse jahinduse olemasolule e siis „seltsijahindusele“!).
Aga asja võib ka vaadata sedasi, et pole vaja küttida 200-300 siga ja 40-50 põtra jahiseltsi kohta hooajal. Piisab 2-3 põdrast ja 10konnast metsseast, mõned sokud ka lisaks. Maaomanik kasvataks siis oma puitu ja jahimees tegeleks hobiga (teadagi – see viimane on jahilkäimine, mitte saagi jagamine ja liha müümine
) ja riik saaks deklareerida, et tema territooriumilt ei ole sõralised ja kiskjad kuhugile kadunud. Võib-olla võtaks isegi põdra ja sea mõneks aastaks kaitse alla. Kiskjad oleksid seal muidugi juba ammu, sest selline sõraliste arvukus ei võimaldaks kiskjatel suurema arvukusega eksisteerida.
Peab lõpetuseks ütlema, et tsiteeritud puugi kirjatüki lõpuosa tegi mind nõutuks ja ma enam ei tea, mis oleks õige
