Jääger-online jahindus foorum

hundikütt kirjutas:Kakuke,see pole sugugi raske,lihtsalt ei tohi ise käega lüüa ja kordagi järele anda.Minu kogemus ütleb,et kui sa ei taha,et täiskasvanud koer teeb midagi sellist,mis sulle ei meeldi,siis tuleb kutsikast peale sama joont hoida.Lased korra -kaks kutsikal rappida aga hiljem keelad,siis enda silmaall looma ei puutu aga kui üksi leiab,siis ei saa sealt karvahunniku vahelt enam aru, kas lasid põdra või jõehobu.
Sama lugu ka autos taga püsimisega.Vana koera lasin kutsikana vahel eesistmel istuda ja hiljem taga enam ei püsinud.Kui ise autos, polnud probleemi aga kui üksi jäi , nii salongi magama keeras.Noorega need mured olematud kuna kutsikana sai selliseid asju kindlalt keelatud.

mul frits täpselt samasugune, kui olen autos istub taga ja nagu lahkun, kohe rooli. ostsingi seetõttu võre kongi, muidu esiaken kenasti ilane seespoolt. Aga minu frits ei haugu samuti surnud looma peale, ainult põtra räsib, ülejäänud loomadest loobub koheselt kui saab aru, et viimasel eluvaimu sees enam pole. Nüüd kui leiab kähriku, siis jääb samuti vait seniks kuni murrab. Kui jagu ei saa, siis hakkab uuesti haukuma aga kipub loobuma.

paneb täitsa mõtlema sakslase kindlustamine, minu frits võitles maa all mitme kährikuga ja sai nendelt haavad ning mingid bakterid, mille tõttu läksid haavad väga koledaks, nahk koorus kaela ümbert maha ja see ravi polnud üldse odav.

mu sakslasel täpselt samad uhked vimplid nagu sooviku elukal, näitusel hoidsin hinge kinni, et ta Taanlasest kohtunikule hambaid sisse ei lööks aga kõik läks õnneks, seal oli igat liiki emaseid terjereid ka koos, härra fritsul oli palju ringivahtimist

Isegi kährik liigub praegu ringi, eile oli üks raplamaal auto alla jäänud ja ronkadel oli pidu. Idee kohaselt peaks need tegelased praegu talveund põõnama.

on keegi terjeriga selle suure lumega jahti ka pidanud ? enda oma pole huntide pärast julgenud kaasa võtta

see risk on olemas tõepoolest aga samas ei saa ju üldse jahile siis minnagi kui kõike neid riske arvesse võtta. Siga võib lõhki tõmmata, võib ära kaduda jahil, võib auto alla jääda, läbi õhukese jää vajuda ja uppuda. Viimase tõttu oleksi oma sakslasest ilma jäänud aastaid tagasi, pani üle jõe jää ja keskel kukkus sisse, ma ei tea mis väega ta sealt välja sai aga ma olin korraks juba lootuse kaotanud...

eks jah kõige õigem urukoer on vist ikka taks, see naljalt kinni ei jää ilmselt

ja see rebane ikkagi teeskles surnut kuna jõud rauges, tabamus oli lihtsalt nii hea, et sellega poleks ta 20 meetrit jõudnud ilma vereta edasi liikuda.

vabandused nende ees, kes on püüdnud mind mailitsi tabada, et emasele sakslasele isast leida. Nüüd vaatan oma maili kuripyhvel@gmail iga nadal mõned korrad, koer on rohkem elus kui kunagi varem ja huvi korral olemas

kuidas teil sakslased õues nende külmadega vastu pidasid ? Siledakarvalised eriti. Ma ostsin sellise imeväikse el radika kuuti kui ikka -20 väntas. Lisaks uskumatu kui palju üks 10kg koer võib toitu sisse keerata nende ilmadega, iga nädal keetsin suure potitäie liha koerale + krõbinad jms.

rabasejahid on kujunenud edukaks ja vahvaks selle suure lumega, koer läheb kivihunniku ühest otsast sisse ja tuleb kuskilt teisest otsast lume alt välja. Viimane jaht saime sedasi 2 rebast kah.

kiidan ka takka, 2 nädalat tagasi puistasime sõbraga ja sakslasega 2 kivihunnikut, tulemuseks 2 rebast. Sakslase vedasin kuidagi hunnikuni ja lasin lahti, kadus niuhhdi lume alla hunnikusse, 5-10 min ootamist ja nõrk klähvimine maa all. Sõber hoidis kivihunniku üht poolt kontrolli all ja mina teist. Mõlemal juhul sakslane ja rebane natuke madistasid ja rebane andis alla ja pani jooksu ning käes nad olidki.

Rebane võib muide teinekord koerale päris palju häda teha, sakslasel on koon päris armiline ja pull oli see, et üks rebane mängis peale esimest möödalasku surnut. Täitsa sirakil maas ja ei liiguta, kui koer hakkas lähemale jõudma pani plagama. Sain teisega pihta ja see oli ainus kuul, mis rebases sees oli, seega teeskleb surnut nagu jaksab kui lumes sumbates jõud otsa saab.

ma kuskilt lugesin, et mõne jahikoeraga on ka tornis siga koos passitud, ei tee piuksugi ka siis kui sead söödal on, ainult vaatab. Peale laskmist kui maha ei jäänud hakkab alles käsu peale tegutsema. Siin peab siiski ikkagi mingi kasvatuslik nõks asjal juures olema, oam loomult on koerad ju liikide kaupa ikka ühesugused.

terjerile tuleb vist villane sokk pähe tõmmata ja jalad kinni siduda ning igaks juhuks ka magama uinutada kui torni siga passima minna

sooviku kirjutas:Sõna-sõnalt võttes nüüd jahipalavikku välja ravida küll ei tasu ja ega vist saa ka.Mul on oma saksa jahiterjeril noorest peale komme autos haukuda ja vilistada.Tema kutsikad on jälle sõidu ajal rahulikud ja vait.Ma olen proovind igast värki(meelitamist ja silitamist ja keelamist ja kärkimist),ükski asi pole aidanud.Ainuke asi,mis seda plärakasti natuke vaiksemaks teeb on panna koer autosse nii,et ta aknast välja ei näe.Minul istub ta Vitaral taga puuris ja puur ulatub akna servani.Hommikul,kodust välja sõites,vilistab küll aga enam ei lärma vähemalt.

vot seda puuri värki olen ma ka ise mõtelnud, mul ka vitara aga see xl7 on pikema puuriga ja koer laiab seal ringi nagu tahab. Lisaks kui autost välja tuled nii on šeff rooli taga, korduvalt on andnud ka signaali. Ja üldises plaanis ma seda arvasingi, et ega siin tegelikult midagi eriti ära teha ei anna, kui ikka on aretatud/tuunitud selliseks, siis nii ongi ja mingit "nõksu" siin vist välja mõelda nii lihtne polegi.

ndlv jahil olles vaatasin erinevaid koeri ja nende käitumist, nagu ikka mõni koer oli rahu ise ja mõni täielik närvihaige. Enne ajusse minekut üks laika ainult ulgus ja vingus, teine samas ootas ja vaatas rahulikult peremehe käitumist pealt ning kui aeg käes, jooksis metsa ja tegutses nii nagu peab. Enda sakslasest ma üldse ei räägigi, see hakkab jahile eelneval õhtul juba värisema ja tõmbab kiunumise ning vile üles. Kui siis veel püss ja jahiriided nähtavale ilmuvad hakkab värisema nagu haavaleht ja autos läheb alles tõeline trall lahti.

Nüüd asja juurde, kas seda nn jahipalavikku on jahikoertel võimalik kuidagi ohjata, on kellelgi selleleaadseid kogemusi ? Vahel käib see pidev kiunumine hirmsal kombel närvidele ja tee mis tahad koer ei saa pihta mida temalt oodatakse. Ma olen igasugu asju proovinud aga no ei jää külge, olgu või sakslane aga mingid nõksud peaks siin olema kuidas seda asja lahendada.

kui see teema on juba arutlusel olnud, siis juhendage pisut

ja eriti lahe on siis kui sakslane auto aknast mõnda looma näeb ja kisa lahti laseb, ükskord nägi auto aknast hobust....vasak kõrv siiamaani natuke kurt

Mu terjer ajas kunagi samasuurt pullijurakat,lahe oli vaadata, tulid koos üle suure heinamaa, pull suur nagu maja, koer nagu tüütu porilane kannul. Pull ei viitsinud sammu ka kiirendada kui terjer tal kilgates meeter maad taga jooksis, hinge on nendel sakslastel kõvasti.

kuulge, las "koerad hauguvad", sakslase teema läks mingiks aretusteemaks sujuvalt üle. Sooviku koer sai palli väravasse ja elu läheb edasi

sooviku kirjutas:NII ,nüüd oleks vaja paaritamiseks isast saksa jahiterjerit.Hea,kui tal oleks Eestis võimalikult vähe sugulasi ja ta ikka jahimehe koer oleks.Pyhvel´iga proovisin ühendust võtta aga ta ei vastanud .Aeg on järgmise nädala algul.Minuga saab ühendust tel.5154121 või privasse.

eeh, olin arvutist eemal pidevalt, ndlv kõik jahil, nüüd on juba hilja aga küll su kuts õige pea jälle "meestesse" tahtma hakkab

ja pärnumaal patseerime ka koos koeraga üsna tihti