Juba eakam hagijadaam VALGEKIHV TEESI (EST -03196/U06) otsib partnerit kutsikate saamiseks. Käib hooajal vähemalt kaks päeva nädalas jahil. Sellel aastal lastud tema eest 8 põtra, 2 siga, 4 jänest, kährikuid üle 20-ne. Ise tricolour tumedamate värvidega. Paariline peab olema ka tricolour, eelistatud on tumedamavärvilised. Partneri valikul eelistatakse jahipidamise huviga koera. Elukoht pole oluline, õigel ajal tuleme ise kosja! Sobivad partnerid ka väljaspoolt Eestit!
Tel: +372 5076040
Otsing leidis 2 vastet
- K Dets 04, 2013 2:26 pm
- Foorum: Koertest
- Teema: OTSIN ISAST EESTI HAGIJAT PAARITAMISEKS
- Vastuseid: 9
- Vaatamisi: 6389
- K Veebr 15, 2012 12:32 pm
- Foorum: Koertest
- Teema: Sea ja põdrajaht eesti hagijaga.
- Vastuseid: 149
- Vaatamisi: 55089
Re: Sea ja põdrajaht eesti hagijaga.
Siinseid arutelusi resumeerides hagija omaniku seisukohast ja kogemustest
1. Mingist väga algupäraselt omasest sea ja põdra mitteajamise kogemustest geneetilises plaanis ei ole mõtet rääkida, sest juba aretusel kasutati kohalike madalakasvuliste hagijate (olematu tõug) ristamist eelkõige beagli ja sveitsi hagijaga. Seda koeratõugu aretati kuna oli palju jänest, rebast. Suuruluki arvukus 1930-50 aastatel oli Eestis väga väike. Aretuse eesmärgiks oli läbi füüsiliste parameetrite (N.turjakõrgus) vähendada koerte ajamiskiirust. Loomulikult arvestati ka välimiku ja jahiomadusi.
2. Aeg on läinud edasi ja nii peaks arenema ka koeratõug edasi. Paljudest koeratõugudest, mis millekski kindlaks omalajal on aretatud on tänaseks saanud hoopis midagi muud (N kuldne retriiver, berhardiin jne.) ja seda peaks laskma sündida ka Eesti hagijaga kui me tahame, et see tõug säiliks ja veel jahikoerana. Kui ei, siis jätkakem samas vaimus. Suurulukijahi lubamine on väga oluline, et Eesti hagijaid peetaks rohkem.
3. Eesti hagijas ei ole kindlasti liiga püsiv jälje ajamises, kui teda õpetada täna on selleks olemas gps-id, sõidukid jne mida tema aretamise algfaasis ja ka 10 aastat tagasi ei olnud. Minu kogemus ütleb, et viimasel ajal olen rohkem laiksid taga ajanud kui hagijat (võtavad näiteks põdra, mida lasta ei tohi ja panevad sellega 4-5 tundi). Minu koerad ei ole mitmepäevaseid matku ette võtnud sest olen nad jäljelt maha võtnud - seda kõike on lihtsam õpetada juba kutsikaeas sest koer pole siis veel nii kiire ja ta hoiab rohkem sinu ligi.
4. Selle taga, et Eesti hagijat suurulukijahti mitte lubada on seisnud kindlalt Keskkonnaministeeriumis Kaarel Roht (vajadusel võin edastada kolm tema poolt koostatud kirja sellel teemal). Miks seda tehtud on võin oletada aga avalikult ei spekuleeri, kindel on aga see, et sellest keelust on võitnud teiste jahikoeratõugude omanikud.
5. Sellel, millist ulukit koer ajab ei ole suurt pistmist pärilikusega vaid ikka õpetamisega ja uluki olemasoluga. Näidake mulle laikat, kelle kährik külmaks jätab - ei tea, et keegi oleks neid õpetanud kährikut ajama.
6. Tahan rõhutada veel kahte hagija head omadust - ta saab aru oma territooriumist ja ei käi hulkumas kui teda on selleks õpetatud. Ehk talle ei ole vaja mitme meetri kõrguseid aedu ehitada kodus pidamiseks. Tegemist on väga hea ja sõbraliku pereliikmega mida kahjuks ei saa ütelda paljude heade jahiomadustega laikade kohta.
Kokkuvõtvalt on Eesti hagija suurulukijahti lubamiseks vaja muuta ainult Keskkonnaministri määrust "Jahieeskiri" täna on ministriks Keit Pentus - kes räägib temaga?
1. Mingist väga algupäraselt omasest sea ja põdra mitteajamise kogemustest geneetilises plaanis ei ole mõtet rääkida, sest juba aretusel kasutati kohalike madalakasvuliste hagijate (olematu tõug) ristamist eelkõige beagli ja sveitsi hagijaga. Seda koeratõugu aretati kuna oli palju jänest, rebast. Suuruluki arvukus 1930-50 aastatel oli Eestis väga väike. Aretuse eesmärgiks oli läbi füüsiliste parameetrite (N.turjakõrgus) vähendada koerte ajamiskiirust. Loomulikult arvestati ka välimiku ja jahiomadusi.
2. Aeg on läinud edasi ja nii peaks arenema ka koeratõug edasi. Paljudest koeratõugudest, mis millekski kindlaks omalajal on aretatud on tänaseks saanud hoopis midagi muud (N kuldne retriiver, berhardiin jne.) ja seda peaks laskma sündida ka Eesti hagijaga kui me tahame, et see tõug säiliks ja veel jahikoerana. Kui ei, siis jätkakem samas vaimus. Suurulukijahi lubamine on väga oluline, et Eesti hagijaid peetaks rohkem.
3. Eesti hagijas ei ole kindlasti liiga püsiv jälje ajamises, kui teda õpetada täna on selleks olemas gps-id, sõidukid jne mida tema aretamise algfaasis ja ka 10 aastat tagasi ei olnud. Minu kogemus ütleb, et viimasel ajal olen rohkem laiksid taga ajanud kui hagijat (võtavad näiteks põdra, mida lasta ei tohi ja panevad sellega 4-5 tundi). Minu koerad ei ole mitmepäevaseid matku ette võtnud sest olen nad jäljelt maha võtnud - seda kõike on lihtsam õpetada juba kutsikaeas sest koer pole siis veel nii kiire ja ta hoiab rohkem sinu ligi.
4. Selle taga, et Eesti hagijat suurulukijahti mitte lubada on seisnud kindlalt Keskkonnaministeeriumis Kaarel Roht (vajadusel võin edastada kolm tema poolt koostatud kirja sellel teemal). Miks seda tehtud on võin oletada aga avalikult ei spekuleeri, kindel on aga see, et sellest keelust on võitnud teiste jahikoeratõugude omanikud.
5. Sellel, millist ulukit koer ajab ei ole suurt pistmist pärilikusega vaid ikka õpetamisega ja uluki olemasoluga. Näidake mulle laikat, kelle kährik külmaks jätab - ei tea, et keegi oleks neid õpetanud kährikut ajama.
6. Tahan rõhutada veel kahte hagija head omadust - ta saab aru oma territooriumist ja ei käi hulkumas kui teda on selleks õpetatud. Ehk talle ei ole vaja mitme meetri kõrguseid aedu ehitada kodus pidamiseks. Tegemist on väga hea ja sõbraliku pereliikmega mida kahjuks ei saa ütelda paljude heade jahiomadustega laikade kohta.
Kokkuvõtvalt on Eesti hagija suurulukijahti lubamiseks vaja muuta ainult Keskkonnaministri määrust "Jahieeskiri" täna on ministriks Keit Pentus - kes räägib temaga?