Jääger-online jahindus foorum

Kakuke, kui sul tagaiste on tühi, siis ei teki küsimustki, kohver on ikka parem. Mul endal ka palju sõitmist ja alati värisesin selle optika pärast kui kotiga oli tegemist- küll autosse sisenemisel, küll ustest väljudes, lifti sisenedes jne. Pagassi paigaldusel alati sättisin, et ikka pehmete asjade peal oleks see kott. Ostsin selle SAKO kohvri ja hulga rahulikum. Liftis saab kohvrinurk ühtelugu kõlksu. Tagaistmelt avatud kohvrist on alati kerge püssi võtta, kotist hulga viletsam. Kui tagaistmele mehi tuleb, võtavad kohvri sülle.
Poroloon väsib kui püss kaua sees. Hiljem tõmbab küll tagasi, aga eks millalgi tuleb porolooni vahetada.

Ma kommenteeriks veel sellelt seisukohast, et kas on siis suur tõenäosus, et relvaomanikud pidevalt ära pööravad ja neid vaja iga aasta uuesti kontrollida. Kohe nii tihedalt ja see siis kohe aitab! Pigem lõhnab ettepanek rumaluse või ülereageerimise järele või siis on eesmärk relvaomamist kunstlikult raskemaks ja ebamugavamaks teha ja niimoodi relvaomanikke vähendada.
Niigi on palju tegemist ja veel lisakohustus igal aastal arstil käia, et kas ma ikka olen normaalne. Relvaload peaks siis ka aastase tähtajaga olema ja politseametnikel kõvasti tööd rohkem- vaja rohkem ametnikke maksumaksja raha eest. Ja kuna avaldus uue relvaloa taotlemiseks peab olema kuu aega ette tehtud, siis enam muud polekski kui sebi nende relvalubade pärast.
Siis peaks ka autojuhid igal aastal uuesti arstil käima ja juhilube aastase tähtajaga väljastatama, sest autojuhid ikka tapavad veidi rohkem kui relvaomanikud. ARK-l ka rohkem tööd ja ametnikke vaja.

Ma lasen 223-ga, ei ole relvaasjanduses just suur spets, valik langes 223-le 222 asemel just padruni suurema mahu tõttu püssirohule. Lootsin kuuli lennule sirgemat trjektoori. Mulle tehti ka selgeks, et 223-ga pidi saama peale kitse kesikut ka lasta, aga 222-ga pidi küsitav olema. Kuna kaliibrid sarnased ja erilist vahet polnud, valisin 223.

Probleemid on rohkem rannikuäärsetes piirkondades, kuhu jõmmid puhkama tulevad. Ei ole veel näinud, et enda järelt laga koristataks, tehakse lõket sinna kuhu ei tohi ja raiutakse ümberringi elavaid puid. Üks raius lihtsalt oma lõbuks vana rannamändi, eemaldades talt koore ringikujuliselt, järgmisel aastal see mänd kuivas. Lisaks need pudelikillud, mida tuleb kokku korjata. Ja siis see lärm, kui autouksed lahti tehakse ja oma muusikat lastakse täisvõimsusega. Muusikalised maitsed ei pruugi ühtida, eriti kell kuus hommikul kui see lärm tuppa kostub. Kui lähed ütlema et pane vaiksemalt, küsib ta hämmeldunult, et kas sulle see lugu ei meeldi või. Tegemist on inimestega, kes ei oska looduses käitida ja ei pea loodusest lugu ning ei kasi enda järelt.
Või kui hommikul vend tööle minnes peab suviti mööda sõitma oma maja ligidal olevatest turistidest, kes preservatiive ümber auto tee kõrvale ja tee peale loobivad, turistide auto ikka vahel kõigub suurest tööst kui merevaatega kohas naistega lõbutsetakse. Ja miks peab seda purjus inimeste läbu taluma. Las vallad eraldavad neile omad piirkonnad-supelrannad, kus nende järelt ka koristatakse valla raha eest ja kus neil on parkimiskoht ette nähtud, mitte ei sõideta õrna liivapinnasel kasvavat samblakatet puruks.
Tegelikult on rannaelanikud nii hellaks tehtud, et olen minagi maaaomanike agressiivsust pidanud taluma. Mõni maaomanik on ka juhm ja ülbe. Arvan, et probleem pole ühepoolne.

Mina oleks ka huviline kui nüüd seda jahti ikka pidada saab.

Kui püssi väimehele pärandada ei raatsi, siis ehk on ju ka lapselapsi tulemas. Ega enne ei raatsikski ju nagu püssi käest ära anda kui surm silme ees. Väimees selleks ajaks juba vana.

Ma ka selle teeprobleemiga jagelenud. Nii jahimehe kalamehe kui ka maaomanikuna. Panen kirja oma mõtted.
Kui ikka maaomanik ei taha, et väljaspool teid sõidetakse, siis see nii ongi. Kui ühte sihtpunkti viib kaks teed, võib ühe sulgeda, sest teisel maaomanikul peab olema võimalus oma maale saada, aga mitte kahte varianti pidi. Keegi ei keela ka teisele maaomanikule tõkkepuu võtmeid andmast ja üldsusele teed siiski kinni hoidmast. Ma ei tea ka , mis asi see avalik tee on, aga kui see tee lõpeb kõrvaltalus, siis ilmselt ei ole ja sinna igaühte laskma ei pea. Kui jahimehel maaomanikuga lepingut ei ole, ei ole ju jahimehed tema jaoks mitte keegi ja kui avaliku teega tegemist pole, ei pruugi ta vist huvituda, kuidas jahimehed hakkama saavad.
Olukorras, kus maaomanikud jahimaade rendist sentigi ei saa, ei saa ju tahta, et maaomanik üldse võõraid metsa ja erateedele rööpaid sisse sõitma tahavad. Tihti on probleem ka muus lagas, nagu turistide lõkkeasemed, prügihunnikud jne. Iga tee, mis lahti on ja metsa vahele läheb, on ka ohuks prügi mahakallamisele ja maaomanikul on kohustus see koristada.
Teiselt poolt aga olen ka ise jahi- ja kalamehena maaomanike ülbust kohanud, isegi koera on kallale ässitatud, kui mööda jõe kallasrada käisin. Eks ole selline arenguaeg, kus paljud asjad paika loksumata.

Ma ise suurmaomanik pole, aga olen seda meelt, et maaomanikul peab teatud tingimustel olema võimalus oma maa peal jahti pidada.
Tingimused on:
1. Jahipilet
2. Relvaluba
3. Kui jutt suurulukist, siis ka laskekatse
Praegu on nõutav 20ha, et saaks oma maa peal väikeulukijahti pidada, loa kirutab vist välja keskkonnatenistus.
Ei arva, et selle soovi taga oma maa peal jahti pidada on ahnus või suur lihanälg. Jahimehed nagu meiegi otsivad võimalusi.
See, et kusagil jahtkonnas kirjas oled ja aktiivselt jahti pead, ei tähenda, et su maa tingimata selle jahtkonna territooriumil asub. Võib olla on kõrvalterritooriumil sõbrad ja väljakujunenud tore seltskond. Aga oma kodu juures tahaks ikka ka püssi selga visata ja veidi jahti pidada - mine nüüd võõrasse jahtkonda kerjama. Saab muidugi survet avaldada ja oma maa peal jahi ära keelata kui muidu luba ei saa, aga milleks. Parem kui seaduslik võimalus olemas ilma närvikuluta.
Mul sõbral maad küll - tal oma maade peale luba olemas. Muidu oleme ühes sektsioonis. Aga tema kodu juures tohib jahti pidada ainult tema. Minule ta luba välja kirjutada ei tohi. Isegi oma isale ei tohi. Ainult naisele ja oma lastele tohib. Läheks mõnikord õhtul koos välja sõbra kodu ligidale, aga mina ei tohi. Mina pean minema oma sektsiooni maadele, sõbra maale ei tohi. Nii et maa on sinu oma, aga õigused piiratud - sõbrale, isale onule jne. ei tohi jahiluba välja kirjutada.
Mul maja teises kohas, maad vähe (alla 20 ha). Proovisin küsida kohalike käest väikeulukituusikut, ei ole siiani veel saanud (pole ehk veel peale käinud). Aga kes see võõraid ikka tahab oma maadele kooserdama.

Mõni mees ehk ei tahagi kollektiivselt jahti pidada, ta on maaomanik ja eelistab tegutseda omaette - miks mitte siis omal maal. Eestlased üldse sellised mitte eriti kollektiivne rahvas. Suurulikijahiks praktiliselt muud võimalust ei olegi kui pead mõne kollektiivi liige olema (kui muidugi ülikallilt edasimüüdavaid lube ei osta kusagile jahtkonda, s.t. originaalhinnaga ei saa luba kätte, keegi teenib vahelt kasumit). Miks peab oma maa peal laskma kellelgi teisel kasumit teenida? Nõutav maakogus 5000 ha suurulukijahiks on liiga suur, selliseid maaomanikke praktiliselt ei ole. Sundkollektiviseerimine? Vist küll. Muud ei jää üle. Metskits on selline väike suuruluk, võib isegi 20ha -l istuda ja elada - temale võiks erandi teha küll. Mulle pole see küll eriti kasulik, kuna enamik metskitsede elukohti on eramaadel, aga kõik maaomanikud pole jahimehed, ehk jääb mullegi.

Ma hääletasin selle poolt, et ei ole jõulurahu vaja. Ma mõtlen, et ei ole vaja rahu pealesurutud kujul, kus siis saab rahvale artikli kirjutada, et me ka nagu ikka austame seda jõulurahu ja sedasi. Teha pealikele üritus, kutsuda kohale pastor ja siis info ajalehte ja televisiooni. See on kuidagi võlts värk. Kristlane ma ka ei ole, jõuluaeg on mulle pigem paganlik püha, kus pimedus annab tee valgusele. Selles valguses vaadatult on ka mul pühad ja 24-25. detsembril ma metsa ei läe, lihtsalt saan suguvõsaga kokku ja istume veidi. 26. detsembril võiks juba minna, miks ma peaks kodus istuma kellegi teise põhimõtete pärast.
Minu poolt on loomadel palju rahupäevi, sest metsas käin vast ainult ca 50 päeva aastas. Ja üldse hea kui jõuludest uue aastani paar päevagi käin, aga miks mind sunnitakse just konkreetseid päevi kodus istuma minu vaba tahte vastu ja kellegi teise populismi huvides. Tegelikult me ikka peame mittejahimeeste ja kristlaste ees veidi pugema selle jõulurahuga- see ei ole mitte näiteks minu sügav harras veendumus.
See loomade rahupäevade mõte on ju ikka veidi populistlik ja kristlik. Pole vastu, et oleks pühad ja et loomadele võiks anda rahupäevi, aga ei taha seda endale pealesunnitud kujul mulle võõra maailmavaatega inimeste poolt.
Ma ei saa aru, kas kellelgi ikka saeb hinge kui ma jõulude ajal metsas olen. Aga ehk mõtleks, kas need mehed ise kellelgi kusagil mujal hinge ei sae. Oma tahte pealesurumisega näiteks - ausalt öeödes püüan end mitte segada lasta, aga veidi ikka segab, aga enamuse vastu ei saa.
Minu ettepanek oleks, et olgu siis hundid söönud ja lambad terved ja Euroopa kristlik kogukond tunneks ennast ka paremini- teeme selle jõulurahu soovitusliku. Ja kui mu naabrimeest väga jaht jõulude ajal segab, siis ma tema nina all demonstratiivselt seda ei teekski - lähen kaugemale metsa, kus ta seda ei näe ja ta tunded ei ole nii palju solvatud.

Minul pole veel kobras õnnestunud, olen vist liiga lihtsalt tahtnud hakkama saada ja pole soolvees leotanud, panin lihtsalt pannile.
Karuliha kõlbab süüa küll, pole keegi veel pirtsutanud kui juhust on olnud maitsta. Kunagi sai vorsti tehtud, see tuli liiga rasvane, aga ära söödi ikkagi kõik.

Kas ühisjaht võib olla ainult suurulukile? Kui mitmekesi väikeulukijahis (näiteks pardijahis, kus sõidad ühest kohast teise) olla, siis ei ole ühisjaht või? Siis peab püss autos kotis olema vaid üksinda väikeulukijahis olles või? Aga suurulukijahis, mis pole ajujaht (koertega näiteks) jahikohta vahetades- kas kahekesi olles võid püssi kotti panemata autosse võtta, üksi olles ei tohi? Sõidad looma peale haukuvat koera otsides ringi (peatud ja kuulad aeg-ajalt) ja vahepeal pead püssi kotti panema?Tuletaks veidi meelde seda ühisjahi definitsiooni, kes mäletaks peast?
Jahikaugetel inimestel seostub jaht kuidagi ettevalmistatud laskekohtadega, kuhu jahimehed pidulikult paigutatakse mugavalt istuma ja ajajarahvas läheb siis loomi ette ajama.
Varem oli kombeks, et jaht algab, kui koduväravast väljud (jahimaadel muidugi) või autost välja astud. Ja püssi kottipanek oli jahi lõpetamine.
Ma arvan, et ei tasu üle pingutada igasuguste ettekirjutustega. Ja seadusemuudatuste eesmärk ei ole vaid kontrollimist lihtsamaks teha, jahimeestel ei tohiks ikka elu ka liigselt ebamugavaks teha. Kalameeste ümarlaual juba üks ütles, et keelame üldse kalapüügi ära, siis lihtsam kontrollida.

Mis siis 308 Win kohta öeldakse karu laskmisel?

Naljakad need sakslased. Ja ruhnulased ka. See hirm kiskjate ees on ikka suur küll.
Eks neid karusid lasta tuleb, et respekti säilitada inimese ees. Ja halbade kommetega isendeid ära koristada. Aga enne võiks ikka jõuda nii kaugele, et karupopulatsioonist rääkida saaks.
Sakslased ja ruhnulased ei ole karudega kooselamiseks valmis. Poole kilomeetri kaugusel paljudest küladest liigub nii karusid kui hunte. Lapsed seni õues ikka käivad ja külarahvas käib seenel ja marjul ka. Mitmel mu tuttaval käib karu sügisel õues õunu söömas- aga hüsteeriaga sellest küll ei räägita- vanad inimesed, kõike näinud.

Meie siin oleme rohkem maarahvas ja meil tõesti jahil ka mingi mõte sees peale laskmiseau. Nii et Euroopa aadlikega me ühte patta ei mahu. Salakütid tapsid minevikus mitte lõbu, vaid vajaduse pärast. Aga kas loomade paljalt lõbu pärast laskmine ongi see õige? Ma ei oska rohelistele ja loomasõpradele seletada, miks ma jahti pean, kui ma liha ei sööks, sellest sarvede seinale panekust ei saa nad nii hästi aru ja sellega jahti ei õigusta.
Ei ole mingil juhul eetiline ehku peale märgi külgejätmise huvides uhket trofelooma (põdrapull) lasta. Kui me räägime esimesest kuulist, siis me aga seda märgi külgejätmise (iga hinna eest laskmise- KAS VÕI TAGUMIKKU) mentaliteeti levitame. Suur hulk mehi ei suudaks laskmata jätta maha magatud, halvas asendis või kaugel asuvat looma kui trofeemedalid silme ees. Uhket looma ei narrita ja selline ehku peale laskmine on taunitav - EI MINGIT TROFEED VILETSA LASU TEINUD MEHELE. (kui ei lasknudki ehku peale, vaid lihtsalt ei tulnud lask välja- ise süüdi) Vähemalt minu ringkondades on alati olnud ja on ka praegu nii, et trofee saab esimese surmava lasu teinud mees. (surmava lasuga võib loom edasi joosta ja teised võivad hiljem lasta, aga siis proovitake olukorda selgitada ja on alati kokkuleppele jõutud) Nii mind ka õpetati ja ma ei leia küll põhjust suhtumist muuta. Mulle oli üllatav, et üleüldse võib juttu tulla trofee andmisest esimese sita lasu teinud mehele.

Sigu on ka erineva suurusega. Ma ei oska ise kommenteerida, aga mulle seletati jahipoes, et 223 -ga saab kesikuid ka lasta, suurele seale jääb väheks kui 100%-liselt täpselt ei lase. 222 pidavat jälle kesikule juba lahjaks jääma. Loogiliselt võttes pole ju eriti vahet, kas suur sokk või kesik. Arvan, et praktikas tapab see 223 ja 222 kesikuid küll. Tagumikku laskude puhul on jah siis juba kahurit vaja, et loom maha jääks. Vene ajal olid meestel Barsid käes ja põtru lasti palju. Aga selge see, et suur kaliiber parem, võib endale ka väikest eksimust lasketäpsuses lubada.
Kui suur vint olemas, milleks suure looma jahis 222-ga jamada? Igale ulukile ikka oma kaliibri- ja padrunivalik.