Jääger-online jahindus foorum

Esimene püss peab ikka olema siledaraudne 12-kaliiber ehk. Küll siis hiljem jõuab atra seada.

Ostsin uue 223 IZ- 18 MH Tartu mnt. Küti Ärist Tallinnas. Maksis 2900 krooni, lisaks optika alus midagi 700 kr. ringis. Koos püssiga oli optika alust kasulikum osta, eraldi maksab see 1400kr.

Arvan, et ei ole hea ka õnnetustest jahil kirjutada, ka salaküttidest. See võimaldab jahimeeste vastu ikkagi negatiivset suhtumist luua ja on vesi ultraroheliste veskile. Peaks olema midagi huvitav-positiivset seoses jahielamustega näiteks. Või üldse näitama jahti jahimehe pilgu läbi. Me ei pea ka kogu aeg vabandama ja selgitama- s.t. käituma ei peaks kaitsepositsiioniltolles

Kui hunte palju, siis siga liigub vähe. Kükitab ühe koha peal.

Mul siiani karudega õnneks läinud, ei ole päris kallale tulnud. Kevadisest nepijahist on mind kahel korral karu poolt ära aetud, tuligi taganeda. Üks kord rikkus karu ära õhtuse hanejahi metsajärve ääres. Varem liikusin eriti kevadeti metsades üksi ilma püssita, nüüd mõtlen, et nii pole ikka päris õige, mingi relv peab kaasas olema.

Pole põdraajust ühtegi valget sel aastal välja tulnud. Halle olen mõnel korral näinud.

Feen, sa oleksid pidanud need sarved saama. Inetu värk. Sarvede ümber olen ennegi kaklust näinud, olen Kuldiga ühte meelt, et sulle tehti liiga su vanuse tõttu. Olen seisukohal, et ei võta võõrast trofeed iialgi, aga enda omast ei taha ka nagu loobuda. Mu sõbra suure pulli sarved läksid, kuna oli metskonnajaht ja sarved pidid ka metskonnale minema (ta oli siis ka noor jahimees). Arvan, et laskja peab alati ikkagi sarved saama, muu ei loe. Arvan, et sa said sarved õiglaselt, sest pooldan otsustava, mitte esimese lasu põhimõtet. Loodan väga, et lased veel oma suure pulli.

Tõesti oleks huvitav teada. Kobras tuli, ondatra kadus. Mina pole enam ammu ühtegi ondatarat näinud, äkki keegi on?

Ma ei saa aru, miks külaline arvab, et koos hundiga ei kõlba elada. On enne elatud ja elatakse edaspidigi. Keegi ei tahtnud viimast hunti ära lasta. Vähemalt siit foorumist ma jahimeestelt sellist arvamust välja ei lugenud. Lihtsalt 80-ndatel peeti intensiivset jahti, lisaks finantseeriti veel hundijahibrigaade - ja ikkagi ju ei hävitatud hunti ära (ja keegi ei tahtnudki- me lihtsalt ei pidanudki seda võimalikuks). Vastupidi, niipea kui riiklik finantseerimine lõppes, tekkis üleminekuajal huntide arvukuse järsk tõus.
Kult vist kirjeldas juba kui raske on hundijaht, ja et ei ole nii lihtne seda viimast hunti maha võtta. Ja kui lumeolud sitad, ei tehta talvel suurt midagi. Natuke vedama peab ka, ja kui hundid juba väljaõppinud ja hellad, seda raskemaks läheb. Olen näinud, kuidas lippudega sissepiiratud alast vanahundid paljalt auto hääle peale nagu liblikad välja lendasid, ainult niipalju nägidki. Noored ja lollid jäid sisse, ja need keda pimedaks ära lasta ei õnnestunud, meelitati emahundi poolt öösel välja ja nende lipuhirm oli murtud. Huntide piiramisel kehtivad karmimad reeglid kui sõralistele. Öeldakse, et nad taluvad vaid kahekordset ringikäimist- luure ja kohaleminek, ja pärast teiste meeste edasiminekut tardu. Samuti magavad nad reeglina kohas, kus piirajaid saab näha, nii et lipuala lõikamisega tuleb ettevaatlik olla. Auto seismajätmine võib nad liikuma panna, samuti uste sulgemine.
Raadiosaatjad olid ka varem, millega sidet peeti. Ega hundijahi luure ei käi ühe sektsiooni piires, siin tuleb vahel pool maakonda läbi sõita. Kes selle kõik kinni maksab? Kui palju oli päevi, kus luure ei andnud midagi ja õhtul tuli sama targalt koju sõita. Ega me loomaaias hunte ei lase, kus nad köies ootavad vastavalt limiidile.
KULT Eks sul ole paljus õigus. Mis metsade mahavõtmisse puutub, siis ega ma ei unistagi, lihtsalt viha teeb. Vastik on seal raiestikuvõsas sumada, oksad põlvini ja rööpad pinnases. Võid koos oma püssiga ninali käia. Mul rikub see iga kord tuju kui näen järjekordse metsatuka asemel kuumaastikku.
Ma arvan, et hundi kasulikkust ja kohta looduses ei ole meile mõtet nagu lastele seletada, eks me tea seda isegi. Vahel tundub aga,et minnakse selle kasulikkuse seletamisega vähe hoogu ja ei anta endale enam selget aru hundi loomusest. Euroopast seda ei õpetata- neil hunti peaaegu polegi.

KAUPO Täitsa hea valik. Millegipärast on mul samamoodi kujunema hakanud: algul 12 kal. pukk, siis 22LR, siis 308Win, siis 223Rem. Õudsalt loogiline. Üks kahur suurulukile kuluks ehk veel kunagi ära. Valisin 222 asmel 223, tapajõud on ehk vähe suurem, kaliiber ikka üks, aga ega seal erilist vahet pole.

Oleme seda öise valguse keelamist omavahel arutanud- millised olid seaduse motiivid? Arvasime, et salaküttimise piiramine. Ja et jahti raskemaks teha. Küsimus: kas karu ikka tuleb nii tihti valges välja ja milline on risk teda pimedas laskmisel lihtsalt haavata? Kui on ikka ametlik jaht kõrgistmelt- miks siis lisariskifaktorid haavamise võimaluse soodustamiseks? Nüüd on mõeldud aseaineid- punatäpp optikaid jne.- et pimedusest minuteid võita.
Muidugi on öösel lagendike prožektoritega valgustamine liiga lihtne jaht- selle keelamine on õigustatud, aga miks on keelatud püssil olev valgusti jahil kõrgistmelt? Mis siia salaküttimine asjasse puutub? No muidugi saab põhjendada, et siis ju teel kõrgistmele saab ka valgustada ja inspektorid ei saa seda kontrollida.
Kui tahame jahipidamist raskemaks ja sportlikumaks muuta, võiks kõik riietada erekollasesse kohustuslikku jahiülikonda, panna vilkurid ja kuljused külge, et ligihiilimine raskemaks muuta ja vilkurite puudusel trahvida. Ega ma nii irooniline polegi, seda ererohelise vormiülikonna asja olen ma mitme pooldajaga pikalt arutanud. Lihtsalt ma ei taha metsa minna mängima- eesmärk on ikka loom ära lasta ja see kunstlik raskemaks tegemine on kuidagi võõras.
Kalastaja ajakirjas ka kiideldakse, kes kui peene tamiiliga sportlikult mitmekilose linaski Endla järvest on välja võtnud- aga kas see tamiilijupiga ringiujuv linask, konks kurgus, end ka hästi tunneb. Ehk oleks siiski õigem olnud kasutada veidi jämedamat tamiili- kala huvides.

Hagijaga jänesejahil kehtestasid vanad jahimehed, kes ka endise vabariigi ajal jahti pidanud, reeglid nii: esimene jänes läheb koera omanikule, edasi saab igaüks omalastud jänese, aga mitte üle ühe inimese peale. Ja jänes, kelle koer kinni võtab, on koeraomaniku oma. Ka koeraomanik ei võtnud enne teist jänest kui ring täis ja igal mehel jänes kotis. Tüli ei olnud, vahel koeraomanik ei realiseerinud oma õigust esimesele jänesele.

Mitmel minu tuttaval on hunt hagija rajalt maha võtnud ajamise pealt- setsmekümnendatel. Üks vana jahimees ( ta on nüüd surnud) lasi veel haavlitega hunti, kes tuli ligi koerale, kes jooksis peremehe juurde.
Hundid võtavad koeri kui saavad. !995.a. hundiuputuse aegu ei julgenud laikasid lahti lasta kui värskeid hundijälgi ligiduses. Ükskord läks üks laikadest seajahi käigus kaduma- sõitsime veel mitu tundi pimedas ringi ja tulistasime aeg-ajalt- see hirmutas ehk ka hunte- selline oli kõikide meie sektsiooni liikmete arusaam. Koer tuli mitme päeva pärast ise koju- kõht nagu pall- murdis ise kesiku maha.

Kirjandusest lugesin, et noored pullid pidid tihti jaanuaris sarvi ajama.

Ma sain aru jah, et paeluss ja keeritsuss läksid segamini. Laiussi tängud( olen neid lutsul näinud) hävivad tõesti külmas- mida külmem, seda kiiremini. Kaks nädalat sügavkülmas peaks olema piisav garantii (juba ülepakutudki). Aga keeritsussidega liha sügavkülmas - mulle öeldi, et sõltub veel kapseldumise astmest- kas keegi teab täpsemalt, kaua tuleb sügavkülmas hoida.