Jääger-online jahindus foorum

Tore jutt. Olen mõelnud, et jahist peaks rohkem kirjutama, nii lausa ilukirjanduslikult jahilugusid, polegi õieti maakeeles midagi lugeda.

Eks me ole erinevad, jahimehed ka. Peame aktsepteerima neid erinevusi. Ise ma küll suuri kambajahte ei armasta. Neli-viis korda põdrajahis käiks ehk heameelega, et oleks nagu ühise seltskonna tunne, näeks mehi ja uuendaks ühistunnet. Osa kambajahimehi üksinda hakkama ei saakski, taterdavad niisama kaasas ühisjahis ja topivad liha kotti. Ega mul kade pole- toredad mehed ja käivad looduses ning mõtlemine õige. Üldiselt enamik neist, kes ühisjahil lasevad ja tapavad, suudavad ka üksi jahti pidada, uluki tabamiseks pole neile kampa vaja. Eks nii 40-se kamba kohta tuleb ehk 10 tõsiseltvõetavat jahimeest, kellega läheks ka kahekesi metsa tundega, et on asjalik mees ja tugi. Nendest kümnest viis ehk sobiks iseloomult.
See kambajaht on mind aastatega tõsiselt tüüdanud- võtab ära sügisese huvitava aja, mil võiks palju huvitavamat jahti üksinda-kahekesi pidada (laanepüü, nepp, hani, kaelustuvi, jänesejaht koertega, nugisejaht, rebasejaht, ilves ja hunt, kährik, kobras). Tahaks ju edasi ka areneda, aga mis areng selles ühisjahis ikka nii väga on. Aastate viisi üks ja sama. Ootan alati põdrajahi lõppemist, et saaks juba jänesejahti koertega pidada- see on tõsiselt ilus ning nõuab rohkem teadmisi ja oskusi kui oma numbril seistes põtra lasta. Põtra laseks ma heameelega 2- 4-ses kambas- jaht on nii huvitavam, liigud metsas ja ootad laikade haukumist ja kui see algab, on hinges tore tunne.........proovid ligineda. Sama ka seaga. Ausalt öeldes rohkem mehi isegi segab seajahis- ei oska neist enamus vait olla, müristavad oma autodega, liiguvad valel ajal ja ei oska paigal seista. Lõpuks lähevad loomad ikka sealt läbi, kuhu nad on pandud, sest polnud kannatust. Laikadega seajahil on kõige etem minna paaris ja üks võiks liikuda autoga kuhu vaja ette.
Olen mõelnud ette võtta ilvese, aga kõik nädalavahetused lähevad põdra ja sea peale ära.
Ärge mehed (honkomeesa) olge nii tõrjuva hoiakuga väikeulukijahi ja üksinda jahipidamise peale ( ka suurulukile), ärge ka õhutage usaldamatust oma kaaslaste vastu. Lõpuks liigume nii metsas rivikorras kambakesi ja jälgime kiivalt üksteist, et kas keegi tüki liha äkki eraldi ilma teisteta kotti ei pane ja mul nüüd sellevõrra vähem. Ja kuna seltskond äkki võib ühiselt suli teha, paneme veel jahijärelevalve ka punti, veel parem salajase nuhi seltskonda nagu kagebiidi.
Eks salaküttimise oht on alati ja pole just meeldiv kui sinu jahimaadel lastakse, aga ebaterve on ka kollektiiv, kes üksteise järel nuhib ja igaüks vastu rindu peksab kui aus jahimees ta on ja kuidas salakütte hukka mõistab. Tihti pole salakütile vastast ei oskustelt ega metsa tundmiselt. Vene ajal süvendati seda usaldamatuse tunnet isegi nii, et alla kolme mehe ei tohtinud üldse jahil käia: igaüks kontrollis igaühte ja muudkui õhutati nuhkima ja pealekaebama.
Parem süvendada seda ühise jahimaa tunnet ja selgitada, et ega ulukeid taevast juurde tule kui üleliia lased. Mida siis järgmisel aastal võtta. Ja oma kambas on võimalik ehk ka milleski kokku leppida. Ja kui sügavkülm on tõesti põdrajahijärgselt liha täis, miks mehed nagu peakski väikeulukijahis põtra laskma?
Õudselt tore on muide laanepüüjaht vilega- liigud üksi hääletult sügiseses metsas ja kuulatad seda, mida iial ühisjahis ei kuule. Ilma üksinda jahipidamise võimaluseta kaob jahipidamisest enamik võlu.

Huvitav teema tegelikult- mis vahet on jahimeestel ja kalameestel. Ise olen mõlemat. Aktiivsus vahetub hooaegade kaupa, kevadel ja varasuvel rohkem kalamees, suve teisel poolel ja sügisel jahimees, talvel nii üht kui teist. Jahimees jagab üldiselt loodusest hulga rohkem, kalamehed paljud peale kalavärgi muud ei teagi, paljud seltskonnad panevad ka tihedalt viina püügi kõrvale. Üks vahe on selles, et meie, jahimehed , oleme võimelised loomalt elu võtma, kalameeste südamed on reeglina selleks liiga pehmed- kala ei pea nad nagu õigeks elusolendiks. Üldiselt suhtuvad kalamehed jahimeestesse austusega- enamik. Üsna lähedane seltskond. Minu pool käivad nad ulukiliha söömas- see pakub suurt huvi. Mul ka tore pakkuda. Mul aastate keskmisena tuleb aastas ca 40 jahipäeva ja 30 kalapäeva. Enamasti ülekaalus jaht, aga on olnud ka vastupidist. Mõnikord aastas 2 kuud jahti. Liiga palju ei saa- saab mürgituse, siis ei taha hulk aega jahile. Jahimehed nüüd kinnisem aj naljavaesem seltskond kindlasti ei ole. Kui kalameeste seas on igasuguseid, sest maksa raha ära ja püüa, siis jahimeestelt nõutakse palju-palju rohkem eelteadmisi: ulukitest, relvadest. ballistikast, laskmisest, peibutamiseks vajalik teatud kuulmine, oskus vaikselt liikuda ja mitmeid tunde liikumatukt istuda, oskus oma pulbitsevat adrenaliini alla suruda.

Huvitavalt staatused paika pandud. Millest just sellised nimetused ja selline järjekord? Noorjahimehest jäägrini võiks veel üks aste olla?

Minu jahimaadel polnud vahepeal kährikuid eriti näha, nüüd on neid jälle palju. Ja teedel sõites näeb ühtelugu kährikulaipu. Tuleb neid vist tõsisemalt jälitama hakata. Eriti metsakanalistele on kährikud tõeline nuhtlus. Tegelikult peaks ikka kährikute hävitamist lausa riiklikult soodustama.

See oli hea tekst, pine marten.

Muidugi on tore kui aeg-ajalt foorumlaste tehtud pilte näeb.

Offi olen kasutanud. Kui kõrgemal istumine, siis saab ka ilma hakkama. Maas võtavad kihulased ikka nihelema ja siis on juba targem istuda paigal ja kasutada kemikaale.

Muidugi tuleks jahile. Aga üritus on sel aastal vist pooleli jäänud või kuidas?

Mina nülin enamasti. Kui just on aega mängida ja pole sulgimise aeg, siis olen kitkunud (pardi rasv jääb alles).

Ega suvel sokku pole mõtetki kaua rookimata hoida. Kõige kuumemal ajal on tuvijaht, siis soovitatakse võtta sooled välja ja kasutada sidrunhapet.

Olen Maanuse ettepaneku poolt

On jah viimasel ajal nii, et kevadeti on haned kaua siin, sügisel ränne kiire ja kõrge ja maha tulevad vähe.

Tegelikult oleks ju väga tore kui Eestis oleks võimalik jahipidamisest ära elada. Mina küll siis prooviks kohe. Venemaal (Siberis) oli ja on see võimalik. Ma pean silmas mitte jäägriametit, s.o. lisasöötmise korraldamist, jahijärelevalvet, jahituristide teenendamist jne. , vaid lihtsalt jahisaadustest äraelamist, neist osa müüki pannes. Müüks ulukite nahku, trofeematerjali, liha. Meil pole paraku sellist tegevust ette nähtud, jahti pead pidama lihtsalt hobina ja selle eest peale maksma. Aga miks mitte olla elukutseline jahimees? Ulukeid ilmselt siiski ei jätku äraelamiseks, võtaks hobijahimeestelt tegevuse ära. Elukutselise jahimehe elu meenutas ehk hundijahibrigaadis käimine, läksid nagu tööle igal hommikul ja õhtul panid riided radikale kuivama. Ning meestele maksti keskmist palka. Nüüd on metsi palju raiutud ja põllumajandamine katastroofselt vähenenud (loomade söögibaas oli kolhoosipõldudel tugev). Kõik kaitsevad loomi meiesuguste "tapjate" eest, aga loomade elupaiku hävitatakse- kui palju on minugi eluajal kadunud metsisemänge. Tahavad Euroopas vist elukutselise jahimehe ametit igaveseks maha matta. Kahju!! Aga kui võtta jahipidamist koos kalapüügiga, siis äkki elaks ära?

Tervet koljut pole ma valgendanud, küll aga lõigatud põdrakoljut ja sokukoljut (sarved peas muidugi). Olen soku(põdra)kolju pannud kaussi, pannud luu peale linast riiet nii, et sarvede vastu ei käi ja luu kaetud ja niisutanud aeg-ajalt 10% vesinikülihapendi lahusega. Olen ka 3%-lisega proovinud, aga tundus, et jäängi tegema. Linane riie läheb kausi põhja otsapidi ja osa lahust voolab ka põhja ja nii on riie kogu aeg niiske. Aeg-ajalt tupsutan veel pintsliga üle. Saab ilusaks valgeks.