Jääger-online jahindus foorum

Mehed ise võiksid sellise mehe oma seltskonnast välja lülitada. Meil oli sekstioonis kunagi üks mees, kelle kõrval nagu eriti seista ei tahetud- mine tea kuhu ja kuidas laseb?

Sügavkülmas hoidmine pidavat ka keeritsussi tapma. Aga kaua peaks liha külmas hoidma?

Proovisin möödunud aastal laikasid ilvesejälgedele toppida, jäljed olid tund aega vanad, liikusin ise mööda jälgi koos koertega- tulu ei midagi. Põtra ja siga ja nugist ajavad aga hästi. Kass neid millegipärast ei huvita. Kas üldse annab õpetada kui loomupärast huvi pole?

Ise ei ole küll nii palju karusid korraga näinud, aga sõber, kes omal ajas jahindusklubis töötas, oli Varesmetsa kaerapõllus korraga seitset näinud- kaheksakümnendatel. Kõik olid aeg-ajalt tõusnud, et kas teised liiga lähedale ei tule.
Aga kus siis viis karu koos olid?

Kuulsin ühe vanema jahimehe käest, et kõige paremini tuleb sokk üldse teise soku haukumise peale. Ei tea, pole ise proovinud, pole riskinud seda haukumist järgi teha. Kas on keegi proovinud?

Lugesin ka seda raamatut (Laanes kaigub jahisarv). Täitsa tore raamat. Meil võiks üldse eestikeelset jahikirjandust rohkem olla.

Mul sõbra laika haugub nugist päris kenasti, nii on ta neid ikka lasknud. Põhimõtteliselt peaks ju teda põdra(metssea)naha juures varitseda saama kui aeg tuleb. Öö peaks siis kuuvalge olema ja lume taustal peaks nägema lasta. Endal on plaanis proovida, äkki on sellel passimisel tulemusi.

Mõtlesin vahepeal selle üle, kas 59 aasta taguseid huntide rünnakuid inimestele tasub üldse jutuks teha. Ja jõudsin järeldusele, et tasub küll. Ega selle 59 aasta jooksul hunt geneetiliselt muutunud ei ole. Ja Venemaal peaks olema ikka sama hundiliik, mis meil. Äkki ma eksin, kuid jahindusklubis peetavatel loengutel nagu mainiti, et meie ja Venemaa hundid moodustavad ühtse populatsiooni. Ja nagu ma aru saan, siiski mingi (olgugi hetkel ehk väike) invasioon Venemaalt toimub. Järelikult ei saa ju rääkida mingist eri käitumisega hundipopulatsioonidest meil ja Venemaal. Arvan ,et hunt on ülimalt plastiline liik, kes kohaneb väga ruttu iga olukorraga ja vastavalt kujundab ka käitumist. Ükskõik, millises suunas.
Mul on tegelikult üle visanud see teadlaste ja roheliste ebatäpsus, levitatakse valeinfot, et hundid pole mitusada aastat inimesi rünnanud. Kas kardetakse, et tõene info muudab inimesi hundivaenulikeks? Ja nüüd on veel Venemaa õudselt kauge koht maa teisel poolkeral. Minu arust on Venemaa meie lähim naaber.
Minu tutvusringkonnas on mitmeid inimesi, kes ei julgeks metsa minnagi, kui ei oleks kindel, et meie suurkiskjad ikka inimesele ohutud on. (näiteks matkajad). Proovisin nende arvamust veidi kõigutada karu ja hundi osas, nii nalja mõttes. Oma imestuseks tajusin, et nad tõesti ei kannata isegi ohu võimalust, nende arvates on iga meslooma agressiivsusele kindel vasturetsept õige käitumise näol. ( Muidu nad ei julgekski metsa minna). Aga samas Venemaal on keskmiselt iga kaheksas karu potentsiaalselt ohtlik provotseerimata agressiivsuse osas. Võin ka selle artikli välja otsida. Loomulikult karude agressiivsus erineb piirkonniti, segane on, miks.
Tuletage meelde 1995 aastat, kui palju oli siis hunte, kui kiiresti hundi arvukus tõusis. Nii võib see juhtuda igal ajal ka tulevikus. Hundijäljed olid siis peaaegu igas kvartalis ja koeri ei julgenud metsa lahti lasta.
Minu arvates tuleb hunti võtta ikka sellena, kes ta on- kiskjana (mitte mingi inimsõbraliku paikutsuna). Aga hunti ei pea vihkama, ta on osake loodusest ja tal on samasugune õigus elada kui inimestel. Ilma hundita ja karuta kõnniks ju nagu pargis ja mets poleks enam endine.
Nii et laskem hunti vastavalt limiidile, aga ärgem neid ära hävitagem. Ja tavainimesele ei maksa udu pähe ajada- et hunt on ohutu. Harjutagem teda parem reaalse maailmaga, äkki ta ikkagi ei muutu hundivihkajaks.
Ja parim kaitse hundile on siiski metsade olemasolu. Kes hunti kardab, ärgu metsa mingu!

Peipsi kirdenurgast on hundid üle käinud, ja mitte just ühel aastal. Ka siis kui olen ise hundijahibrigaadis olnud. Viimaste aastate infot selle kohta ma küll ei tea, eks teed võivad ka muutuda.
Mis puutub Venemaa näidetesse, siis vaidlesin vastu ühe foorumi kasutaja väidetele, et viimase sajandi jooksul pole hunt inimesi rünnanud. 1945.a on möödas vaid 59 aastat. Olgem siis täpsed. Hilisematest rünnakuitest Venemaal mul pole infot, pole lihtsalt huvi tundnud. Ja need rünnakud polnud küll Moskvas, aga Venemaa Euroopa osas, näideteks oli toodud vaid üht oblastit. Ja väita tahtsin seda, et inimesele rasketel aegadel huntide käitumine võib muutuda. Pole ise üldsegi hundivaenulik, ma ei saa aru, mis sulle, Mart, mu jutus ei meeldi. Ja ütlesin ka seda, et metsade säilimise korral on ka huntidel rohkem lootust. Olen küll viimane, kes tahaks Eestisse Euroopale omast metsavaba (ja hundivaba) maastikku kujundada.

Meie hundipopulastiooni hävitada on väga raske, sest pidevalt tuleb lisa Venemaalt. Meie hundid ongi Venemaa populatsiooni osa.
Igal talvel tuleb neid üle Peipsi järve kirdenurga Smolnitsa kandis ja ka üle Narva jõe (kui õieti mäletan, oli tüüpiline ülekäik keskjooksul Gorodenkas).
Aga kui kõik metsad maha võtame, saab ka hundiga hakkama. Looduskaitse võiks oma nooled rohkem sinna suunata. Ja Viru kaevandus läheb laienemise- Linnussaare soo alt läheb läbi- kaovad ilmselt jälle mitmed metsisemängud. Ja kõik nagu korras, miskit seadust pole rikutud. Vald andis juba loa- kaevandustelt saadavad kompensatsioonid on üsna peibutavad- saab kohe mõisahoonet restaureerida ja põllumajandustoetusi jagada kellele vaja (mõni vend saab uue traktori).

Ilves Eestis alati elanud ja jäneseid on ka jätkunud. Las sööb, ei jõua see ilves kõiki kitsi ja jäneseid murda. Jänese arvukuse vähenemise põhjused on kusagil mujal. See vajaks vist lausa eraldi uurimust. Halljänesele pani põntsu suurmajandite teke ja talupõldude piiripeenarde kadumine, samuti niidumasinatega niitmine, mürgitamine, rebaste paljunemine. Rebaste suur arv vist üks põhjusi. Kui endise vabariigi ajal sai rebasenahast aasta kooliraha makstud, siis neid ikka kütiti. Nüüd võitlevad rohelised kasukate kandmise vastu- nahkade hinnad langevad (ka kährikutega on see Euroopas probleemiks- rohelised tekitavad oma naiivse käitumisega olukorra kus kährikuid pole mõtet lasta). Rebaste küttimine sõltub olukorrast nahaturul. Ka igasuguste preemiate maksmist peetakse vist ebaeetiliseks(kuidas saab siis tapmise eest raha maksta???). ARVAN, ET TULEB INTENSIIVISTADA VÄIKEKISKJATE KÜTTIMIST- REBANE, METSNUGIS, KÄHRIK HÄVITADA PEAAEGU NULLINI. Tuleb leida selleks motivatsioon jahimeestele.

Hagijaga jaht jänestele on üks kõige ilusamaid jahte üldse. Meil sobib hagija eest lasta hall- ja valgejänest ja rebast. Mingil juhul ärge laske hagija eest kitse (kitse jälje lõhn on jänese omast tugevam ja koer kipub eelistama kitse jälgi). Kui kits on hagija eest lastud, arvab koer, et nii peabki olema ja valib edaspidi enamasti endale kitse ette või püüab jänese jälgi kitse omade vastu vahetada kui jäljerajad ristuvad. Nii et see peab jahiseltskonnale selge olema. Ühe hagija juurde üle 10 mehe jahile ei mahu, parim on 2-4 meest. Mitu koera võivad ka koos töötada. Noorel hagijal on instinktid tugevad ja ta hakkab värskete jälgede peale ise häält tegema, noorena vaid kaotab ruttu jäljed ja pole veel püsivust. Siin tuleb appi minna jälgi harutama. Koer peab õppima jälgede kaotamiskoha ümber ringe tegema, et leida haagi teinud jänese jälg. Eriti valgejänes on selle peale meister. Jänesed teevad ringe, halljänes suuremaid, valgejänes väiksemaid. Tihti on ringid 8-kujulised, tuleb jääda sõlmpunkti. Halljänes püüab metsatukast välja pääseda põllule, jookseb tihti mööda teid. Valge tiirutab metsas väikseid ringe ja aeg-ajalt vahetab ringi kohti. Rebase ringid on väga suured, siin peab juba tema radu teadma. Kuui loom lastud, lase koeral laskmiskohas looma nuusutada, et ta lolliks ei jääks. On veel tähtis, et koer loomi ei vahetaks´, ka siis kui uus loom tormab minema ajava koera nina alt.
Ajujaht põdrale pole pooltki nii huvitav kui jänesejaht hagijaga. Muuseas, ka mõned taksid ajavad.

Mul nendesse karudesse nii sõbralikku suhtumist pole. Karu on mind ikka neljal korral metsast oma territooriumilt välja püüdnud peletada ja isegi agressiivseks kippunud minema. Ei ole ta nii armas ott midagi. Mitu nepijahti selle tõttu poole peale jäänud ja kahel juhul pidanud sammhaaval taganema juba poolpimedas, karu 15 m peal metsas.
Samal ajal arvan, et mets ilma karudeta on võsa, nii et nad on loomulik osa metsast. Ilma nendeta ei teki õiget tunnetki.

Puhtaverelisi salakütte on vähe alles jäänud. Need on väga professionaalsed mehed, tunnevad metsa ja loomi nagu oma viit sõrme. Nende vähesuse tõttu pole nad loodusele ohtlikud ja palju nad ikka süüa jõuavad. Osade jahimeeste suhtumises on ahnust- nagu salakütid oleksid nende eest liha ära varastanud- ametlik jahimees maksab ju rendimaksu ja miks salakütt ei maksa. Kui vähegi võimalik, tuleks need mehed ametlikeks jahimeesteks meelitada. Enamasti see ei õnnestu, sest nad ei saaks iial ametlikku relvaluba, kuna minevikus on vahele jäänud. Ja jahipidamist järele nad ei jäta- see on nagu narkootikum- proovige ise jahti lõpetada kui see on osa teie elust. Kas nad tuleb siis tappa või pikkadeks aastateks kinni panna. Sest nii kaua kui nad elavad, nad jahivad. Politsei võiks relvaloa suhtes mitte nii jäik olla.
Teine asi on džiibimeestest kaskadööridega, kes õhtuti mööda lagendikke ringi sõidavad ja tulede valgel kõike elavat prõmmivad. Lasevad ka sulle silmade vahele kui molutama juhtud. Need on tõsised kurikaelad (tihti poolmafioosnikud naaberrahva hulgast) ja ka väga ohtlikud. Oleme nende masinatest mööda sõitnud kui nad seal hambuni relvis meestekarjaga istuvad ja neid suudaks taltsutada vaid eriüksus. Need seltskonnad peavad metsast kaduma. Nende koht ei ole seal.

Ma arvan, et igaühel on endal südametunnistus olemas. Parditiigist ma parte ei lase. Ei lase ka näiteks seal, kus nad on mingil põhjusel usaldavaks muutunud- näiteks kalurite poputatud pardid sadama lähedal (seda pole aga eeskirjas ette nähtud- võiks nagu põrutada). Kitsal käänulisel metsastunud kraavil liikudes lasen hetkel kui parti näen. Tal on võimalus mind kuulda ja näha kui ma liigun. Enamasti kuulebki ja tõuseb lendu või sätib selleks. Jahiohutusega pole siin miskit tegu. 3m kõrgusel (see on seatud sobivaks laskmise kõrguseks käsiraamatutes) on ta juba ammu puude vahel. Teisi inimesi seal polegi. Ja loomi lased niikuinii maapinna ligidal kui juhuslikust inimesest rääkida.
Ohutusatehniliselt on see veest laskmise keeld omal kohal üldkasutatavates jahikohtades, kus võib eeldada teisi jahimehi passivat rootuka taga- ja seal raudselt.
Juhinduge ikka omaenda südametunnistusest ja talitage selle järgi- siis te ei eksi. Eksida võib seaduse, aga mitte oma parema äranägemise vastu. Kõiki olukordi ei ole võimalik ette näha ja vastavat eeskirja kohaldada.
Aga kui passite rabalaukal hanesid- ja lasete neil maanduda. Ja neil oli suur võimalus teid avastada. Kas enne laskmist peaks lendu ajama?
Kas hane siis ei tohikski vindiga põllul maast lasta, ajame lendu ja siis saame vindiga 150m kauguselt pihta. Nii võiks ju vindi kasutamise linnujahis mõttetuks kuulutada. Aga kui oled hanedele läbi mudase küntud põllu vihma ajal roomanud ligi 200m ja nad on haavlipüssi sihikul- kas peaks enne lendu ajama? Laskemaa ju niigi ülima kriitilise piiri peal? kas riskida haavamisega pärast lenduajamist või lasta kindla peale? Proovige enne ligi hiilida ja öelge siis, et hanedel polnud võimalust.
Aga kas siis kaelustuvisid väikesekaliibrilisest lasta ei tohikski kui nad puus istuvad? Ja neil pole kohe mingit võimalust teid näha kui liginete või nad ise ligidal maandusid?
Kui palju on üldse juhuseid kui magavale loomale peale satute? Ehk ainult mõni pardiparv kusagil.