Jääger-online jahindus foorum

Olen kuuliga laskmisel esimese surmava paugu poolt. (Uluk ei pea kohe maha jääma ja reeglina võib joostagi veel mõnikümmend meetrit). Ainuke erand ehk siis kui haav küllalt raske, et koerad kinni peavad (põtra)- meil siiski sel juhul saab trofee see, kes lõpuks ära laseb. Haavatud loom võib ju olla mitmepäevases liikumises ja lõpuks ikkagi soodsate ilmaoludega või õhtu edenedes ära kaduda. Sea puhul ei loe mingi haavamine ja koerte kinnipidamine- tuleb ikka loom pikali panna. Kui seal on veel jõudu liikuda koertega ja vastugi hakata, pole ta veel kellegi oma. Aga tihti see lõpetab, kes alustab.
Ei ihka ise ka võõrast trofeed, sel poleks mingit väärtust.

Minu endises sektsioonis võeti koera eest kesikuid ( ja ka vähe suuremaid) noaga päris palju. Ei peetud ilusaks lastagi, võis koerale pihta saada. Laskmise eest olen vanematelt meestelt noomida saanud- et oleks ju võinud ikka noaga tappa, nüüd ilmaasjata hulk liha raisus, aga olgu pealegi, ilusti siiski kaela lastud.
Üks naljakas lugu: mees lasi koerte eest ühte laialipaiskunud kesikutest metsa all sügava lumega. Loom jooksis ca 7m ja pani ninaga kännuvahesse kinni, ainult jalad käisid all. Mees arvas, et kesik kutu ja võttis tagumisest jalast kinni. Vedas mõned meetrid, siis vihastas, et mis ta veel vastu hakkab. Torkas noaga ära. Pärast nülgimisel selgus, et nahas kuuliauke polegi, loom oli lihtsalt hirmust kännuvahesse kinni jäänud. Lugu juhtus minu igapäevase jahikaaslasega. Naerame seda siiamaani.

Kui punast värvi veel ei nõutud, sai ka hakkama, põhilised käijad olid poolprofessionaalid ja nägid üksteist ka varjeriietuses ära. Ei tekkinud 14 aasta jooksul ühtegi ohtlikku olukorda. Distsipliin toimis. Kui aga mõni kütt omavoliliselt enne aju lõppu otsustab, et niikuinii kedagi ei tule või läheb aju lõpetanud ajaja keset teed kui teised ajajad veel väljumata, ei aita ka punasest värvusest. Kütt peab alati jälgima lastes loomatagust fooni- see peab olema veres. Ja arvestama ka rikošetivõimalusega. 90% peab foon selge olema juba enne püssi tõstmist, oht on vaid inimeste liikumistega sihtimise hetkel, aga silmanurgast peab sedagi nägema.
Ohutustehnika peab olema reflekside tasemel selgeks tehtud, näiteks ei käi püssitoru iial (isegi kabaks ja toruks lahutatuna) üle teise inimese. Eriti ohtlik on eksida püstolitega nende raua lühiduse tõttu.

Tedrel ja metsisel ka vahet ei tehta. Üks pidas koguni jahil ajust välja lendavaid metsiseid hanedeks. Hane liike ei tunta. Sukelpartide samuti. Muuseas, harva kui mõni linnainimene metskitsel hirvel ja põdral vahet teeb. Kabehirvedest, isuubritest, maralitest, siberi metskitsedest ei ole üldse mõtet rääkida.

Ega see siga nüüd nii imeloom ka pole. Olen karjale sel aastal kaks korda juurde läinud hiilides. Teised sead ka krabistavad, lõhn olulisem. Piirasime isegi kuusikus karja kahekesi sisse, kuulsime nad lihtsalt ära. Sõbrale tulid siis 15 m peale. Suvel sain karjale lagendikul rohu sees 30 m peale. Ka teised on nii ligi saanud.

Fred Jüssi raamat kärplastest: Rebasetund- seal kõik fotod jälgedest olemas.

Põhiline raha läheb transpordile. Mul jahimaad elukohast kaugel, aga käin peaaegu iga nädal mitu päeva, autoremont otsa. Tuleb transpordile nädalas 400.- Pluss padrunid, optikad tahavad aeg-ajalt sisselaskmist ja kontrollimist - 150 kr. kuus. Riideid vaja kord paari aasta järel. Uued relvad- optika, rihm, optikajalad, padrunid, püssikott.
Kuu rahaline väljaminek aasta keskmisena ehk 1800 krooni.
Maamehed, kes kaugelt jahimaadele ei sõida, saavad õige odavalt. Nad on isegi plussis.
Pole muidugi peale ulukiliha muud söönudki ja on sugulastelegi jätkunud, aga odavam oleks poest liha osta.

Jahikoeri pole mõtet lasta, need tulevad ka ehk ligi ja peremees rõõmus kui üles leiab. Eks igaüks näeb ise ära, mis koeraga tegu ja võtku ka ise otsus vastu. Aga hulkuvad peremeheta koerakarjad metsades on lubamatu.

Mind huvitaks minna järgmisel aastal Soome tedre, rabakana ja metsisejahile. Sügisel. siis kui noorlinnuaeg on, või ka hiljem. Hiljem mõtlesin seda teha väikesekaliibrilise 223-ga.
Talvel oleksin hundijahti kindel tulija kui oleks seltskond, kes viitsiks asjaga tegeleda. Enamik mõtleb liialt lihajahile, ei saa enam muuks aega. Peaks siis eelnevalt välja valima piirkonna, tegema eelluuret ja olema 1. jaanuariks valmis ja paar nädalat vaba aega varutud. Mõtlema peab ka transpordile ja lipurullidele. (kardan, et läheb olemasolevatele konkurentsiks). Valged kostüümid vajalikud ja öömaja peale peab mõtlema, ka riiete kuivatuse peale õhtuti. Ühe sektsiooni piirkonnaga pole siin midagi teha, tuleb laiemalt otsida. Kütet läheb kõvasti. Ehk on ka laiu suuski vaja.
Mida mõtlete?

Vea püssi jooksva loomaga kaasa, võta paras maa ette ja vajuta. Kui palju ette võtta, sõltub looma kiirusest ja kaugusest. Kogemuse asi. Jooksvale seale vahest 6-ne suurendus liiast. Proovi tiirus harjutada seda ettevõtmist, see on ka igal mehel veidi erinev. Tee ka kuiva trenni.

Tore, et selle foorumi üles leidsin. See juhtus EOÜ foorumi kaudu. Hea oleks kui siin jutt ikka asjakohasena püsiks.

Peaksid olema ikka labakud. Ise kasutan väga lihtsat moodust: all villased kindad-labakud, nende peal presentkindad. Ja kõik see küllalt vabalt käes, ei tohi pigistada. Seistes torkan käe kindaga rihma vahele ja tõmban siis käe nagu muhvist välja kui lasta vaja. Olen mõelnud ka spets. muhvi peale, aga teostus.... Ja peale muhvi peavad siis kindad ka olema.

Varitsusjaht oleks ehk täitsa sobiv. vali koht õhtul aegsasti ja tardu. Kui liikuma hakkavad, võid mitu õhtu jooksul lasta. Korja lastud loom kohe üles, tee selleks spets. pootshaak, muidu võid ilma jääda. Lase kõrvalt või äraujuvat looma, mitte sinu poole ujuvat, seda pole kuhugi lasta, veepinnal nii vähe. Meil üks venelane korjas nii pooleteist kuuga 33 tükki.

Oleks huvitatud põdra peibutamise tehnikast ja ka sellest, kust saaks osta vastavat pilli. Huvitaks nii pulli hääle kui ka lehma hääle järgitegemine. Kui keegi oskab seda tehnikat, oleks väga tänulik õpetuse ja ka reaalse abi eest puhumise õppimisel. Kõige rohkem huvitaks üks selline peibutusjaht kaasa teha.

Sain maarjajääd ühe tuttava käest, kes mind õpetas. Alles on veel midagi. Võiks proovida apteekidest otsida ja haiglatest. Sama lugu on vesinikülihapendi lahusega.