Jääger-online jahindus foorum

Samas, siis ei saa eestlane harjutada nooleotsaga laskmist, et minna jahile mujale kui Eestisse.

Kuna mulle ütleb sellist asja sisetunne, siis ei oska täpselt öelda, aga 25 meetrit küll. 20-25 meetri pealt julgen ikka veel peaaegu alati ära lasta. Kui läheb juba üle selle, siis pean ikka väga keskenduma. Kõige kaugemalt lastud loom oligi mul rebane ja ta võis olla umbes nii 32-35 meetri peal.
Kõikse magusam kaugus on 12-15 meetrit. Kunagi harjutasin 13 meetri pealt põrisevate ja üleskeeratavate(ehk liikuvate) mänguasjade laskmist. Algul oli tore ja odav, aga mida osavamaks, seda rohkem pidi mänguasjapoodi külastama. Lõpuks läks juba liiaste kalliks. Aga tulemusega jäin rahule.
Tuleb ikka halbu laske ka ette. Eriti kui uitad metsas ja otsid, keda lasta. Kui ootad looma, on aega rohkem keskenduda ja halbu laske pole vist olnudki. Aga ütleme, et 15 hea sisse vast äkki üks halb eksib kah ära. Looma metsa pole kunagi jätnud. On olnud juhuseid, kus tundub, et ilmselt jääb, aga siis aitab koer hädast. Küll, aga on olnud juhuseid, kus selle looma ajamine võtab väga kaua aega ja võtab mõneks ajaks ära tahte ohtlikke laske teha.

Mina tegin kuiva trenni vast paar-kolm kuud. Aga kuna mulle kohe väga meeldima hakkas, siis tund-kaks-kolm ikka päevas või vähemasti üle päeva. Pardijahist nii palju, et enamus parte ikka ujusid, lendavat on ikka väga raske lasta(aga mitte võimatu). Tabavusprotsent mul ehk sinna kuhugi 60-70% kanti jääb. Raske on niiviisi hinnata. Nooli kaob võrdlemisi tihti ära, eriti kui väga otsimise isu ka pole. samas kuna nooled võrdlemisi kallid on ,siis jätad tihti lasu laskmata, kui tundub, et pihta saada oleks väike võimalus.

Minu kogemus vibujahiga on üdini positiivne. Lasta loom vibuga annab väga hullu elamuse. Alguses on isegi oravajaht meeliülendav, aga mitte lõputult. Pärast esimest 15-20 pähkliõgijat pinevus väheneb ja enne nööri vabastamist hakkad mõtlema, kas ikka on viitsimist õhtal nülgimistööd teha. Samas on see igavus ka veidi just oravast tingitud. Ta ju jookseb veidi eest ja siis jääb paigale passima - siis on lihtne teda lasta. Ja veel on oravajahi miinus see, et tuleb väga osavalt laskmistugevust tajuda. Kui liiga tugevasti läheb, tuleb ette võtta suuremat sorti ronimine, et nool koos loomaga puu küljest kätte saada.
Jänes, see-eest on juba hoopis teine teema. Tuleb kõiki meeli kasutada, et jaht edukas oleks(mina koeraga käin jahil väga harva). Muidugi on Rootis jänesepopulatsioon kõvasti suurem kui Eestis, aga siiski. Ja jänese jahi üks suuri miinuseid ongi see, et tihti ei saa looma paigale ja tuleb kerge sörgi pealt lasta. Eks ta patt ole, aga teine kord ei jaksa lihtsalt oodata ja jälitada enam, siis tuleb ka igasugu koledusi ette(vibuga jänesele pähe lastes on tagajärg päris kole).
Nugise-ja mingijaht on väga väga huvitav. Esiteks seepärast, et neid kohtab üpris harva ja teiseks on neid pagana raske tabada. Küll aga oli naarits mu esimene loom, kelle vibuga lasin(selle naaritsa nahka kannan uhkusega, nimelt tegin endale käekaitsme sellest ja see teenib mind siiani).
Veelinnujaht on samuti väga põnev. Ausalt öeldes üks parimaid jahiseikku oligi see, kui tuttavaga tegime kanuumatka ühel jõel ja süüa me kaasa ei võtnud(v.a sool jms). Toitusime sellest, misda lasime. Ja nälga küll ei tundnud, pigem oli kõht kogu aeg punnis pardiliha täis.

Liikudes veidi suuremate ulukite poole..

Rebane - Väga mõnus jahtida, jällegi mitte koera, vaid peibutusvilega. Pikka aega on vaikus ja siis kui näed rebast enda poole jooksmas, siis on adrenaliin ikka täiega laes.
Soku-kitsejaht on minu jaoks see kõigekõigem, sest sokk on suurim loom, kelle eales lasknud olen. Nende jaht on kõige põnevam kah, sest terve jahi aeg on huvitav, pannes oma treestand'i üles mõtled, kas ikka on õige koht. Siis see ootamine, kus on aega mõelda kõigi maailma teemade peale ja siis kui kuuled esimesi oksa prakse eemal. Seda on võimatu ilmselt kirjeldada. Vaatad teda pikka aega ja ootad sobivat momenti, tuleb see hetk, kus lasta ja sa keskendud ülekõige, et värisevatest kätest puhas lask teha. Lased. Täpselt mõlemast kopsust läbi ja loom paneb ajama. Esimest korda pärast esimesi oksaprakse saad lõdvaks lasta. Ja siis lähed oma trofeed jälitama.

Noh, tee, mis teed, aga ega seda ikka ei saa küll sõnadesse panna, mis tunne on sokku lasta. Aga ma proovisin endast parima anda.


Tehnikast siis nii palju, et esimene vibu, millega jahti alustasin oli Falco Robin(26lbs/11.6kg), mis iseenesest on laste vibu, kuid alustada on sellega kõige parem, saada see tunnetus kätte.
Teine oli Falco Legend(55lbs), millega saaks lõdvalt ka põtra või karu lasta. Aga see mulle eriti ei meeldinud, raske oli täpselt lasta, kuna tõmme oli sedavõrd tugev.
Kolmas oli sõbra vana plokkvibu. Need vibud on uskumatult täpsed, kerge lasta ja lasu tugevus on hämmastav, aga need ei ole nagu vibud enam. Mõned jänesed vist ma ikka lasin sellega, aga ei, mulle plokid ei meeldi.
Neljas ja jääv ilmselt on Falco Wild(48lbs) rekurvvibu, mis oleks täpselt nagu mulle loodud. Täpne, mitte liiga raskesti vinnastatav.(Sellega lasin ka oma esimese soku!)
Nooled on mul peaaegu kõik (va. mingid tavalised puunooled, märgi laskmiseks) sõbrapoolt netist tellitud süsinikud. Ja otsteks kasutan enamasti Thunderhead 100 või 125.


Minu plussid ja miinused on räägitud. Loodan, et jutt meeldib ja ajendab teidki vibujahile(ei ei, mitte Eestis).

Vabandan, et unustasin mainida, elan 50/50 Eestis ja Rootsis. Jahin Rootsis, niiet salakütt ma ei ole. Mõtlesin lihtsalt ka mõne eestlasega vibujahist rääkida.

Hei!
Olen nüüd ise mõnda aega tegelenud vibujahiga ja tekkis küsimus, kas leidub veel selliseid, kes pigem jahiksid esiisade kombel vibu, mitte tulirelvaga. Need, kes jahivad võiksivad siin ka omi kogemusi jagada.
Endal mul miskeid märkimisväärseid saavutusi pole - enamasti pisiulukid ja üksikud suuremad. Mis vibu kasutate, mis nooli, nooleotsi, kus kandis jahite?