Jääger-online jahindus foorum

väga hea mōte jah! Sellepärast ma esialgu pakkusin välja Jahikoerte Tōuühingu, kes vōiks linde vahendada aga miks ka mitte muud............

kui partidele turgu poleks, siis ma ei saa aru, millest need partide otsimise kuulutused igas koerateemalises foorumis. Ka tōuühingutest on linnud lootusetult otsa saanud, kuidas siis saab väita, et parte kōigile soovijaile olemas on!

on ikka küll palju:
ainult sel aastal tegid 20 spanjelit jahikatset. Üksiküritajatest ei ole infot aga ka neid oli.
Kuldseid on kodulehe infol (juunis) 10 tk. juulist-oktoobrini oli veel katseid aga infot ma hetkel ei leidnud. Isegi, kui on aastas ainult 30 koera, kes katset teevad aga trenni on ju ka vaja teha. Mul läks kahe koera peale 10 lindu ,kui oleks olnud parte - oleks rohkem vajanud.

Olen seda ennegi kuulnud aga ikkagi huvitav, kuidas soomes pardijahikatse käib kajakatega, kui meil on kohustus part ja ainult part. Mina arvan tagatjärgi praegu, et koera ōpetades sai viga tehtud ka sellega, et sai parditiib vōi suled seotud ümber pulga. Tegelikult oleksin pidanud hoopiski ümber mingi pehme mänguasja vōi nutsaku kerima sest tulemus on see, et koer ei vōta pehmet töllerdavat asja aga selline on just surnud part ju. Kohtunik ütles veel, et olen valesti teinud trenni, et linnukoer peab ära tooma kōik lastud linnud olenemata margist aga meie koerad nägid rabakana, mingit sorti hane ja sōtkal oli vist kolmas lind elus esimest korda ja ka omanikud muideks Mind naerdi koeri ōpetades üsna mitu korda välja,kui metspardi asemel tegin dressuuri eelpool mainitud muskuspartidega ja sain ka ühe tuvi kätte aga olgem ausad, kui pole metsparti, siis mida teha. Kas ei vōiks näiteks JTÜ tegeleda ka ühtlasi sellega, et ostab jahimeestelt lastud veelinnud kokku ja müüb edasi , kellele ōpetamiseks ja kellele katseks vaja. Oleks koeraomanike süda rahul - alati on koht, kust osta ja jahimeestel oleks indu rohkem linnujahil käia. Ma saan aru, et külmutused jm. vajalik sellisel puhul aga pōhimōtteliselt mōte tundub mulle hea olevat

Ei tea - eks koertel on nagu inimestel, et kuidas tuju on. Olen proovinud mōlemaid variante - koerad täis kōhuga ja tühja kōhuga. Eile söötsin just loomal kenasti kōhu täis ja situtasin enne metsas ta ära ka ja lasin natuke silgata enne, kui katsele läksime - olin üsna kindel, et karmi kohtuniku käe alt me nagunii läbi ei saa aga vot saime ja ainsana neljast koerast veel. Samas ütlevad kōik nüüdseks tuttavaks saanud jahikohtunikud, et koera jahiinstinkt peab töötama ükskōik, kas tühja vōi täis kōhuga ja kas on häda vōi mitte ja pole ka tähtis kas on tuttav vōi vōōras koht jahi pidamiseks, kui ikka jaht, siis on jaht. No mina ei tea - eile näiteks aastaid jahil käiv spanjel, kes tuli katsele järku tōstma käitus nii , nagu ta poleks parti kunagi enne näinud ja ei vōtnud seda mitte suhugi. Olime imestusest tummad sest tavaliselt peale pauku sööstab koer otsingusse olenemata , kas on tegu vee vōi maaga. Eile käis pauk ja koer vaatas rahuga jahimeest ja ei teinud üldse midagi. Veest küll hiljem aporteeris, kuid otsing keeras jahikatse nässu ja veest lindu tuua sai ta lihtsalt lōbu pärast. Otsingus leidis koer kōik linnud, kuid suhu ei vōtnud ühtki - seega disklaff. Perenaine oli samuti nōutu sest koer jummala terve ja kōik aga miks eilne päev polnud jahipäev koera jaoks jääbki aru saamata.
Suureks probleemiks on ka muidugi see, et spanjelite jahikatsete läbiviimise tingimusi-nōudeid pole üheselt kuskil kirjas. See tekitab ōpetades ja hiljem jahikatset tehes palju segadust. Selle kallal sain aru, et inimesed töötavad, et asi muutub arusaadavamaks kōigile aga siiani on see käinudki nii ,nagu kohtunik on ōigeks pidanud. Ühed teevad katse n.ö. huvitavamaks pardi vile ja ujuvate mängupartidega, teised naeravad välja ja ütlevad, et mis puutub pardi jahti pardi vile ja on selge, et koer läheb ka peibutusparte ju uudistama, kui ta neid näeb ja vōib oma katse sootuks ära rikkuda. Ühed teevad otsingut ainult roostikust ja ütlevad, et koer peab pardi üles leidma kätte toomine on boonuseks, teised naeravad välja, milleks mulle siis üldse koer jahile, kui ta lindu roostikust ära ei too - loogiline ju, eks. Ja vaesed koeraomanikud, kes püüavad koera ōpetada! Segadust kui palju ja tuleb välja, et polegi palju kelleltki küsida, kuidas ja miks. Kui on ettevōtlikust, et helistad otse kohtunikule ja küsid nōu aga muud varianti saan aru, et polegi. Ilmselt oleks ōige kōigil jahikatset teha soovijatel eelnevalt jahimeestega jahil ise kaasas käia ja vaadata, kuidas asjad käivad ja siis saaks ehk sotti aga nii nagu mina seda teha püüdsin.... väga raske.

a mul on jahikatsest üks part üle, mille ma vōiksin anda!

Annan ōnnelikult teada, et minu mōlemad koerad said jahikatsed tehtud! Mōlemal III järk. See koer, kes parti ei vōtnud hakkas järsku parti vōtma ja keegi ei teagi, mis see oli, mis olukorra lahendas. Esimesel katsel ta ei saanudki vōimalust parti tuua, kuna ta otsustas hoopis kohtuniku poolt lastutd püssipauku kartma hakata. Kuna koer pole enne ega ka hiljem pauku kartnud ei jätnud ma jonni ja käisimegi täna värskelt uuel katsel, mille ka läbisime. Ei mingit paugu kartust ja eile lastud part lausa hakkas maitsema sest saime miinus punkte, et koer lätsutas hetke parti suus, enne, kui minuni tōi. Peale kogu suve mässamist ei oska ma muud öelda, et minul on hea meel, et mul see tehtud sai. Saan pardilaibad moosipurkide vahelt välja visata

no me saime Saaremaal pardijahilgi vahepeal käidud aga mitte ühtki parti polnud, keda jahtida! Polnud kummalisel kombel üldse lastavaid linde vaid pääsukeste parv lendas lahesopis ja püüdis sääski. Ühe asja saime selgeks, et koerad pauku ei karda aga on püssi kandvate meeste suhtes kergelt ettevaatlikud st. kui mehed teevad kōva pauku, siis vōivad nad ka muud korda saata ja igaks juhuks nad suurteks sōpradeks endid ei pressinud.
Täna oli koertel n.ö. eeleksam ära ja selge on see, et eelneva dressuuri koht on seotud ebameeldiva kogemusega ning uues st. eksami kohas käitusid mōlemad penid nagu igal jalutuskäigulgi - rahulikult ja rōōmsalt. Minu jaoks sai selle nägemine veelkord kinnitust, et dressuuris sai siiski midagi väga valesti tehtud esimesel korral, kui koertele part kätte anti. Arusaamatuks siiski jääb see, et mis see oli. Tōid nad ju mōlemad sama parti ja sama inimene viskas ja kohtki sama aga midagi oli, mis ühel ära keeras. Dressuuri paigas läheb minu murekoer lausa närviliseks ja kuidagi ei taha tööd teha-ei otsingut jega muud.
13 päeva on päris eksamini aega. Mina pole veel käega löönud, küll aga on seda teinud vist koer sest täna ta keeldus isegi vette minemast ja vaatamast, mida talle sinna visati. Praegu sööb koer oma portsu minu viimane külmutatud part kausis, et harjutada, et see asi vōib pardi järgi haiseda aga nii hull ka pole. Eile suutis ta linnu külge kinni jäänud krōbinatki juba keelega sealt maha napsata aga vot suhu vōtta ikka ei taha ja kōik. Proovisin isegi külmunud lindu loopida, et pulk sobib äkki siis pulgaks külmunud värvuke ka- aga ei midagi.
Siit siis uus küsimus, et järsku on kellelgi müüa parte? Ja pakun ennast oma lindu toova koeraga jahiseltsiliseks kaasa. Kus täpsemalt kasutaja Eraser Viljandimaal asub? Kas pakkumine on jōus? Ilmselt igale mehele ei meeldi ise partide järgi ujuda nagu seda kasutajad Feen koos kellegi Kakukesega seda harrastavad!

Olen ainult paaril korral metspardi puudusel pidanud kasutama tuvi ja korra muskuspardi keha, muidu oli dressuuris ikka metspart kasutuses.

hea meelega läheks jahile! Eilsest ju pardi laskmine lubatud aga Tallinna kandis pole kedagi, kes vōtaks meid paterdama kaasa. Pardid riknenud olla ei saa sest tellisin kuskilt Tōstamaalt omale trenniks parte ( nood olid kodupardid) ja need olid sama päeva hommikul tapetud.

Lugesin foorumit ja loodan, et keegi teist oskab aidata....
Tegemist on spanjelitega, kellel on jahieksam kohe-kohe ukseees ja mul on mōistus otsas, nimelt
hakkasime toomist harjutama pulgaga, kus pardi suled küljes. Kōik oli ideaalne - jaht missugune noortele koertele! Meie dresseerija nimelt oli kindel, et kui koer ära ōpib käskluse "too", siis pole enam vahet - toob mida tahad. Mōlemad koerad otsisid roostikust pulka ja tōid ära seda nii maalt, kui veest tohutu hasardiga. Hiljuti vahetasime aga pulga pardi vastu välja ja koeral kadus igasugune huvi selle vastu. Vōibolla oleks pidanud pardiga tööd varem alustama aga eelmisel aastal lastud pardid olid igalt poolt otsa saanud ja kuna partide kriis oli, siis sai laipadele mindud hiljem. Kas on mingit nōksu , et part koerale eriti huvitavaks muuta? Ei saa ju öelda, et jahiinstinkti koertel pole- on küll aga part ajaks nagu oksele kohe.Praegu jooksen mööda koduōuet ringi 2 x päevas surnud pardiga ja olen rōōmus, kui ta seda üldse suhu haarab aga millegipärast ei suuda ta sellega teha midagi, mida ta pulgaga teeb. Teine koer vōtab pardi lōugade vahele aga millegipärast ei too ta seda mulle, vaid sülitab maha. Kas nüüd on puuksus mu jahikatse? Kas mul on need koerad, kelle kohta jahimehed siin foorumis ütlevad, et kebigu diivanile ja munad maha? Ma ei tahaks veel püssi pōōsasse visata - olete siin jahikoerte omanikud ja igatsorti koeri näinud ja ōpetanud, andke nōu palun.