Tervist.
Hobusega jahipidamine on minuarust üks
traditsjoonilisemaid ja härrasmehelikumaid jahipidamise viise üldse. Lisaks on see võrreldes autoga ringi vuramisele ka palju ökoloogilisem - kütust ei kulu, müra ei ole ja lisaks ei lõhu ka metsateid ja põllule võid ka vabalt minna. Kui maaomanikega muidugi läbi ei saa siis ei lubata jala ka käima. Hobuse seljast näeb ikka palju rohkem kui auto aknast ja loomad ei näi ka pelgavat.
Olen ise mõned korrad käinud ja kogemus on olnud vägagi meeldiv. Ikkagi värske õhk, jalad kuivad(ka vööni kraavi ületades), istud kõrgel - näed rohkem. Olen lasknud ka paar rebast ja mõned kährad ja ühe soku(kõik siis hobuse seljas olles).
Seda hobust kellega mina olen käinud ei ole eraldi treenitud. Tegime lihtsalt hobuste karjamaal pauku ja vaatasime, et milline kardab ja milline mitte(tegu siis tuttavale kuuluvate hobustega). Tuli välja, et kaheteistkümnest hobusest kartis pauku mingil määral ainult kaks nooremat ruuna. Valida tuleks muidugi kogenud ja rahulik hobune.
Mehed, kes muretsevad hobuse hoidmise, söötmise ja muu säärase pärast siis pea igas vallas tallid olemas ja enamikes neist saab ka hobuseid hoida(tasu eest muidugi). Talli töötajad hoolitsevad kõige eest. Ja ega see hobuse pidamine kallimaks lähe kui tundide viisi metsavahel suure mootorilise kütuseröövliga töristamine.
Nii, et mehed, kes sellisest jahipidamise viisist mõtteid mõlgutavad soovitan kindlasti ära proovida ja saate teada kuidas meie esiisad jahti pidasid
