Jääger-online jahindus foorum

jyri kirjutas:Sa ikka vaata teema pealkirja, seal selgelt öeldud, et jutt käib laikast. Aga dober erinebki laikast k.a. sellega, et tal peavadki ribid paistma. Sest neid "varjavat" aluskarva pole. Või sinu doberman on karmikarvaline ja Eesti eluks adopteerunud aluskarva kasvamisega?
Egas siis dieedi-või rohtudega saa saavutada välimiku sarnasust näteks minu ja "mosse" vahel .(Loodan, et ta võrdluse eest ei pahada).

Koer on koer. Parasiidid ja tõved, kui juba kord küljes on, võtavad ühtemoodi ja seda vaatmata sellele kui palju karva tal seljas on või kas üldse on. Doberil ei pea ribid paistma ja koera konditsiooni hindamisel on palju muud, millest lähtuda.

Kutsikate sugupuu on näha SIIN. Arvestades, kui mitu korda nad suguspuust läbi käivad juba selle lühikese 4 põlvkonna jooksul, annavad kõige rohkem tooni siin Leedi, Duplet ja Fanta. Kui keegi teab mis tervise ja tööomadustega on need koerad ja nende järglased... Vaatan, et vähemalt selle sugupuu järgi tundub, et jahikates tehakse kohati üsna tihedat liiniaretust.

Seda, et kondisel koeral on 100%+++ ussid, võiks keegi mu doberile rääkida Nüüd juba koerakujuline, oli ta otsast otsani muidu- ja solkmerohtudega läbi mürgitatud ja testitud, kui ikka ei tulnud kaalu kusagilt otsast, ainult kadus. Ainevahetusejama... Neid probleeme ja haigusi, mis koera kondiseks teevad, on omajagu, ussid on vaid üks neist.

No, pagan, üritasin küll seekord eesti keeles kirjutada aga, näe, jälle ei tulnud välja

Kiire kokkuvõte-

Kuivtoit ei ole kindlasti kõige mugavam toitmine inimesele, kes peab hunnikud käsitsi kokku korjama ja tõsi ei ole ka see, et kuivtoiduline koer on täielikult seedehäiretest ja/või solkmetest prii.

Toortoitmine on minu kogemuste (ja ka teooria) kohaselt kõige parem. Korralik kuivtoit on paremuselt järgmine. Kahtlased on nn. marketitoidud ja igat sorti pudrutamine. Viimase puhul on kõige keerulisem ennetada ainete puudu- ja ülejääke ning iga pikaajaline tasakaalutus hakkab kusagilt tervise peale. Koera eluiga ei tähenda ilmtingimata, et see oli "tänu toidule", mõnikord hoopis "vaatamata toidule", olgu siis teemaks puder vs. korralik kuivtoit või kuivtoit vs. "normaalne" toit.

Kaltsiumi üleküllus kutsika toidus on vähemalt sama ohtlik, kui selle puudujääk ja võib viia erinevate väga raskete tagajärgedeni! Seetõttu tuleb kutsika toidule Ca lisamisega (kas siis toidulisandina või nt. kodujuustu näol) olla VÄGA ettevaatlik!

Seda, kui palju mingi koer toitu vajab, ei saa määrata tõu järgi. Kuigi tõugudes on mingid "voolud" mis on valdavad, on reeglina ka täiesti risti vastupidiseid isendeid.

Sai nüüd mu eneseväljendus selgem?

See, et kuivtoidulised kunagi seedeprobleeme ei põe, on küll huvitav väide. Kui koguaeg stabiilselt ainult kuivtoiduga sööta siis sellest toidust enamasti selliseid probleeme ei tule (mis kindlasti ei välista neid teistel põhjustel nt. koer saab killukese harjumatut toitu- kui ikka elu aeg ei ole midagi peale krõbina hammaste taha saanud, siis võib tükk vorsti ikka seest hulluks ajada küll!) aga mis solkmetesse puutub siis neid võib saada ka igalt poolt mujalt. Mina, korteriinimesena, aga ütlen küll, et toortoidul olevate koerte hunnikud on korjaja suhtes märksa humaansemad, kui kuivtoidul olevate omad. Ka tõeliselt hea ja sobiv kuivtoit ei saavuta kunagi nii väikest ja mugavalt üles roogitavat ülejääki, kui toortoit st. toores liha, kondid, organid ja võib-olla veel midagi nipet-näpet (lõheõli, aedvili jms).

Mu koerad on söönud mõlemal moel ja paremat toortoidust ei ole küll olnud, kuigi proovitud on erinevaid väga korralike toite. Küll aga on hea ja sobiv kuivtoit parem, kui mingi umbmäärane ködistamine. Toortoitmisel on omad reeglid ja lisaks sinna reeglina mingeid vitamiine vms ei anta, sest suund on sellel, et koer saab toidust kõik vajaliku võimalikult loomulikul moel kätte. Korraliku kuivtoidu puhul saab samuti üsna rahulikult magada. Mis tekitavad minus isiklikult mitte niiväga kõhklusi aga kahtlusi, mis ei lase magada, on juhuslikult kokku klopsitud kuivtoidud ja konservid ja putrude-keefiritega möllamine. Ma sügavalt kahtlen, et keegi usub, et Optima Linja koeratoit on tehtud parimast GMO maisist ja kvaliteetseimatest kanavarvastest just koerte tervist ja vajadusi silmas pidades Mitte, et ma usuks, et kvaliteetses toidus on fileed ja hellasti armastatud kanade munad aga koertele peale vaadates on ikka vahe selgelt näha (varjupaigas töötades oli kohustuslik katsematerjal koguaeg silma ees koos oma vahelduva ninaesise ja sellega koos muutuvate kõrvade-silmade ja labidat ootava jääkproduktidega, samuti on olnud totaalse muutumise läbi teinud mõned mu enda mitmenda ringi koerad, kes kummalistelt dieetidelt tulnud).

Selleks aga, et olla võrdlemisi kindel, et koer oma pudrupotist kõik vajaliku kätte saab saamata midagi ülearu, peab ilmselt üsna peensusteni erinevate toiduainete toitainete sisaldust teadma ning olema kursis sellega, kuidas koer mingit asja omastab. Kui kohati arvatakse, et juba toortoitmine on liiga keeruline, et lihtsurelik sellega hakkama saaks, siis "köditoitmine" peaks jääma vist küll peaasjalikult teadlaste pärusmaaks! Selleks, et osata lisada sinna vitamiine jms. vajalikus koguses ilma, et midagi saaks liigselt, peab omama mingit aimu, kui palju koer reaalsest toidust kätte saab. Siin ei ole muidugi jutt kuust või kahest, millal mööda servimise mõjud paistma võivad hakata (kuigi kutsika puhul võivad olla) ja muidugi on koeri, kes vaatamata toitmisele, mitte tänu sellele, terved ja töövõimalised püsivad. Iseasi kas see peaks sedapidi olema. Iga krooniline puudus ja küllus võtab kusagilt lõivu... See koer, kes vaatamata oma toitmisele elas 12 aastaseks oleks äkki tänu toitmisele elanud 17. Seda aga ei võta enam keegi kinni. Nagu ei võta ka keegi kinni kas see koer oleks "normaalse" toidu peal elanud ikka 2-3 aastat (üsna täpne vahemik tegelikult) rohkem, kui kuivtoidu peal.

Kutsikatele kaltsiumilisa andmine on kaht otsaga asi, sest selle üleannustamine võib olla väga halbade tagajärgedega nagu ka selle puudujääk. Kutsikate organism, erinevalt täiskasvanud koertest, ei reguleeri kui palju Ca imendub ja kui palju "jookseb läbi." Luude väärarengud, teiste ainete tasakaalutus ning väidetavalt isegi käitumishäireid võivad olla liigse Ca manustamise tagajärg olenemata sellest, kas see Ca tuleb pulbripotist, munakoorest või kodujuustust.

Kui palju toitu keegi vajab on väga individuaalne ka tõugude sees. Mul on 7,5 kg standardtaks, kes sööb vähem, kui 4 kg küülikutaks. Tema ainevahetus lihtsalt on selline, et teeb porgandist ka pekki. 8 kg emane saab süüa minu arvates normaalses koguses toitu samas, kui 10 kg isane sööb rohkem, kui kõik teised kokku Individuaalne.

Mul oli karmikarvaline taks, kes sõi mereääres ennastunustavalt muda... Pärast kükkis ja ainult hunnik liiva jäi maha Toortoidul lõppes see pull ära. Praegused koerad kipuvad aeg-ajalt midagi kraapima ja näkitsema. Ei teagi kas mulda, juurikaid või mida imet nad sealt leiavad... Kuna see ei tundu minu jaoks liigne, ei ole sellele ülemäära tähelepanu osutanud.

Nii äge! Kiitused suure töö tegijatele!

Uutest eeskirjadest jäi vanus minu mäletamist mööda välja.

Paarituse juures paaritusleping (ja kutsikate registreerimisavaldus), kutsikate müügi juures ostu-müügi leping. Igal pool peavad olema õigetes kohtades õigete inimeste nimed ja allkirjad. Ikka laekub paarituslepinguid, kus isase omaniku koha peal hoopis koera valdaja nimi ja allkiri. Sama emase koeraga- koer võib olla juba 3 aastat sinu kodus ja tema kasvataja ei tea temast ega sinust enam midagi ja vastupidi aga kutsikate registreerimispabereid sisse viies on paha lugu, sest sa ei ole koera omanik seega ei saa sa talle ka pesakonda registreerida...

Kui mingi hetk tekkima tahtmine seda koera aretuses kasutada siis võib registreerimisavaldusele tulle ebameeldiv vastus. Nii isase kui emase koera omanik peavad sellele alla kirjutama ning need peavad olema inimesed, kes on omanikud EKLi registri järgi. Kuni seda kirjet muudetud ei ole, on selleks omanikuks kasvataja.

Ostu-müügi leping on tegelikult ikka, noh, üle keskmise vajalik dokustaat. Seal on kirjas igaühe õigused ja kohustused sh. kohustus kasvatajal tagastada 1/3 koera müügihinnast, kui aastaselt on koeral alla 2 munandi ette nähtud kohas (see, et nad on seal müügi hetkel, kahjuks ei tähenda, et nad sinna ka jäävad) või kui kutsikal ilmneb mõni varjatud viga või haigus (nt. paar päeva peale koju jõudmist avaldub, et kutsikas on nakatunud parvoviroosi). Inimlikul tasandil on need probleemid milleks ei peaks lepingut vaja minema aga ka vanadel tuttavatel on omavahel juhtunud igasuguseid "huvitavaid" asju... Autot ka väga hea meelega vist ei hoiaks väga teise mehe nimel. Mina vähemalt...

Nüüd me oleme küll täitsa minu õuele jõudnud oma jutuga Pitbullid (ma pean silmas ameerika pitbull terjerit, kes on täiesti tõug, kuigi mitte meil tunnustatud) ja am. staffid ei ole tõesti jahikoerteks aretatud aga selle pärast ei ole küll mõtet muret tunda, et nad jahti pidama ei hakkaks. Nende muudele huvitavatele omadustele lisaks on neile omane suur soov omanikule meele järele olla ja kui ikka issi/emme ütleb, et meil on vaja loomi murda siis küll kutsukene läheb ja teeb omalt poolt mis saab.

Mis puutub vormi vs sisu, siis me oleme Kakukesega vist tunde sel teemal arutanud aga eks ma räägin korra veel (no, teeme ÜHE veel )- sisuta ei ole jahikoera. Sul võib olla kõige ideaalsemalt "ehitatud" koer kelle iga kehaosa on täiusliku suuruse, kuju ja nurga all aga kui tal puudub sisu, et seda kõike praktikasse rakendada, siis ei ole sellest mitte halligi tolku. Kui me nüüd teises teemas alustatud autode analoogiat jätkame, siis sul võib olla hullult ägeda välimusega ja suurte kiiruste arendamiseks konstrueeritud kerega auto aga kui tal on võrri mootor, on sellest väljanägemisest abi ainult teatud sorti lindude meelitamiseks (mis võib muidugi ka kohati positiivne olla) Aga sul võib olla kõige paremini timmitud sisu, mis võimaldaks kõige paremaid tulemusi aga kui sinna panna Range Roveri kere, siis rajal on see nuhtluseks ja mitte kunagi ei saa tulemus olla sama, kui rajal kiiruse arendamiseks sobiliku vormiga.

Ma ei defineeri end läbi oma koerte. Mul on endal piisavalt substantsi küll. Ma armastan oma tõugu. Jah, loomulikult ma armastan oma koeri maailma lõppu ja tagasi aga minu koerad ei ole olulisemad, kui minu tõug. Minu käsi ilmselt ei tõuseks panema magama koera, kes ei ole piisavalt hea aga ei tõuse see käsi ka viskama kivi selle pihta, kes seda teeb, sest ta leiab, et tõug ei kaota selliste isendite näol midagi. Tal on õigus.

Asi ei ole ainult välimuses. Asi on väärtuslikes omadustes. Kelle jaoks on see ainult välimus, kelle jaoks ainult sisu (kuigi sisu ilma sobiliku vormita on ka üsna ebapraktiline nähtus), kelle jaoks mingi kombinatsioon neist. Välimus on lihtne osa asjast- see on nähtav, katsutav, mõõdetav. Sisu on raske- sa pead arvestama ja mõõtma asju mida on mõjutanud sada keskkonnategurit ja mida on üleüldse keeruline objektiivselt hinnata. Seda enam tuleks seda teha detailidesse pühendunult ja põhjalikult. Seda tehakse oma tõugu silmas pidades, mitte iseennast või oma koeri.

Mul on olnud mitmeid mitmenda ringi koeri ja krantse ja olen töötanud varjupaigas. Koerad ise on kõik ühest parteist. Nemad ei tea tõugudest midagi.

Sellele, et iga koera tööle saab, vastuväiteid neljajalgsel kujub leiab ilmselt omajagu.

Kas saab praeguses hetkel Soomet Eestiga võrrelda? Õige pisut utreeritud näited aga ma ei ütleks üldsegi, et võimatud. Ma mäletan siit foorumiski ühte küsijat, et kuidas oma pitbulliga jahti saada

Oli mis oli. Mis nüüd on, selles on küsimus. Ja ka selles, mis tuleb. Krantsid on tupik. Muidugi mis see on selle mehe asi, kes lihtsalt tahab koera, et jahis käia, eks. Hea, kui saaks veel odavalt või täitsa ilma eest kätte. Aga koerte aretamine on kallis hobi. Keeruline veel takkapihta. Eriti nö. sisemise ilu osas. Milleks rabeleda, kui pead hunnikutega pappi peale maksma, et teistel oleks töötavaid koeri võtta? Märkimisväärselt odavam, kui korralikke paaritusi teha ja neid kopikate eest laiali jagada, on minna ja tuua endale kusagilt piiri tagant kellegi teise kasvatatud koer. Aga kui kohalikud õued hakkavad juba mittetöötavatest krantsidest täituma ja tuleb mõte, et tahaks ikka kindla peale välja minna, mitte võtta kesteabkellega lahjendatud või lihtsalt "tühja" sugupuuga koera, siis äkki ei olegi enam oma riigis võtta midagi. Lähed tood hingehinna eest kusagilt mitme maa ja mere tagant. Jõudu sellel teel

Jyril on ka verejäljekoer? Ma nüüd vabandan kohe ette ja taha aga laika ei ole ju järelotsingu koer. Kahtlemata on laika parem kui ainult inimese meelte teravusele loota ja kindlasti on laikasid, kes seda tööd väga edukalt teevad aga kui on jama majas ja vaja mõelda, keda appi kutsuda, siis kas ei oleks tõhusam panustada mõnele tõule kelle jaoks see on nö. esmane eriala ja kes on saanud vastavat koolitust?

Minu arvates on meil natuke see kultuur kreenis. Kes ei ole siis kuulnud jahtkondadest kus jahipraaki ei olegi. Kõik paugud on kas täitsa pihta või täitsa mööda, vahepealset ei ole olemas. Tegelikult üritatakse see ju vaikselt ära ajada- kel oma koera ei ole paremal juhul küsib koeraga sõbra appi ja kui ei leia siis ei ole. Koerad omandavad oskused verejälge ajada jooksu pealt- pannakse jäljele ja kui läheb siis läheb ja kui hästi läheb siis äkki õpib ka midagi järgmiseks korraks. Esimesed korrad on täitsa loogiline, et koer ei pruugi üldse aru saada mis toimub ja mis temast tahetakse ja nii võivad alguses kaduma jääda loomad, kelle eelõpetust saanud koer oleks ehk üles leidnud.

See asi ei muutu üleöö ja kindlasti ei muutu sellest, et keegi tuleb ja ütleb, et te kõik olete harimata kultuuritud matsid, et te ei oska õigeid koeri hinnata. See ei muutu ilmselt ka ainuüksi sellest, kui on kohustuslikus korras leitud kusagilt see verejälje katse läbinud koer, kellega see leping ära teha. Kui teda ikka ei kutsuta siis on sellest ka väga vähe tolku... Ma ütleks, et väga tänuväärt, et meil on olemas sellised mehed nagu Kakuke ja Feen, kes teevad kahe mehega minu arvates ära üüratu töö selle tava või harjumuse muutmiseks ning käivad ja aitavad leida üles need haavatud loomad, kes muidu oleks kadunud, ja teevad seda nii, et ei teagi üldse kelle juures või kuskohas, ammugi ei oska siis kellelegi teisele rääkida, kus ja kellega käidud sai. Üks samm korraga. Ja ma ei ütleks, et neil selles vallas vähe teha oleks! Ikka pidevalt saab jälle kuulda põnevaid lugusid mis tingimustes ja kuidas Karu või Tobi jälle kedagi otsisid ja kuidas õnnestus. Kui neil taksidel on nii kõvasti tegemist (ja vaevalt, et nad nüüd tõesti lakkamatult koguaeg Sõrvest Narvani liduvad ja kogu Eesti haavatud ulukite otsimise töö kahekesi ära teevad seega ehk oleks ikka tööd ka teistel koertel), siis on minu arvates kummaline arvata, et selle ala spetsialistil aastas tööd jaguks vähem, kui omanikul sõrmi.

Aga selleks, et saada järelotsingu spetsialistiks ei piisa omaniku heast tahtest. Algtöö saab omanik ära teha aga tegelikud oskused tulevad praktika käigus. Selle saamiseks on vaja tutvusi ja usaldusväärsust.

Super hea idee! Ma kohe lähen toon omale kusagilt karu kaheksast 3 mingit ägedamat putukat. Pitbulli, am.staffi, agentiina dogi või äkki leian kusagilt vihasemat sorti iiri hundikoeri. Kuniks ma neid Eestis registrisse ei võta, ei võta keegi siin ka kinni, et nad tegelikult tõukoerad on (või äkki ristaks hoopis midagi huvitavat- näiteks argentiina dogi kaukaga). Käin aga hoolega noortena metsas nendega, harin ja õpetan ja küll nad ükshaaval need katsed kenasti ära teevad. Ja siis lasen kõik kolmekesi metsa. Kui kellelgi tekitavad praegu laikade poolt kistud kintsudega kesikud pahameelt, pange silmad kinni! Koertevõitlus on keelatud aga kes keelab sellisel kujul mul metsas jahi nime all sääraseid "gladiaatorite kohtumisi" korraldada?

Miks on raske lähisuguluspaaritusest sündinud kutsikad registreerida? Keegi ei ütle oh-i ega nah-i, täpselt samamoodi käib asi, nagu iga teise pesakonna puhul. Kui ei taha, et nad omakorda sugu tegema hakkavad, on kasvatajal võimalus nad kanda kohe "mitte aretuseks" ehk MA registrisse. Samas on neil tõutunnistust tänu millele saavad nad käia näitustel, teha jahikatseid ja omada jahipassi.

Teema kokkuvõtteks- tõukoeral on tõutunnistus. Koer, kellel tõutunnistust ei ole, ei ole tõukoer. Krants ei ole sõimusõna (minu tõutunnistusega elukad on kõik hellitavalt krantsid ), ärge võtke nii südamesse seda