Jääger-online jahindus foorum

Olen jälginud teemat ja tahaksin ka veidi vahele piuksuda ja lihtsalt mõne ideekillu siia PR-teema mosaiiki lisada.

Jahimees kui inimese majandustegevuse kaitsja
- jahimees kui metsakasvataja liitlane- Kindlasti on olemas palju metsaomanikke, kes põdra- ja kitsekahjustuste pärast oma metsanoorendikest ilma. Mõni intervjuuu metsaomanikega, taustaks äranarritud mets.

- jahimees kui põllumehe liitlane - metssea songermaalt just suurt saaki ei lõika. Mõni intervjuu põllumeestega, kus puust ja punaselt ära toodud, KUI suurt kahju võib tekitada metsseakari kasvõi 1 öö jooksul.
Toredasti ütles mulle üks Virumaa mees, et neil on metssigu niipalju, et mitte ainult põllud vaid ka mets on sedasi üles songitud, et külarahvas maruvihane - seenelegi pole mõtet enam minna..

Lihajagamine lastekodudele annab vale signaali, küll aga peaksid jahimehed võtma südameasjaks lastele metsa ja selle elu ja asukate näitamise, käitumismudelite analüüsi jne.. Loomulikult ei sobi iga mees metsaelust rääkima ja loomulikult ei huvitu ka iga laps, aga siin näen kohta, kus saaks peale PR töö ka jahimehed endale järelekasvu. Kindlasti on palju poisse-noorukeid, kes vaid ema kasvatada ja kes neile neid meeste tegemisi ikka tutvustab? Ja siis ei maksagi imestada, kui poisid "imelikuks lähevad"

Head aasta lõppu nii jahimeestele, kui ka nende naistele-lastele!

Huskyde kohta "mina oma naisemõistusega" arvan, et üksinda elades on ta lihtsalt ehk kurb ja igatseb oma südames seltsilise järele - karjakoerad nagu nad on.. Loogiline vast?

Toitmise kohapealt.. igale elusolendile on oluline TÄISväärtuslik toit. Kalorite hulk peaks teoreetiliselt vastama siis kulutatavale hulgale - et siis töötav koer, kes viibib/elab ka väga külmade ilmadega väljas ( tihe karvkate!), veab kelku, käib intentiivselt jahil - peaks saama rammusamat toitu ja "sohvakas" vastavalt siis lahjemat - sel juhul toidust saadav energia ei ladestu rasvana või siis ei teki alatoitumust.

KOERA NÄLJUTADA selleks, et koer igavusest ja igatsusest pahandust ei teeks?? Nomaeitea ... kõlab nagu kartser vangilaagist... pigem ikka kasvatada ja õpetada ja tegeleda koeraga....

Erinevatel tõugudel on muidugi ka erinev söögiisu - tean, et on olemas tõuge, kellele kustumatu nälg on suisa tõutunnnuseks.. , samas võib olla nende koerte eluviis kaasajal passiivne ja seega oht rasvumiseks ka väga suur.

Loomulikult pole kõik üksühene ja iga elusolend ON unikaalne.

Mina tean

Delfi räägib asjast nii:

Endine põllumajandusminister Andres Varik tulistas laupäeva hommikul metsseajahti pidades oma jahikaaslase jala vigaseks.

Õnnetus juhtus Pärnumaal Paikuse vallas, kui kogemata jahikaaslast tulistanud endine põllumajandusminister, praegune kalurite liidu juhatuse esimees Andres Varik tulistas 27-aastast jahikaaslast mõlemasse jalga. Eriti rängalt sai viga parem jalg, kirjutab Postimees.
Pärnu haigla ortopeedi Ferd Veberi kinnitusel on pihtasaanu parem jalg väga raskelt vigastatud. Kuul on kolmandiku sääreluust ära pühkinud ja säärelihasest pole midagi järel. Paranemine võtab poolteist kuni kaks aastat ning teha tuleb palju operatsioone.

Andres Varik rääkis prokurörile, et ta oli varitsuses, kui nägi välja jooksmas kaht metssiga. Ta tulistas, kuid ei tabanud. Hiljem kuulis ta samast suunast krabinat, nägi tumedat kogu ja tulistas uuesti. Kuulis seejärel karjatust ning jooksis õnnetuspaika.

Varik ütles, et on juhtunust šokis ega taha seda kommenteerida. Ta lisas, et vabandab kõikide ees, kuigi teab, et see ei tee juhtunut olematuks.

Kannatanule muidugi kiiret paranemist!

Lisaksin veel, et kutsikale loomade "tuvustamiseks" on hea, kui neil oleks mõni nahatükk lutsutamiseks, või koodiots koos kõige täiega.

Parim mängu- ja treenigriistapuu on põdrajalg, mis sõraosaga ja ca 40 cm pikk, mida siis tassitakse igale poole (treenib tugevaks nii lõua- kui kaelalihaseid) ja mida saab nii "murda" kui ka otsast vaikselt hambaid teritada, uriseda, jahti pidada ja peitust mängida.
NB! Need siis sellised "mittetubased mänguasjad"

Jorr, vabandused vastu võetud Ei hullu!

Võibolla on kuulsa sugupuu suhtes ka ootused koerale ülikõrged? Ja iga tagasilöök võimendub kordades. Nirude vanemate puhul on positiivsed üllatused ehk kergemadki tulema? Näiteks, kui on teada, et vanematel on puudulik hambumus, aga kutsikal on hambad reas kui veterinaaria õpikus hambumise tabelis - siis rõõm suur ja levivadki linnalegendid..

Nö. "kõrge" põlvnemisega koera puhul võetakse seda aga iseenesest mõistetavalt, ja kui hambumuses viga - saab alguse jällegi teistsugune linnalegend.

Ehk, et palju on ju ka inimese mõtlemises, soovides ja ootustes kinni. Koeral enesel pole ei paberitest, rosettide sinimustvalgest, "kullasärast" ega ka mõnest puuduvast hambast ei sooja ega külma , küll aga hoolib tema oma peremehe heast sõnast ja seltskonnast.

Btw - laikaga on peetud ennevanasti (Siberi taigades?) ka oravajahti - siis ei maksaks imestada, kui koer oravale "reageerib" - instinktid ju!

No ei saa ma mitte vaiki olla..

Kuulsad sugupuud ja kuulsad kasvatajad praht .. ok - minupoolt isiklikult vaid siiras austus ja lugupidamine - koerte aretus on omamoodi täppisteadus.
Koera puhul pole ju tegemist mingi tehasest tulnud ja masina tehtud ASJAGA, kus on terve partii täpselt ühesuguseid vigureid valmis treitud!!

Koer on elus asi ja loodusel on teadupoolest inimesele varuks paljutki, millest inimene oma puudulise mõistmisega lihtsalt aru ei saa.., nii nagu tervetel inimestel (kellede tervis ehk paremini uuritud, kui looma oma - nad mõistavad omi kaebusi paremini väljendada ka..) võib sündida raske puudega või kogunisti eluvõimetu laps, nii on ka koerte pesakonnas erineva nö. kvaliteediga (oh, ei tahaks seda sõna kuidagi looma kohta kasutada!) järglasi. Millised on põhjused, et sünnivad väärarengutega kutsikad - võib olla ju erinevaid, vanemate omavahel sobimatud geenikombinatsioonid või emaskoera tiinuse ajal peetud tuline urujaht.. Kindlasti on kogenud kasvatajatel palju tarkusi, mida peaks tähele panema, et PÜÜDA aidata loodusel omi asju ajada meie, inimeste ja tõustandarditega kooskõlas. Seega taaskord üks punkt heade hinnetega ja heade omadustega vanemate kasuks, rääkimata inimesest, kes koerale paarilise välja valib ning "mudilaste" toiduratsioone grammipealt rehkendab. Võibolla polegi nii määrav, kuipalju on koeri kasvatajal - oluline on nende elukvaliteet..

Koera ost on enda sidumine Sinust sõltuva elusolendiga 10-15 aastaks!! - nii, et valida tuleb hoolega. Ja ikkagi pontsikut maailma kõige armsamat kutsikat oma peos hoides ei ole tal küljes garantiitalongi, et "lülita aga sisse ja funktsioneerib laitmatult!"

Jorr, vaata, kui kibe pettumus - koer on 5+, kuid hambad on 3 pika miinusega. Kuid sellegipoolest on SEE koer ju Sinu sõber!!, mitte näituseserdid või karikatopsikud kapiservapeal. või see, et Su kuulsa sugupuuga koer saaks auga edasi kanda kuulsa sugupuu verd!

rajaleidja kirjutas:Hambumist peab muidugi vaatama. aga minule näidati hambumust kutsika enda peal. oluline ikka, et kutsikal hambuvus korras. reeglina ostetav kutsikas enam hambutu ei ole kui kutsikal on pärilikud vead ja müüja sind sellest ei teavita, siis on õigus raha tagasi nõuda. need punktid peaks lepingus sees olema

No ja armas rahvas, hambumuse vaatab näitusel kohtunik - seegi väljendub näitusehindes!!!
Vale hambumusega koer ei saa lihtsalt suurepärast näitusehinnet! Puuduvad hambad vanematel võivad kanduda ka kutsikatele.

Seega veel üks pluss hea näitusehindega vanemate koertele - või mis?

Siinkohal tahaksin pisutki kummutada jahimeeste arvamust koertenäituste kohta.. et siis justkui näitustel pärjatud koer olla metsas niru.. vabandage mind palun - kas keegi võtaks selgitada, mil moel need asjad omavahel küll seotud võiksid olla?

Koertenäituste ajalugu vaadates olid just jahimehed need, kes näitustel omavahel koerte üle mõõtu võtsid ning koeri omavahel võrdlesid!

Ja pealegi näituseringis vaadatakse justnimelt koera vastavust tõustandardile - mis iseenesest ongi just need parameetrid, mille järgi vaadatakse, et koeral on parimad võimalikud eeldused (rõhutan - eeldused!) metsas tööd teha. Näituseringis diskvalifitseeriv viga - koera agressiivsus inimese vastu ei tule kindlasti kasuks ka jahiolukorras (kindlasti teavad jahimehed rääkida värvikaid lugusid koertest, kes saaki hoides peremehelgi püksid jalast puru tõmbasid). Seevastu tasakaaluka närvisüsteemiga koeral on palju enam eeldusi olla ka jahil igati arvestatav tegija ja muidu ka mõnus kaaslane.

Kokkuvõtteks: heade näitusehinnetega koera kutsikuid ei maksa nüüd küll vaid sellepärast valikunimekirjast välja jätta, et vanematel head näitusehinded. Minu arvates vastupidi - näitab, et koeraga tegeletakse, ta on piisavalt sotsialiseeritud (oh, mis tore moodne sõna sõbralikkuse ja asjalikkuse kohta!), teda on toidetud täisväärtusliku toiduga jne, jne. Vastupidi - selliselt kasvatajalt ongi just mõtet koerapoega otsida.

Kindlasti on oluline, et koer ka reaalselt metsas käia saab, ning tööd teeb. Aastakümnete-sadade jooksul omandatud instinktid mõnekümne aastaga ei kao. Samas kipub ikka nii olema, et kui on õnnestunud kasvatada superhea töökoer - siis on koera omanik kõva tegija, kui aga koer tööle ei hakka, on ikka kasvataja viga . Ei julge vaidlusesse astuda, kuid ka ühe ja sama pesakonna koertest kõigist ei tule niikuinii superkoeri - vastsündinud koerapojalgi on igal ühel oma "iseloomake" ja on juba kutsikavalija oskus ja kõhutunne endale see kõige õigem välja püüda valida. Tõsi, õige koer, kui pere liige ja hea kaaslane ei pruugigi "esimese tõmbega" sattuda.

Enne ikka 9 korda mõõda, et pärast 1 kord see ÕIGE leida.

Ja koertenäitustel tahaks nähagi just TÖÖTAVAID koeri - vot siis läheb pilt ju tasakaalu... Laikade puhul pole näitusepildis veel lahknemist töö- ja näituseliinide vahel. Ja teate, kui vahva on näitusel näha "koeramoodi" koeri - mitte seamoodi koeri, mitte saelehe moodi koeri - vaid just koeramoodi koeri!! Ja näitus ise võiks olla ka jahimeestele infokogumise-jagamise koht, et kellel siis missugused koerad kodus ja omada ka hetke ülevaadet Eesti "jahikoertepargist".

Puuh! - väääga pikk ja kirgline sõnavõtt....

"Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea"!

Jahimene naisena ja poisikese emana leian, et mõistlik.
Justnimelt õpetada poistele, et relv on vastutus. Õigus, mis kätkeb ka ohutunnetust ja oskusi.
Ma arvan, et ühe Noore Mehe kasvamise juures on hästi oluline isaga koos tehtud/õpitud/kogetud asjad.
Teadagi, jahi- ja metsahuvilisi poisse võetakse ikka metsa kaasa ja antakse neile vajaduse korral püssi ka proovida. Pedagoogiliselt vale muidugi lapsega koos seadust rikkuda. Niisiis - ehk nüüd vähem seaduserikkumisi?

Kuigi tean, et seadusemuudatus ei pane mehi, kes niikuinii poistega tegeleda ei viitsi, nendega rohkem tegelema.. Kuid üdini positiivse inimesena loodan, et ehk annab see metsahuvilistele poistele julgust isasid üles kutsuma nendega koos "meeste" asju ajama?

Kibedalt muigan Indian lause kohta "heegeldavad ja lähevad..."

Leidsin internetiavarustest sellise kuulutuse.

Ära anda emane Saksa jahiterjeri kutsikas, Valgamaal info 53889593
Siia riputan ta omavoliliselt - lootuses, et jahikoer ikka jahimehe peresse satuks - mina ei oma mitte mingisugust lisainfot ei paberite ega millegi muu kohta..

Äkki valgustad sellest kenneliidu poolsest küljest et kuidas kennelliit seda rahavärki võtab, mis moodi on odavam ja mille eest täie rauaga väänatakse.

Panen siia lingi kennelliidu leheküljelt, vaata pesakonna registreerimise alla. http://www.kennelliit.ee/index.php?item=51

Väga laias laastus on nii, et mida paremate näitusetulemustega ja töökatsetega (jahikoeral siis jahikatse) vanemad, seda odavamaks kujuneb kutsika registreerimine. Kennelliidu liikmete omanduses olevatele koertele on ka soodushinnad. Seega - suure pesakonna puhul ja juhul, kui on tegemist nö. "vanematega metsast" - siis on paberid ikka väga kallid hankida. Kindlasti ei propageeri ma siinkohal koerale paberite tegemisest kõrvalehiilimist! Inimeste maailmas maksab paber, koertel endal pole oma põlvnemisest eriti sooja ega külma .

Tsiteerin siin minu tuttavat laikakasvatajat (usutavasti pole temal selle vastu midagi)

Küll aga on koerale endale olulised asjad, mida näitusel hinnatakse - õige hambumus ja õige kehaehitus. Jahikoera puhul on need olulised ka tema töö juures. Kuid - tõustandard on iga tõu kohta koostatud just selle eesmärgiga, et kirjeldada konkreetseks otstarbeks kõige sobivamat koera. Ehk siis - kehaehitus näitab, kui kaua ja missuguse liikumisega on koer, rinnakorvis peab olema ruumi kopsudele-südamele, jalgade ehitus näitab, kui kiiresti koer oma suunda muudab või on ta pika maa jooksja (vrdl.laika-hagijas), pea kuju ja silmade asetud ja kõrvad on samuti olulised töötegemisel, laikal peavad nad olema väikesed ja liikuvad, sedasi on nad paremini kaitstud vigastuste eest, samas on laikale kuulmine oluline, samuti on silmadega. Seega - kui koer on kole, siis tal võib ju olla iseloomu töötamiseks, kuid kehaehituslike vigade tõttu ta ei saa olla täisväärtuslik koer - ta väsib kiiremini, tal kulub energiat rohkem, ta eluiga võib olla lühem selle tõttu, et põleb läbi jms. Muidugi - meil ei ole elukutselisi jahimehi enam, nagu olid taigas vanadel aegadel. Seetõttu ei
ole meil ka kõige aktiivsematel koertel sellist koormust, nagu see oli
algupärastel laikadel sajandeid. Ja mis on laikast teinud selle, kes ta täna
just on!

Ma arvan, et siinkohal ongi nii et, "raha paneb paika" - nii, et enne kui koera hakata samatõulise naabrimehe koeraga paaritama - siis tasuks natuke "rehnutti pidada" - mitte, et mul Kennelliidu toetamise vastu midagi oleks ja pidada nõu ka mõne kasvatajaga, kes tõugu hästi tunneb.

1.Sinine lint ei ole just kõige parem tulemus. On HEA tulemus - koolihinnete süsteemis - "4".
2. Oma kirjas ei kirjuta Sa, kas Sinu koeral on läbitud ka jahikatse ja kui on, siis millistele loomadele ja milliste tulemustega.
3. Kuusiku perest ei näita veel Sinu koera sugupuud.
Ei nori tüli ja naiste kaklust siit ei sünni , küll aga püüan natuke asja lahti seletada, et panna kokku parimat paari ja maksta dokumentide eest Kennelliidule võimalikult vähe
PS ei oma sellist tõugu koera

jõuluaeg - jahimehed - heategudele!