Jääger-online jahindus foorum

Ootame siis seaduse ära ning ma loodan, et mägilanna oma seltskonnaga annab vajaliku panuse jahieeskirjade tarbeks. Paraku elu on juba selline, et vibu kasutamine tuleb kusagil kirja panna kõigi vajalike tõmbetugevuste, nooleotsikute jms. Tõenäoselt ka vibuga laskekatse teostamise kord, kui seadus seda vajalikuks peab. Jõudu ja edu selleks, et see asi korrektne ja kasutatav välja kukuks.

Välekile vastuseks. Me räägime erinevaid asju. Jutt oli puhtate servadega lõikehaavast versus sakiliste servadega rebestushaav(tavaline kuuliriivaku puhul) ja nende paranemiskiirusest, mitte läbistavast lasust. Aga ma lõpetan vaidlemise, sest sellel pole antud kujul nagu mõtet.

Puugile bingo!!! Küsi aga ise julgesti edasi. Pilt on tehtud Inglismaal, kus küülik on tavaline. küülikujäljele viitavad jälje väiksus ning tema loll komme tasakesi tatsudes sobitada esikäpa jäljed enam-vähem ühte auku. Küsisin seda seepärast, et küülik on arvatud looduslikku tasakaalu ohustavate liikide nimistusse ning loodusesse sattumisel saab aimu ka jälgede järgi (kui just ei näe looma või tema kaevatud auku).

Feen asjale kõige lähemal. Mõelge veel.

Mulle jäi lihtsalt silma selline lause esitusest
"väikesed laskekaugused teevad vibujahist ohutu jahipidamisviisi kaasjahimeestele" ja ma püüdsin võrrelda seda ohutust väikeselt kauguselt lastud püssilasuga liivaämbrisse. Pole see vibu väikeselt kauguselt midagi ohutum kui püss, kui pauk pihta läheb. Selles oli point, mitte ämbris.
Aga humaansust vaata loomakaitseseadusest. Seal on see lahti kirjutatud. Sellel pole midagi seost surnud loomade nülgimise ja söömisega.
Norida ma ei tahtnud ja ei taha ka nüüdki. Faktid ja argumendid peavad olema täpsed.

Nojah, ma ei mõelnud siin kedagi rünnata, vaid mõtisklesin asjade tegeliku seisu üle. Vibunoole otsa lõikehaava pole paslik võrrelda oksatorkega. Need on ikkagi kaks väga erinevat asja.
Kui saadi asjast nii aru, et ma ründan, siis palun vabandust. Ma kontrollisin esitatud faktide õigsust. Lihtsalt tegin endale asja selgeks, ega ma ülikoolis anatoomiat ja loomafüsioloogiat õppides millestki väga valesti aru pole saanud.

Õiendan veel selgituseks natuke.
"Haavade paranemine on kiire ja paranemistõenäosus on suur, kuna tegemist on puhta lõikehaavaga"
Sihuke lugu. Uurisin kirurgidelt asja. Puhtast uudishimust. Puhas lõikehaav paraneb kiiremini, kui haav on kokku õmmeldud. Noh näiteks inimestel ja lemmikloomadel õmmeldakse haavu. Ilma õmblemata paraneb kiiremini sakiliste servadega haav. Aga kes metslooma metsas õmbleb?

Vaata Ritake,
ma läbisin selle "traditsionaalse vibujahi" koolituse juba 2005. a Juha Kylmä käe all Soomes. Ka nui oli kunagi traditsionaalne jahipidamisvahend - kiviajal. Kui traditsioonidest rääkida. Me võime rääkida jahipidamise traditsioonidest selles võtmes, mis meil oli kasutusel, kas enne sõda, 100 aastat tagasi kui jahipidamist üldse reguleerima hakati. Enne jahipidamise reguleerima asumist ei saa ka rääkida jahipidamisel kasutamist leidnud traditsionaalsetest vahenditest. Siis olid teised mõisted.
See jutt käis nüüd mitte vibu ja vibujahi kui sellise kohta, vaid jahipidamise traditsioonidest. Ma olen vibujahi suhtes neutraalsel positsioonil, aga eriliselt humaaseks jahipidamisvahendiks ma vibu küll ei pea. Aga see arvamus on vaid minu jahimehe eetikast lähtuvalt paigas ning seetõttu ma ei promo seda vahendit ega ka ilmselt hakka seda vahendit kasutama.
PS ma võin sulle saata pildi, mida teeb vibunool liivapange läbides. 30-06 kal lähilasuga lastud kuuli võttis liivaämber kohe kinni, noolt samalt kauguselt aga mitte. Nii, et eriliselt ohutu vahendiga pole nüüd küll tegemist.
Aga ära siis pahane ole nende väljaütlemiste peale. Daame ma pole mõelnudki solvata.

Eelmine vastus läks kõige liha teed. Kui tuleb vastuseid kaks tükki foorumisse, ärge siis pahandage. Juhtub. Mõte on neil ühesugune.
Kollile natuke teadmisi:
Räägime siis traditsioonidest...ajalooliselt on ju peetud vibujahti, miks selle küttimisviisi vastu koledasti tõrgutakse
Vibujahi populariseerimist alustas Matrice Thompson 1860 - 1870 aastatel. Esimene jaht vibu ja nooltega peeti 1923.a ja jahimeheks oli Saxton Pope ise. 1940 a võttis Doug Easton kasutusele alumiiniumnooled. 1940 oli II Maailmasõja aeg. Prantsusmaa legaliseeris vibujahi 1995.a Rootsi 1998.a (keelatud oli vibujaht seal aastast 1932- 1998), Taani 1999,a . Vibujahi traditsioone pole Euroopas kunagi olnudki, pigem on tegemist Ameeriaka mandrilt tulnud uue jahipidamisvahendi juurutamisega. Ja pole neid traditsioone ka Eestis kunagi olnudki. Niipalju siis sellest.
Kevadjaht on meil traditsioonilne olnud pikka aega. Alates 1934.a on muutunud väikeulukite koosseis, rääkimata jahipidamiseks lubatud liikidest. Eesti taolisel pisiriigil on suht raske säilitada neid traditsioone kui ümberringi suuremad riigid ja suurema sõnaõigusega maad selle kaotamist nõuavad. Pealegi mina koos teiega võtsime vaimustusega EL astudes kohustuse kõikide EL direktiivide vastuvaidlematuks ülevõtmiseks. Nii, et jätkame kurvitsajahi traditsioone sügisjahil korraliku linnukoeraga. See on lohutuseks.

Eh Tiit, seekord läks lask piima järele

Ega ei ole küll

Õiendan oma vana võla ja küsin ikkagi. Kelle jälg või jäljerida?

Kolli arvamus
Rohu-Karla ju suur linnusõber, ma just atesteerimisel käisin ja nii palju veelinnu tiibasid kui selle ühe päevaga ta näitas, ei ole ma oma elus veel näinud. Sellest ka see tõrksus "kohe läheb ju massiliseks lindude tapmiseks"

Küsimus pole massilises tapmises. Massilist tapmist saab teistmoodi korraldada, kui vajadus peaks tekkima. Tiibadest niipalju, et vähemalt said teada, et peale sinikaela ja piilu on hulk teisigi veelinde olemas, keda tasuks tunda. Sulle ka küsimine. Kui Vietnamist või Hiinast tuleb siia elama poiss ja võtab oma kodus peetud kormorani kaasa ning küsib: Miks teil siin Eestis ei tohi harrastuskalamees kormoraniga kalu püüda. Meil see ju Hiinas rahvuslik traditsioon ja meil ju paarkümmend miljonit selle püügiviisi harrastajat" Mis sa talle kostad? Tõsiselt, mitte pilades. Multikulti aeg peaks hakkama ka läbi saama. Kui sa tegelikult teada tahad, siis jahikullude kasvatamisega kaasneb päris suur äri. Vaata keskkonnakomisjoni kodulehelt ornitoloogiaühingu vastust ning siis saame edasi mõtiskleda. Muideks, see kull, kes poistel on, on kantud Euroopa linnudirektiivi I lisasse st eriti ohustatud liikide hulka. Peale kõige muu peaks varese tunduvalt hõlpsamini kätte saaama kui kulli kasutades.
Aga kullid mulle meeldivad- vabaduses. Mitte silmaklapistatult ja käsivarrel istudes, täitmaks inimese lolle nõudmisi.
Ps Äkki hakkaks hundiga kitsejahti pidama. Mis seal nii väga vahet on. Aga igavene vahva oleks.

ENSV ajal kasutusõiguse lube polnud. Kaartidega on lugu selline, et kaart kehtis koos jahimaakorralduskavaga 10 aastat. Uue kavaga tehti uued kaardid. Kehtetud kaardid võis minema visata ning arhiivides neid vist pole. Võid järgi küsida Keskkonnaministeeriumi metsaosakonnast, äkki on seal veel mõned vanad kaardid kaardid alles, juhul, kui neid kasutuid kaarte pole ruumi puhastamise otstarbel minema viidud. ENSV ajal talletati kaarte kolmes kohas: (A) rajooni hõlmavas jahiseltsis, osakaardid jahisektsioonides; (B)- Metsakorralduskeskuses ja (C) Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi jahimajanduse osakonnas. Kui on midagi veel saadaval, siis tuleks küsida kindlasti Keskkonnateabe Keskusest Enn Mahoni käest. Äkki oskab aidata.

Vastan kohe. See on põdra kujutis, mis oli juba 2012.a kalendris sattunud ekslikult jaanuarikuusse. Aga mind see ei häiri, vähemalt mitte praegu, sest kehtib veel 2003.a määrusega antud jahieeskiri.