Jääger-online jahindus foorum

Aadu ja Ain. Tänan kommenteerimast.
Tegin Jahiseaduse kooskõlastamise käigus esitatud märkuste ja ettepanekute (edaspidi ettepanekud) arvesse võtmise tabeli põhjal kokkuvõtte.
Neli ministeeriumi on teinud kokku 51 ettepanekut, millest on arvesse võetud 20, ehk 39% ja osaliselt arvestatud veel 4, ehk 8%.
Organisatsioonid on teinud 12 ettepanekut, millest on arvestatud "tervelt" ühega, ehk 8% ja osaliselt veel ühega, samuti 8%.
Eraisikud on teinud 8 ettepanekut, millest arvestatud pole ühegagi, ehk 0% ja osaliselt on arvestatud ühega, ehk 12%.
Järeldused.
1. Ministeeriumi tasemel tehtavaid ettepanekuid aktsepteeritakse kõige enam.
2. Eraisikute poolt ettepanekute tegemine on mõttetu, sest nendega ei arvestata.
3. Eraisikud on teinud kõige vähem ettepanekuid. Arvestades eraisikute suure arvuga ja nende pool foorumites välja öeldud rahuolematusega eelnõu suhtes ei vasta see resultaat eeldatavale. Põhjuseks on ilmselt tehtavate ettepanekute esitamise keerukus ja mõttetus. Üritasin ka ise, kuid kuna puudub täpne juhend, samuti kontakt, kuhu abi saamiseks pöörduda (esmakordse üritaja jaoks on süsteem liiga keeruline), siis see ei õnnestunud. Seni on vastuseta jäänud ka minu 30.11.12 tehtud kiri selle küsimusega Riigikantseleile.
4. Arvestatud on põhiliselt ministeeriumide poolt tehtud esimese vooru ettepanekutega. Hilisemaid voore on tehtud 5, millest arvestatud on vaid ühe vooru ettepanekutega. Mida kaugemale on jõutud ametnike meelest eelnõu tekstiga, seda vähem on lootust ettepanekute arvesse võtmiseks. Mida olulisem on muudatus, seda väiksema tõenäosusega seda arvestatakse.
5. Ettepanekud eelnõu kooskõlla viimiseks Põhiseadusega on tehtud ja ametnike poolt ilma piisavate armunentideta tagasi lükatud. Samuti on pöördutud Õiguskantsleri poole. Seni on tema olnud äraootaval seisukohal.
6. Jahimeeste esindajad ametlikke ettepanekuid teinud ei ole. Ilmselt leiavad nemad, et kõik on OK.

Vahendite puudumine ei saa olla õigustuseks põhiseaduse rikkumisele. Nii, nagu vahendite puudumine elatusvahendite hankimiseks seaduslikul teel, ei õigusta nende hankimist kuritegelikul teel. Omandi, selle varguse või rõõvimise teel, kelleltki ära võtmine ei ole aktsepteeritav.
Juhul kui ühiskond, keda esindab riik, ei pea kinni sellistest üldtunnustatud normidest, rahuldades üldisi huve mingi ühiskonnagrupi vahendite arvel, tuleb arvestada ühiskonna moraali väärastumisest tulenevate tagajärgedega. See on väga ohtlik tendents, mida ei kaalu üles riiklike vahendite kokkuhoidmine. Siia oleme jõudnud nn. "õhukese riigi" poliitika teostamisega.
Jahimajandus ei peaks kuuluma Keskkonnaministeeriumi tegevusvaldkonda. Ministeeriumi ülesanded on teised.

Metsloomad ja -linnud on osa faunast mis kuulub säilitamisele ühiskonna huvides. Rändlindude korral on tegemist lausa rahvusvahelise huviga. Kogu ühiskonna huvides tehtava hüvega kaasnevad kulud tuleb kanda ühiskonnal endal. Nende kulude jätmiseks ühe väikese osa ühiskonnaliikmete kanda puudub õigustus.
Enamgi veel. Tegelikult kulutavad jahimehed oma aega ja vahendeid populatsioonide arvukuse nõutaval tasemel hoidmisele.
Seadustades metsloomakahjude hüvitamise vaid jahimeeste ja maaomanike omavaheliste läbirääkimiste alusel pole tegemist millegi muuga kui tingimuste loomisega põhiseaduses taunitava vihkamise ja vägivalla õhutamiseks ühiskonnakihtide vahel.
Eeldatavasti soovivad maaomanikud saada hüvitust täielikult kõigi tekitatud kahjude eest (seda enam et jahirendi tasu nõudmise õigust neil pole). Eelnõus on aga sätestatud nende omavastutuse määr kahjude korral. Samuti on eelnõus ära toodud kompenseeritavate kultuuride loetelu puudulik. Juurviljade korral peab arvestama kuni 10 korda suurema kahjustuse maksumusega kui see on teraviljadel. PRIA-le teatamise tähtajast oluliselt varajasem kultuuridest igaastase teatamise kohustus. Jne.
Seega on mitmesuguste konfliktide tekkimiseks praeguse Jahiseaduse eelnõu jõustumisel hulgaliselt eeldusi. Konfliktsituatsioonid kahjustavad aga jahipidamist ning ausate jahimeeste mainet. See võib saada edaspidi aluseks põhimõtteliste ja jahimeeste jaoks harjumatute väga oluliste muudatuste tegemise ajendiks Jahiseaduses.
Eeltoodu vältimiseks ja jahimeestele nende põhiseaduslike õiguste tagamiseks peab maaomanikele metsloomakahjud täies ulatuses hüvitama riik - nagu näiteks Soomes.