Jääger-online jahindus foorum

Üks kõvasti hilinenud kommentaar hädakaitsest (juhuks kui keegi veel seda postitusterida lugema juhtub):
Seadus ütleb, et hädakaitse seisund tekib siis, kui oht sinu või teiste isikute elule on reaalne ja samaaegne.
KUSKIL EI ÜTLE SEADUS, ET SA PEAD TULIRELVAGA VASTASELT LASU ÄRA OOTAMA! Ründe ootamise kohustus kehtib külmrelvade, kaigaste, raudarmatuuri juppide jms puhul. Nuga, mõõk, tääk, kirves, hang, labidas, kang jne - kõik võimaldavad erinevat ründedistantsi. Ründega ähvardamine pole rünne, ja sellest hädakaitseseisundit ei teki. Sel puhul tohib lasta ainult reaalse, hetkel päriselt toimuva rünnaku käigus - ja ka siis alles alates sellest vahemaast, kust oht sinu või teiste elule muutub reaalseks. Kirvest keerutav ja tapmisähvardusi röökiv mees, kes on sinust 5-7m kaugusel EI OLE reaalne oht - kui sa oled tulirelvaga varustatud. Ta muutub selleks ohuks siis, kui ta kirves on löögiks tõstetud ja ta ise on min. 3m kaugusel - sealt edasi võivad asjad toimuda nii kiiresti, et sa ei jõua enam reageerida. Normaalne käitumine kirvega mehe puhul on püüda teda rahustada sõnadega, kutsuda tema sõpru talle aru pähe panema jms, Kui ta ei kuula kedagi, ja üha sinu poole liigub, siis hoiatada teda, et sa kavatsed end kaitsta ja vajadusel surmavat jõudu kasutada. Kui ta ka siis ei peatu, siis võtta välja relv, tõmmata kuul rauda ja hoatada teda ühe selgemalt. Kui ta ikka veel ei peatu ja läheneb ca 5m vahemaani, tulistada hoiatuslask ohutus suunas. Kui ka see ei mõju (ja enamasti taolistes situatsioonides kahjuks ei mõju) ja vastane ületab kirvest viibutades 3m piiri sinuni, tekib hädakaitseseisund ja teda võib lasta.
Miks või kuidas? 1. kuna oht on reaalne, mitte ettekujutatav 2. kuna mees võib selle vahemaa läbida poole sekundi vältel, ühe hüppega ja sind surmava löögiga pähe või kehasse kahjustada juba ca 2m kauguselt. Üks lolli kohta tabav hoop - ja sa ei arva ega tee selles maailmas enam iial midagi.
NB!- mitte kuskil pole kirja pandud kohustust hoopi ära oodata!!! Ainuke probleem kaitsja jaoks seisneb selles, et hiljem tõestada, kui kaugel ründaja sinust lasu hetkel oli. Kui on tunnistajaid, on kõik enamasti OK - kui nad tõtt tahavad rääkida.
Kui peaks juhtuma, et mees sind torujupi, kaika või kirvega lööb, enne kui sa relva kätte saad, kuid sa jääd vigastustest hoolimata ellu, ründaja aga pöördub minekule, siis teda lasta ei tohi, see oleks mõrv. Miks? Kuna rünne on lõppenud, ja koos sellega lakanud olemast ka hädakaitseseisund.

Eelmistes postitustes kirjeldatud jada hädakaitseseisundi tekkest pole õige, kuna seal kirjeldatakse TULIRELVA poolt põhjustatud ohtu, mis on põhimõtteliselt teist laadi kui külmrelvade poolt tekitatu, kuna tulirelvad võimaldavad tappa oluliselt pikema maa tagant.

Kui mees ähvardab sind tappa ja hoiab tulirelva käes, siis sellel sekundil, kui ta relva sinu poole suunab, tekib hädakaitseisund. Ei pea ootama, kuni relv täpselt sinu pähe või südamesse sihib. Miks? 1.Kuna sul pole võimalik kindlaks teha, kas relv on laetud või mitte, on sul täielik õigus eeldada, et relv on laetud ja oht on samaaegne ja reaalne - seega on tekkinud hädakaitseseisund, mis lubab enda elu kaitseks relva kasutada. 2. Kui peaks osutuma, et relv on laetud, siis võib ainus lask sellest relvast su elu lõpetada, seega pole ühtegi põhjust oodata. Kuna tulirelv tapab pikema maa tagant, siis sel juhul tavalised kaklustes jms. ohuolukordades kehtivad ohu- distantsid ei kehti (nt nagu noa, kirve või torujupiga ähvardamisel).
Kuid loomulikult, mingid piirid siiski on: lasta optilise sihikuga vintpüssist 70m pealt maha mees, kes sind tappa ähvardab ja püstoliga vehib - läheb juba keerulisemaks põhjendada. Miks? Kuna tema võime sind tabada on kordades väiksem kui sinu võime teda tabada, ja ohu tegeliku suuruse üle saab vaielda. Korralikke argumente on nii sellel kui teisel poolel, ning pole võimalik öelda, kuidas asi kohtus lõpeb. Võidab see, kes jaksab parema advokaadi palgata.

Kui mees kes sind tappa ähvardab, hoiab käes relva, mille kohta sa ei tea, kas ee on laetud või mitte (ja ka siis kui sa kindlalt tead, et see on laetud), siis ei tohi seda meest lasta seni, kuni ta relva sinu poole ei suuna.

Kui sama mees laeb relva sinu silme all, siis suurendab see küll ohutaset, kuid ei anna õigust teda lasta - seni kuni ta relva sinu poole ei suuna. Eri relvad on eri ohtlikkuse astmega, mitmed vajavad padrunite sissepanemise järel veel kuuli rauda tõmbamist ja/või vinnastamist. Kui vastasel on käes püstol, millesse ta on äsja lükanud padrunipideme, siis on teoreetiline võimalus, et kuuli rauas pole - kui see ei pruugi nii olla. Paljugi loeb püstoli tüüp/mark. Mitmed mudelid võimaldavad kanda kuuli rauas nii, et relv pole vinnastatud. Sel puhul piisab lihtsalt päästiku läbitõmbamisest ja toimub lask - ka siis, kui padrunipidet üldse relvas polegi. Relvatüüpide pisiasjadeni tundmine pole kohustuslik ja ainuõige hinnangu andmine ohuolukorras samuti mitte. Seega, sel hetkel, kui mees suunab relva, mis võib laetud olla, sinule, tekib hädakaitseseisund - kui sul on piisavalt alust oletada, et sinu poole suunatakse laetud relv kavatsusega sind sellest tulistada. On ju lolle, kes oma tegevuse tõsidusest endale aru andmata laetud relvadega niisama ringi vehivad, "nalja pärast". Nad on oht, kuid mitte nende kohapeal mahalaskmist õigustav oht.
Kui aga asi on tõsine, kuid sa ei jõua tulistada enne, kui tema relv on juba sinule suunatud - kas ei saa relva kabuurist kätte, kaitseriiv on peal, padrunit pole rauas vms - kuid ka tema ei tulista, vaid langetab relva - on hädakaitseseisnud selleks hetkeks lõppenud ja teda ei tohi enam lasta - hetkeni, kuni ta uuesti relva sinu poole suunab.

Kui mees kes sind tappa ähvardab, suunab oma relva sinule või juba sihib sind laetud relvast, on hädakaitseseisund juba tekkinud ja teda võib kõhkluseta lasta, kui vahemaad ja relvade suhe pole absurdsed või vaieldavad, nagu ülal näitena toodud "vintpüss vs revolver 70m pealt" vms.

Veel kord: tulirelv tapab pikema maa tagant ja ainus tabamus võib olla surmav, seega on reaalne oht teie elule ning vastavalt ka teie õigus hädakaitsele ja surmava jõu kasutamisele tekkinud hetkest, kui keegi teie suhtes avalikult vaenulik isik relva teie poole suunab. Teil pole kohustust veenduda, kas relv on või ei ole laetud - selleks ei ole enam aega. Kui tema relv on laetud, siis kogu teie käsutusse jäänud aeg võib olla vaid sekundi murdosad, ning nendest ei piisa suuliseks hoiatuseks, hoiatuslasuks jms tavalisteks protseduurideks. Jääb ainult vältimatu vajadus kaitsta oma elu - viskuda maha, hüpata varju/nurga taha vms, või kui midagi üle ei jää ja muud varianti pole, siis haarata oma relv ja tulistada ründajat. RÜNDAJA LASKU EI PEA ÄRA OOTAMA!

Teisest nurgast:
Jänkid avaldasid kunagi ühes relvaajakirjas (Guns & Ammo) hea artikli käsirelvaduellis ellujäämisest. Esimene reegel, kuidas relvastatud konfrontatsioonis ellu jääda oli: Ära satu sellesse, väldi konflikti eskaleerumist kõigi sinu käsutuses olevate vahenditega. (How to survive a gunfight: don't get into one!) Teine reegel oli lihtne: Jookse ära nii kiiresti kui jalad võtavad! (Run like hell!) Kriimustus sinu väärikusel pole võrreldav kuuliga kopsus - ka siis kui sul on relv ja sa tead kuidas seda kasutada - tervisele on kasulikum, kui keegi sinu pihta ei tulista. Kolmas reegel oli: suurenda vahemaad enda ja laskja vahel, iga meeter loeb! Distantsi kuni 0-2,5m ründaja ja ohvri vahel nimetatakse Auguks (Hole), kust tuleb iga hinna eest välja saada, sest seal saadud tabamus on kõige tõenäolisemalt surmav või invaliidistav. Statistiliselt väheneb surmava või invaliidistava vigastuse oht eksponentsiaalselt iga lisameetriga. (Get out of the Hole - every meter counts!)
Neljas: hüppa lähima varje suunas - iga varje on parem kui üldse mitte mingit - ja tee endast ründajale võimalikult väiksem sihtmärk. (Dive for cover - any cover is better than none - and present as little target for the attacker as possible!) Isegi kõnnitee äärekivi taha pikali viskamine on selles situatsioonis arukas tegu. Alles viies reegel ja sealt edasi käsitlesid relva haaramist ja ründaja laskmist. Ehk on sellestki natuke abi. Statistika on pärit Los Angelese kümne aasta tänava-tulistamiste koondanalüüsist, artikli autoriks on erusõjaväelasest kauaaegne politseinik.

Suurepärane kaliiber, kõik vajalik juba ära öeldud. Ballistiliselt on ta üks parimaid, just 6mm ja 7mm vahele jäävas "magusas alas", kus õhutakistus on väike, kuul aga suht pikk. Tulemuseks on suurepärane kiiruse ja löögijõu säilimine, samuti peaaegu ebaproportsionaalne läbistusvõime. Kuul on suht lameda lennujoonega ja võimaldab sihtida püssi nii, et kuskil 30m peal on ta täpselt "nullis" ehk tabab täpselt sihtimispunkti, seejärel tõuseb sujuvalt kuni 2,3cm üle sihtimispunkti ja on uuesti täpselt nullis kuskil 156-160m peal. Max tõusupunkt on kuskil natuke üle saja meetri peal. See tähendab praktikas, et ajujahis oled lähedase maa peal väga täpne ja pole muret tabamispunkti arvutamisega, kuid sekund hiljem saad ilma mingi korrektsioonita lasta kuni 160m distantsi. 2,3-2,5 cm tabamispunkti vahe on iga suurulukiks nimetatud looma puhul sisuliselt olematu. Mis puutub 260 Rem ja 6,5X55 võrdlusesse, siis viimane on vanem. s.t. teda laetakse tehases madalama rõhuga kui üsna uut 260 Rem'i, ja see väljendub kuuli algkiiruses. Miks? Lihtsalt sellepärast, et on hulk vanemaid omal ajal sõjaväerelvadena teeninud sellekaliibrilisi püsse, mille raudade terase kvaliteet võib suuremat rõhku mitte välja kannatada. Ohutuse mõttes ongi siis paugud natuke leebemad kui teoorias olla võiksid. Kui kui laskjale tundub poepaugu kiirus nati väheseks jäävat, võib ju alati ise laadides rõhu samale tasemel viia kui 260 Rem'is, või kõrgemalegi. Loomulikult tasapisi ja ettevaatlikult, arvestades oma püssi eripärasid. On ju olemas ka 6,5X55 Ackley Improved, millel on padruni õlg järsemaks muudetud ja ettepoole toodud. Aga praktikas piisab poepaugu kiirusest täiesti. Kõik loomad on üsna surnud olnud, põdrast koprani. Lisaks seegi asjaolu, et maksimaalne täpsus ise laadides ei esine reeglina mitte maksimumkiiruste peal, vaid kipub leebema otsa pool pesitsema. Igatahes auväärne ja väga paindlik kaliiber, koprast põdrani.

Hei, lugupeetud lehepäälik Mart, kas sa pole mõelnud selle peale, et osta või tellida mainekatelt relvameistritelt mõnes välisriigis just selline tulenui, nagu ihaldanud oled. Neid tegijaid on igasuguseid, väga kallitest kuni üsna keskmisteni, ja meie mõistes korralikku valiteeti pakuvad nad kõik, poepüssidele igatahes küll alla ei jää. Nii et on ka neid, mis ka harilikule inimesele peaksid sobima, kel isiklikku kullakaevandust pole. Praegu on maalm lahti, ja telli mida tahad, kui raha on. Sedaviisi, nagu su algne idee oli, et paned juppidest siinkohapeal kokku, läheb värk vist Eesti kehvapoolsete seadustega vastuollu või vähemalt väga keeruliseks, sest lukk, lukukoda, raud jms on relva olulised osad ja vajavad ostu/käitlemise luba, registreerimist jne. Ka peab kohalikul relvameistril litsents olema jne. Mustalt paneb nii mõnigi vend sulle kokku, mida tahad, kuid kuidas sa selle registreeritud saad? Kui küsitakse, et kust said, siis seleta, et ... ja jama kui palju. Minu meelest on palju lihtsam pöörduda tuntud tegjate poole välisriikides (kuhu iganes tahad), lasta pakkumised teha ja siis valida. Neil on litsentsid oma riigis olemas ja nad produtseerivad garantiiga värki, mis on kõigiti legaalne, lollid küsimused jäävad ära. Lähimad meile on soomlased, ja nt. needki, kelle linke siin eelpool postitatud oli, on väga tasemel tegijad, Jalonen on rahvusvahelise mainega mees. Mul endalgi on just kaks sellist projekti pooleli, ja pika uurimise-kaalumise järel läksin just seda rada. Kindel kvaliteet, garantiid ja rahulolu, saad täpselt seda, mida tahtsid. Unistamine on tore tegevus, eriti veel siis, kui soovitu teoks saab.

Mina lähtuks lukust. Sest lukk on püssi süda ja tema iseloomu kandja. Kui lukk ei istu, ei tule ka laskmisest asja. Torud, kabad/laed ja kõik muu on vahetatav, täiendatav ja muudetav. Remingtoni ja Zoli lukud on mõlemad suurepärased. Kui Remington 700 veel natuke poleerida ja liigseid lokse eemaldada, saab kadestamisväärse tulemuse. Olen lasknud tuunitud Rem 700-sest täpsuspüssist .308 kaliibris, ja see lukk jättis unustamatu elamuse. Zoli 1900 on puhas Husqvarna, ning see lukk on kunagi lausa mingi insenerilahenduse auhinna saanud. Igatahes mitte mingi suvalise atsi ajusünnitus, vaid päris asi. Ma pole üldsegi nõus väitega, et tänapäevane tehnika areng on need lukud vananenuks muutnud. Seda liini ajades tuleb vananeuks kuulutada ka kõik messingkestaga padrunid jpm, sest juba on sõjatööstuste laborites valminud uusi ideid, mis otsapidi ka tootmises. Väidan üsna julgelt, et poltlukuga vintpüss on meiega veel pikka aega, ja need mudelid mis meil täna on, on üsna täiuslikkuse lähedal. Kui juba innovatsioonist rääkida, siis miks keegi Lakelanderi teemat üles ei võta? See on üks tõsiselt kuum asi, kuid kadus peale oma sündimist ja tohutu populaarsuse saavutamist nagu vits vette. Kas äkki kardeti salajase kosmosetehnoloogia liiga laia levikut ja sattumist valedesse kätesse? USA pidi neid tootma hakkama, kuid... Vaadake kasvõi Põhjala laskevõistluste tiitlitabeleid ja millega lastakse...
Tagasi Remington-Zoli teemasse tulles, mulle tundub, et Zoli on baasmudelina karbist võttes suti kvaliteetsem kui Remington. Sellepärast valisin ka ise Zoli, luku ja üldise kvaliteedi tõttu. Mul ei esine mingit "loopimist", kuhu sihin, sinna ka läheb, laskemoona suhtes tundlik ta küll ei paista olevat. Igatahes pole kumbki valik halb, Remington selles variandis vaid pisut robustsem, kuid igati OK.

"Sängitamine" on päris hea...
Absoluutne enamik kaasaegseid snaipiripüsse kasutab sünteetilisi laade. Seda põhjusel, et plastik mängib temperatuuride ja niiskuse vaheldudes vähem kui puit. Algul arvati, et üldse ei "mängi". Tänaseks on teada, et mängib ikka küll. Eelistatumad kvaliteetsed sünteetilised laed on McMillan ja H-S Precision (väidetavalt kuulub viimasele au olla esimene täispikkuses bedding-blocki kasutuselevõtja). Bell&Carson on viimase paari aastaga populaarsuselt kõvasti kasvanud, ja teevad väga laia valikut, proffide käes näeb neid siiski veel vähe. Laminaate teevad paljud, üks suuremaid on Boyd (http://www.boydgunstocks.com), kellel on väga suur valik täis- ja pooltooteid igale maitsele. Google annab kogu infi lahkesti, üsna hõlpsasti on võimalik leida ka väga kallite laminaatide tegijad. Laminaati loetakse inertsuselt sünteetikaga võrdseks (kuid jällegi, sõltub millisest plastikust jutt ja millisest laminaadist) kuid nagu eelpool Kaupo märkis, ta on raskem. Mõnele on see pluss, mõnele miinus. Aga ka hea laminaat pole täiesti inertne. On lihtsalt palju inertsem, kui harilik pähklipuu. Nii et absoluute pole ja ilu on taas vaataja silmades. Odav plastik on aga rämps millele ei maksa aega raisata. Korralik bedding pähklipuust laele teeb imet, nii et ka seda varianti ei maksa kohe angroo valikust välja arvata, vaja vaid meistri kätt ja jukerdamise tahet. Mina alustaks sellest, et mida sa selle riistaga teha tahad. Kui tahad võistlus- või täpsuspüssi, siis võta hea laminaat või hea sünteetika. Kui tahad tavalist jahipüssi Eesti oludesse, ja 300m pealt kärbest silma tabada ei soovi, siis võid väga rahule jääda tavalise pähklipuuga, mille meister on korralikult üle käinud. Täpsus? Enamik püsse on oluliselt täpsemad kui enamik laskjaid. Kriipsud? Jahipüssi peal on jäljed loomulikud, peaaegu auasi. See on ju osa elust. Kui keegi vend ühegi kriipsuta läikima poleeritud püssiga metsas käib, on selge, et ta seda reaalselt ei kasuta. Sel juhul pole püss talle tarbeasi vaid tillipikendus. Sama, nagu ilmuda rallile poleeritud, lõhnastatud ja nahksisuga salongiautos. Aga eks igaühele oma, ei taha kedagi solvata. Siin foorumis on vendi, kes omale ise laed teinud, edukalt. Kõik algab sellest, mida ja milleks. Hääd valimist!

Howa on Jaapani metallitoodete firma, kes teeb juba aastaid Weatherby'le allhanget - lukud jms. Müüb siin-seal ka oma nime all, kuid oluliselt odavamalt kui Weatherby tippmargid. Töö on üsna kvaliteetne.

Sõbralik norimine vindikuuli tapvuse ca kilomeetri kaugusel laskepaigast: võtame keskmise kaliibri, nt. 308 Win. See (nt. 175 graini Sierra HPBT) peaks selle distantsi pealt olema sutsu alla helikiiruse, elik kuskil 300-280m sekundis. 9mm revolvrikuuli (.38 special, tavamoon) väljumiskiirus on raua otsa juures kuskil 250m/sek, 9mm parabellum on keskmiselt 100/sek kiirem elik 350m/sek (mõlemate puhul arvestan harilikke padruneid, mitte eriti tuliseks laetud moonaga). Ehk kilomeetri peal selle 308-ga selga saada on sama kui keegi laseks kümne sammu pealt revolvrist selga. Tapab üsna hästi, julgeks öelda. Võrdluseks, 6,5-284 on 9grammise Sierra HPBT kuuliga 1000m juures veel ülehelikiirusega.
Tavaline üldkasutatav jahimoon 308-le on kuskil 165 -180gr ja kuuli kuju ei ole harilikult Boattail vaid hoopis Spitzer. Mis tähendab, et ta energia väheneb kiireminini kui Boattailil. Siiski julgeks arvata, et ta peaks vähemalt 100-150m/sek liikuma ja selle ette sattuda tähendab tõsiselt viga saada. 7mm Rem Magnum peaks kilomeetril kah kuskile helikiiruse lähedale mahtuma (175gr kuuliga ehk sutsu ülegi), rääkimata 300 Win Magnumist. Nende numbrite pärast nõutaksegi mujal maailmas lasketiirude märklaudade taha 3-6km pikkust inimestele suletud ohutustsooni, et võiks kindel olla kõige lendava ohutus maandumises enne inimasustuse algust. Rootsi mausritel ja Vene vintidel olid eelmise sajandi alguses sihikulatid üsna kilomeetri lähedale gradueeritud - tappis küll. Iseasi, et täpset tuld nendega nii kaugele anda ei saadud, aga no kui terve pataljon paugu pani, siis mõni surmauba oma märgi ikka leidis ja töö tegi. Kui tapab inimese (ja sõjad näitavad, et tapab küll), tapab ilmselt ka kitse (ei mõtle seda mingil juhul ka mitte kaudse soovitusena sellise distantsi pealt looma lasta!). Kuid nagu algul öeldud, lihtsalt veike ja sõbralik norimine.

Niipalju kui ma tean on see hiina-jutt tõsi. Seda kraami müükse teiste nimede all ja mõnevõrra kallimalt kui Veber-i kaudu saab. Pole tal hinna/kvaliteedi suhte kohta häda midagi.

Minulgi Tikka nime all üks olemas juba 8a, ja igasugust ilma/võsa ja valu näinud. Ei ühtegi probleemi, hea pilt jms.

Tere üle ammuse aja kõigile. Vaatasin korraks, et oluline teema üleval. Olen ka ise üle kahe aasta kahe IOR sihiku omanik, ja võin sedasama kinnitada, mida eelmised omanikud: kõik muu on väga hea, aga pimedas/hämaras pole ta teistega konkurentsivõimeline. Mul on üks 2.5-10x42 30mm kerega snaiprioptika MP9 valgustatud ristiga, kuid mu 4-14x40 1-tollise kerega Leupold Tactical Mildot teeb sellele pimedas külmalt ärtust ära - kui Leupoldiga veel näed, siis teisega juba enam ei näe. Suveõhtul/öösel sokku passides või talveöösel siga/kobrast. Talvel lumi aitab (kui teda on) ja päris hätta IOR-ga ikka ei jää, aga suvel seda vahet avastades läks meel suti mõruks küll. Vandusin, et edasipidi ostan kas Leupoldi või lähen hoopis järgmisse klassi - Nightforce, Zeiss jmt. Muidu igati korralik kraam, kui peaaegu täispimedas lasta ei taha.

Mina plaanin kasutada ikka sedasama 55grainist SP-d 22-250s. Pole ühtki kaebust ega kadunud looma. Rinnaõõne sees on pilt tavaliselt üsna kurb, mõlemal poolel ribid katki jne. Ainult et vererada ei jää peaaegu mingisugust, kui loom võssa jaksab hüpata. Ime küll, aga mõni ikka jaksab, ka väga korraliku tabamuse puhul. Kuid maas on nad väga kindlasti. Kaela ja pähe ei kipu laskma, liiga suur veavõimalus - kui mitte laskja poolelt, siis kasvõi looma ootamatu liigutuse puhul. Ei taha kellelegi nii koledasti haiget teha. Kui juba looma elu võtta, siis puhtalt ja kiiresti.

Mardil õigus, tahtsin just sedasama kirjutada. Levinud reegel on see, et esimene (s.t. püssiraua suudmepoolne) kruvi tuleb korralikult kinni keerata. Vägistada pole hea, liiga kõva on pigem halb. Aga kindlalt kinni, tundega, nagu Sergo õpetab. Tagumine kruvi keerata kinni nii umbes 10-25% võrra vähema jõuga. See retsept pidada paljude kirjutiste kohaselt puukabades optimaalse täpsuse tagama, kuid ma ei tea, mida meie profilaskurid selle kohta ütlevad. Seda tean, et snaiprid oma sünteetiliste kabade ja lukupikkuste alumiinumplokkidega kabade sees keeravad oma mõlemad kruvid kinni ühesuguse pingega, kasutades jõuvõtit, mis on sätitud andma 65 naela ruuttollile (65 in/lbs) - mis see euroopa mõistes tähendab, pole viitsinud arvutada Aga seal on metall vastu metalli, mitte niiskuse ja temperatuuri käes mängiv puu nagu enamikel meie püssidel...

Husqvarna viimane lukk (enne tehase sulgemist) on üks paremaid poltluku disaine üldse. Antonio Zoli ostis selle patendi rootslastelt ära ja teeb täiesti talutava kvaliteediga itaalia versioonis rootsi asja. Endal just selline 6,5X55 aasta aega kasutuses, ja ainult häid sõnu jätkub. Mudel siis Zoli 1900, tegelikult aga Husqvarna...

seda ei saa usast postimüügiga tellida, käib eriloa alla, kuna on armee spetsifikats. valmistatud. Kui just keegi toob ja vahele ei jää..

AccuTriger on Savage leiutis, mis väldib rahaahnete advokaatide relvatootjale esitatavatele ohutusnõuetele tuginevad kohtuasjad, mis on sageli olnud rajatud liiga "kergele" päästikule. Sellise jama vältimiseks (et relvafirmalt ei saaks miljoneid kahjutasu nõuda oma lolluse või hooletuse kompensatsiooniks) on enamuse lombitaguste relvade päästikud tehasest tulles võimatult jäigad - nii võimatult, et täpsem laskmine on välistatud. Peab relvasepa juures käima või ise timmima - aga see vabastab tootjafirma vastutusest. Savage leidis kompromissi - ohutu ja mis peaasi -reguleeritav päästik. Kohtusse anda ei saa, lastav on aga küll. Venib ta aga tõepoolest enne kui mats käib, nagu eelmine vend märkis.. Kui aga juba tead, millala matsu oodata on, siis probleemi pole. Kui ikka ei meeldi, saad selle päästikumehhanismi asendada mõne muu tootja omaga, mida lahkesti müüakse.