Jääger-online jahindus foorum

Vana jahimees räägib seltskonnas:
"Tiigreid on erakordselt lihtne küttida. Nende silmad hiilgavad nagu kaks tõrvikut ja seepärast on neid viiekümne sammu peale näha. Tuleb ainult silmade vahele lasta ja ongi kõik."
Mõne aja pärast tuleb jahimees tiigrijahilt saagita tagasi.
"Kus siis teie lastud tiigrid on?" küsitakse talt.
"Te ei suuda endale ette kujutada, kui kavalaks need loomad on muutunud," kaebab jahimees. "Nüüd käivad nad kahekaupa ja kummalgi on üks silm kinni. Sihid silmade vahele, ja nad jooksevad laiali."

aivar00 kirjutas:Loen ja mõtlen- kas oled päris noor poisike kes hiljuti tulirelva näppida saanud ja nüüd kõigile jahimeestele oma "tõde" kuulutab

Kui soovid rääkida teemast, siis räägime (viisakalt ja üksteisest lugupidavalt); kui soovid ennast välja elada, siis arvesta, et edaspidi sellisest toonis postitustele ma tähelepanu pöörata ei kavatse ning vastamisele oma aega ei raiska. Esimese korra puhul olgu siis öeldud, et vanust üle neljakümne, tulirelvade "näppimise" algusaeg jääb sajandivahetuse aegadesse ja taskus intruktoripaberid kahelt erinevalt laskespordialaliidult. Kõik edasised minu isikut puudutavad küsimused palun privaatsõnumiga.

aivar00 kirjutas:Ehk teed mulle tavalisele ja ülimalt rumalale jahimehele selgeks esmalt mis tulu mul omal moel 22 LR -ga harjutamisest siis tõusta võib vot kohe mitte ei saa aru .

Lugesin viidatud lõigu avalause üle ja sõnastus kukkus tõesti halb välja ning võis jätta mulje, nagu üritaksin halvustada .22 LR-iga harjutamist. Sellist tagamõtet tõesõna polnud. Tänaste hindade juures .22LR-iga harjutamine on igati omal kohal. Tahtsin vaid väljendada, et kui .17 HMR oleks samas hinnaklassis, eelistaksin kindlasti just viimast. Vabandan, kui ekslik mulje jäi.

aivar00 kirjutas:Lisaks palun selgita mis kuradi ballistilisi tabeleid ma enda relva jaoks pean koostama kui Eestis jahis tavaline laskedistants suurulukile enamusel meestel kuni 100 meetrit või veidi peale

Kui püssi kasutada vaid ühisjahis lühemalt distantsilt sigade laskmiseks, pole vast tõesti oluline seda tundma õppida. Minu teada loeb seda foorumit aga üksjagu ka selliseid jahimehi, kes vahel väiksemate kaliibritega väikeuluki- ja linnujahti peavad, muuhulgas ka relvasporti harrastavad või tiirus pikemaid distantse proovivad, riigikaitseõppustel käivad ning muu sellisega tegelevad, kus tabavate laskude sooritamiseks tuleb eelnevalt oma relva ja moona kooskäitumist ka tundma õppida. Seega pole vast kohane enda ja oma tutvuskonna praktika baasilt kogu foorumi lugejaskonna eest sõna võtta. Pealegi räägime me siin teemas väiksekaliibrilistest püssidest, mitte suurulukijahist.

kakuke kirjutas:Eks palju sõltub sellest ka, et mida selle kaliibriga teha soovitakse. Mõõdetud distantsilt (50m) paberisse auke teha, on igal juhul mõtekam selle lendava prügikastiga teha, kui padruni hind on ligi 5x väiksem.

Just nii! Täpselt selle pärast kirjutasingi, et siin maailmanurgas hetkel küll selle kaliibriga relva(raua) soetamist kellelegi soovitada ei julge.

Omal moel võib .22LR-iga harjutamisest isegi tulu tõusta. See õpetab laskuri iga vähegi pikema distantsi tarbeks enda relvale korralikud ballistilised tabelid koostama erinevate distantside, maastikukallete ning tuule-, temperatuuri-, õhurõhuolude jaoks, mille suhtes .22LR on märksa tundlikum. Lisaks õpib laskur seelabi erinevates oludes ka kiiremalt optikaparandusi sisse viima ja nendega arvestama.

Kahjuks on küll nähtud ka selliseid jahimehi, kes oma relva tundma- ja kasutama õppimise asemel selle mõned korrad aastas mingi kindla distantsi peale "sisse" lasevad ja siis iga ilma ja vahemaaga huupi niitristi keskele prõmmivad.

kalur kirjutas:Aga sa pealik seleta mulle miks 22LR ja 22WMR selgelt aegunud on? Sama võiks ju iga teise kaliibri kohta öelda.

Andmaks ammendavat ülevaadet tulirelvade laskemoona arengust, jätkuks juttu vast terve raamatu jagu, milleks mul antud foorumi formaadis küll jaksu ei jätku , aga üritan paar põhilist punkti välja tuua:

.22 LR kaliibri sünnihetkeks võib lugeda aastat 1871, kui kellelgi tuli mõte jõuetu .22 Short kaliibri hülssi pikendada, mahutamaks piisavalt püssirohtu, et anda kuulile 100fps jagu suurem algkiirus. Tegemist oli siis musta püssirohu ajastuga, mille energiasisaldus võrreldes tänase nitrotselluloosil põhineva suitsuta püssirohuga on kordi madalam. Ka oli metallitööstus tollal tehnoloogiliselt vähem arenenum ning surved püsside lukumehhanismidele ja padrunipesadele hoiti tänastega võrrelduna madalamad, et nende tootmis- ja materjalikulud väga lakke ei lendaks.

Kompenseerimaks nõrka laengut, madalat survet ja neist lähtuvat kuuli madalat suudmekiirust, kasutati küllaltki raskeid kuule. Sama seaduspärasus kehtib kõigi varasemate kaliibrite kohta, mis tänapäeval veel kasutust leiavad (nt. .38 Special, .45 ACP jt). Kui vaatate .22 LR padrunit, siis ilmselt märkate isegi, et hülsi proportsiooniga võrrelduna on kuul suisa massiivne ning padrun ise meenutab pigem revolvri- kui püssipadrunit.

Paraku pole suure massi ja diameetriga ning aeglase kiirusega kuulid ballistiliselt kuigi efektiivne lahendus. Võrreldes väiksema diameetriga kiirema kuuliga kaotavad nad õhutakistuse tõttu energiat kiiremini, on halvema läbistavusega, alluvad rohkem tuule mõjudele ning on tagatipuks veel materjalikulukamad ning kallimad toota. Jämeda, tömbiotsalise .22 LR kuuli ballistilised omadused sarnanevad laias laastus "lendavale prügikastile".

Püssirohu ja metallitehnoloogiate arenguga vastavalt on toimunud ka kaliibrite areng, mille suund on olnud suuremate algkiiruste ning väiksema massi ja diameetriga kuulide suunas. Eelised nii tootja kui tarbija jaoks on ilmsed: sama või isegi madalama hinnaga saab toota padruni, mille trajektoor on oluliselt "lamedam" ning efektiivne laskekaugus sellevõrra suurem. Kõige paremini toob selle vahe välja, kui võrdleme kaliibrite ballistikat: Kuuli langemine 100m distantsil:
.22LR - 20cm
.22WMR - 5cm
.17HMR - 0,5cm

5 millimeetrit või 20 sentimeetrit - meeletu, 40-kordne vahe! Ka .22WMR, mis kujutab endast ju lihtsalt suurendatud laengu ja pikendatud hülsiga .22 LR-i, jääb .17 HMR-ile alla kümnekordselt. Praktikas tähendab see seda, et kui .22LR praktiline laskedistants lõpeb saja meetri pealt, siis .17HMR on muretult kasutuskõlblik ka poole pikema distantsi tarbeks.

CZ-455 püssi ostmist pole 3-aastase kasutuskogemuse järel kordagi kahetsema pidanud. Lusti ja lõbu on see toonud iga viimse kui sendi eest. Tuttavad, kel varasem tulirelvakogemus puudub ja mu laskepaigas laskmas on käinud, on esmasest relvaärevusest üle saamiseks saanud esimesena pihku just selle. Endal on samuti mõnus, kui kapist on võtta midagi sellist, millega saad muretult isu täis lasta, ilma et rahakott pärast koledalt kokku kuivaks.

Võib-olla pole ma eriti nõudlik, aga minu jaoks tundus üllatavalt hea ka CZ originaalpäästik peale seda, kui selle kõige pehmemasse võimalikku asendisse olin kruttinud. Igatahes ei tundnud vajadust seda välja vahetada. Panin vaid lukukojale Picatinny siini, metallist salvekaevu, pikema salveriivi ja vahetasin esimese rihmaklabri sellise vastu, millele saab tugijalga kinnitada. Miski lagunenud pole, roostet ei esine.

CZ-455/452/453/512 omanikele üks hea uudis veel. Paar nädalat tagasi Anomet külastades hakkas silma 25-lasuline (!) .22LR salv. Vot selline:


Pikemalt mõtlemata rändas ostukorvi.

.17HMR moonaga on endiselt Eestis sünged lood. Maailmas toodavad .17 HMR moona:
* CCI Ammunition - http://www.cci-ammunition.com/products/products.aspx
* Federal Cartridge - http://www.federalpremium.com/products/rimfire.aspx
* Hornady - http://www.hornady.com/store/17-HMR
* Remington - http://www.remington.com/ammunition/rim ... ox-rimfire
* Winchester - http://www.winchester.com/Products/rimf ... 7HMR1.aspx

Eesti masendava varustustasemega jahipoodidesse see kaup igatahes ei jõua. Matkatarvetes/Anomes mõned karbid viimati olid, kuid väga krõbeda hinnaga. Müüja rääkis, et need saadi edasimüügipartnerilt, aga seda leti- mitte hulgihinnaga, seega on seal hinnas juba kahe kaupluse jaejuurdehindlusmarginaal sees.

Ise tegin püssile Euroopa tulirelva passi ja käin nüüd seda moona Soomest ja Läti Huberts.lv kauplustest ostmas. Soomes õnneks on seda moona pea kõigilt ülaltoodud tootjatelt üsna lahedalt saada (vt. nt. http://www.aseliikerantanen.fi/fi/Panokset/Kiv%C3%A4%C3%A4rin+panokset/.17+HMR/124), sest soomlaste seas populaarse Sako Quad püssi 4-raualises vahetuskomplektis on .17HMR raud samuti olemas. Ka tuttavad, kel samuti .17 HMR raud, on sama teed läinud.

.17HMR on väiksekaliibriliseks täpsuslaskmiseks täiesti perfektne moon! Näeksin hea meelega, et see selgelt aegunud kontseptsiooniga .22LR ja .22WMR kaliibrid välja vahetaks, aga kahjuks ei käi asjad maailmas minu ettekujutust mööda ning seega Eesti oludes ma kahjuks selle kaliibriga relva(raua) soetamist kellelegi soovitada ei julge.

Sooviksin relvameistrite kontakte, kes võtaks ette järgneva töö:

Relva raua lühendamine, uue krooni lõikamine ja keermestuse tegemine kompensaatori/suudmepiduri kinnitamiseks.

Kindel nõue oleks, et kompensaator/suudmepidur jääb lõpuni keerates õigesse asendisse ja otse, ilma et mingeid täiendavaid vaheseibe või tihvte kasutataks. Ühesõnaga - töö peab olema täpne.

Eriti tore, kui oleks võimalik saada ka ligikaudne hinnaindikatsioon, palju selline töö võiks maksma minna.

Sõber palus abi. Soovib endale teha (väli)ahju või grilli, milles annaks küpsetada väiksemat looma (põrsas, kesik) tervikuna. Kui kellelgi juhtub olema pilte või kirjeldusi sedalaadi ahjust, oleksin tänulik, kui neid jagaksite, et saaks vähekese šnitti võtta.

Teretulnud on muidugi ka kõiksugu soovitused ja õpetused, kuidas tervet looma tervikuna küpsetada, nii et tulemus hää ja hõrk jääks.

mrr kirjutas:3) "Jäger" sisuliselt noname Ebay-st ostetud 40€ne 3-9x40 optika.

Miskipärast on mul tunne, et see viimane on selles komplektis nõrk lüli mille pärast kuulid ei lähe stabiilselt sinna, kus nad peaks! Säti seda optika risti paika palju tahad, ikka ja eriti peale suurenduse näppimist oleks nagu optika peale esimest lasku jälle paigast ära.

Odavatel optikatel on pigem reegel kui erand, et suurendusteguri muutmisel muutub ka tabamispunkt. Samuti on tavapärane, et reguleerimisel nihkub sihikurist suht juhusliku suurusega sammudega ning reguleerimisnuppe algsesse asendisse tagasi keerates ei satu rist teps mitte enam vanasse kohta tagasi.

Ühesõnaga - kui korra paika saad, ära enam näpi. Kui see ka ei aita, siis viska üldse minema.

Delta kirjutas:Nii piisabki tabamispunkti liikumiseks tihti juba sellestki kui muudad käe hoidmispunkti, survet kabale või keerad korralikult kinni kruvid korpusel.

Nii see on. Soetasin omal ajal Koduextrast 150 krooniga hiinaka. Laad logises mis kole; päästik käis igavese kriginaga ja tagatipuks veel vastu päästikukaitset; kruvid viltu sisse keeratud nagu jumal juhatab - ühesõnaga risu mis risu. Kõike seda arvestades sai sellega üllatavalt tihedaid gruppe lasta. 15m distantsilt 3cm polnud probleem.

Ühel vihmasel õhtupoolikul kiskusin püssi lahti, puhastasin/õlitasin korralikult ära, lihvisin siit-sealt, panin tihendeid/seibe kuhu vaja; asendasin algsed kruvid korralike torxidega ja keerasin kõik tihedalt kinni. Kõige selle vaeva tänuks oli aga see, et 3cm asemel läksid hajuringid 15cm suuruseks. Lasin siis lae kinnitused jälle logisema ja oh imet - algne täpsus tuli tagasi.

Olen ise nüüd vahepeal piduripuhastusvahendiga relva päästikugruppi puhastanud ja mõne kogemuse võrra rikkam:

a) Ega see piduripuhastusvahend püssirohujääke eriti hästi ikkagi lahusta. Puhtamaks läheb küll, aga mitte päris nii nagu lootsin.

b) Peale paari menetlust hakkas relva päästik raskelt ja "kriuksuga" käima. Kiskusin päästikugrupi lahti ja nagu oodata oligi, oli vahend viinud määrde ka sealt, kuhu seda vaja on. Kui päästikumehhanismi liugpinnad määrdega üle käisin, hakkas päästik jälle normaalselt toimima.

Loo moraal ühesõnaga selline, et piduripuhastusvahendiga relva päästikugrupi puhastamine kokkuvõttes ikkagi mehhanismi lahti kiskumisest ei päästa.

Ma ei mäleta, et vanasti oleks metsa- ja jahimeeste vahel selline kiskumine käinud. Kogu aeg on kõrvuti mõistlikult omi asju aetud. See vastastikune vimm tekkis alles 2009-2011 aastatel, uue jahiseaduse eelnõu arutelu käigus, kus ühelt poolt oli tüli õhutajaks tollane Eesti Erametsaliidu juht Ants Varblane ja erametsaliidu "hallide kardinalidena" tuntud Ehrpaiside suguvõsa ja teiselt poolt kohati hüsteeriasse kalduv EJS tegevjuht Hegne Lump oma meeskonnaga.

Üksteise tõrvamisega värve kokku ei hoitud. “Maaomanik ei ole jahimehe lüpsilehm", deklareeris EML. “Jahindus on huku lävel” kriiskas EJS. Ja nii edasi... Üsna ülevaatliku tagasivaate sellesse ajastusse leiab siiagi foorumisse tiražeeritud artiklist "Kuidas jahimehed metsasaksad auti lõid" (viewtopic.php?f=43&t=7919&start=315). Juba pealkirjades kasutatud kujundid annavad aimu, kui kaugel konstruktiivsest arutelust asi oli.

Suurim kahju sündis sellest, et kõmust toituv ajakirjandus järas kõik need kondid mõnuga läbi ja lood "laiutavatest metsasakstest", kes ise söö ja teistele ka ei anna ning "rikkuritest jahihärradest" hakkasid ühiskondlikus teadvuses oma elu elama ja nagu kahjuks näha, on sinna tänini pidama jäänud. Teine halb moment oli see, et kuivõrd EML ja EJS milleski ühele nõule ei suutnud jõuda, langetasid suurema osa uude jahiseadusesse jõudnud otsustest ministeeriumi ametnikud, kellel mõnel küll loodusega kokkupuude vaid asutuse suvepäevadel läbi bussiakna ja õllepudeli põhja nähtuga piirdub.

Äkki võtaks sündinust õppust ja mataks selle sõjakirve nüüd ükskord maha? Elu juba kord on selline, et jahi- ja metsameeste tegemistel on omad kokkupuutepunktid ja küllap siis vahel ka konfliktid. Mõistlikud inimesed leiavad sellistes asjades alati mingi kokkuleppe. Olles ise ühe jalaga mõlemas leeris, olen kindel, et meie ühishuvid kaaluvad kaugelt vastanduvad huvid üle ja üksteise vaenamine ei too kasu kummalegi.

(PS. Hiljem tahan rääkida ka paar sõna Eesti metsafondi tegelikust seisust, põdra asurkonna väljavaadetest ja sellest va "lageraiest", aga hetkel pole rohkem aega.)

Kurb on lugeda sellist järjekordset vaenuõhutamist jahimeeste ja metsaomanike vahel. Sama regulaarsusega, nagu siinses foorumis üritatakse erametsaomanikust luua kuvandit, kui haisva raha peal väljas, ulukeid vihkavast, loomade elukeskkonda ja puutumatut eestimaa loodust lagastavast maniakist, kes hullunult saega lageraie-amokki jookseb, esineb ka metsandusfoorumites värvikaid kirjeldusi üle värske orasekülvi Jeepidega põrutavatest jahimeesteest, kes metsas soolikaid ja loomapäid kahte lehte loopides õudset verepulma peavad ja purupurjus peaga valimatult eluhoonete suunas kõmmutavad, nii et inimesed keldrisse peavad varjuma.

Minu teada on suur osa jahimehi ise metsaomanikud ning ka erametsaomanike hulgas leidub arvestatav hulk jahimehi ja inimesi, kes suguluse või tutvuse kaudu on jahinduse põhitõdedega tuttavad. Millest siis selline stereotüüpidel tuginev, reaalsusest irdunud vaenamine?!

Praeguseks võib julgelt väita, et 90-ndate alguse metsavarguste ja röövraiete ajastu on möödanik ning nende inimese metsamaa, kes omandireformi järgselt tagasi saadud esivanemate metsa esimesel võimalusel autoromude ja kartulikrõpsude vastu olid valmis vahetama, on nüüdseks ammuilma jõudnud seaduskuulekate ja loodushoidlike omanike kätte.

See müstiline "praegune metsaomanik" pole tegelikult mingi eriline inimtõug, vaid esindab üsna tavalist läbilõiget Eesti ühiskonnast. Nagu näha leidub jahimeestegi hulgas neid, kes veebruaris põdrajahti peavad, metsa petrooleumi valavad ja iselaskjaid paigaldavad. Ilmselt ka üsna samal määral esineb erametsaomanike hulgas omi musti lambaid. See aga ei anna ju alust nende käitumist ja hoiakuid kogu metsaomanike kogukonnale üldistada!

Kaugelt suurem enamus erametsaomanikest on täiesti tavalised seaduskuulekad inimesed, kes mõistavad looduses toimuvat ja on üle keskmise loodushoidlike vaadetega. Sellest küljest peaks nad ju olema hoopis jahimehe lähimad liitlased tasakaalustamaks ühiskonnas loodusest üha enam võõranduva linnaelanikkonna hulgas süvenevaid stereotüüpseid väärarusaamu!

Nende hulgas on palju, kes pole mitte metsast saanud, vaid sinna matnud hulga isiklikku aega ja tööga teenitud raha, teades samas ise, et nende silmad selle töö vilju näha ei saa. Ja üldjuhul pole neil ka kahju sellest suutäiest, mille metsloom talvel tema tööst võtab. See kuidas siin üldistatakse neile hoiakut, nagu oleks raha nende jaoks kõige tähtsam ja kuidas nad ei tahtvatki teada, mis õigus on metsloomal oma elupaigale, on esiteks solvav ja pealegi lihtsalt mittetõene.

Vaata palun privaatsõnumite postkasti.

kakuke kirjutas:

pealik kirjutas:Järjekordse kahetunnise harjamise-nühkimise-vandumise-nühkimise tsükli käigus ...

Oot, aga kui puhastad, siis mõnda puhatusvahendit ikka kasutad, mis sodi lahti seotaks? Näiteks brunoxit. Endal sellega max 10min läheb ja püss puhas ja üleloomulike pingutusi ka tegema ei pea selleks.

Kasutan tavaliselt Brunox Turbo-Spray puhastusvahendit ja CRC Gun Care relvaõli. Puhastusvahendiga leotan ca pool tundi. Suurema määrdumise korral olen vahel veel ööseks Hoppe's Gunfoam vahu sisse lasknud. Harjamiseks kasutan pronksharja ja troppe.

No alla tunni ei saa kuidagi puhtaks. Vahel juba nagu hakkavad tropid heledamaks minema, aga kui siis mõned korrad pronksharja läbi lükkad, hakkab jälle sitta tulema...