Jääger-online jahindus foorum

Vastuseks Feeni ürituse organiseerimise ideele:

Ei hakka pikalt arutlema selle teema üle enam. Nii nagu sa välja pakkusid on väga OK. Algul väike seminar ja siis praktilise poole tutvustus. Üritusel võiksime üles seada ka meie poolt välja pakutud vibujahimehe laskekatse.

Siinkohal on ka paras ära kirjeldada laskekatse sellisena, nagu me ta seaduse tarvis välja pakkusime. Kui allkirjeldatud laskekatse tingimustesse veidi süveneda, siis on näha, et tegemist on üsna tõsise proovikiviga:

§ 12. Laskekatse sooritamine
(1) Laskekatse tuleb sooritada vibujahimehe kasutuses olevast vastukaar-, plokk- või pikkvibust.
(2) Laskekatse vastuvõtukomisjon tuvastab laskekatse tunnistuse taotleja isiku enne katse sooritamist jahitunnistuse alusel. Tuvastamist tõendab katse vastuvõtja oma allkirjaga laskekatse protokollil.
(3) Vibujahimehe laskekatse tunnistuse taotleja sooritab laskekatse 3D (kolmemõõtmelised) ulukikujulistesse sihtmärkidesse:
1) sihtmärkidena kasutatakse Rahvusvahelise Maastikuvibu Liidu (IFAA) 2.- ja 3. grupi 3D sihtmärke;
2) laskekatsel lastakse 6 sihtmärki, millest kolm on 2.- ja kolm on 3. grupi sihtmärgid;
3) 6-st sihtmärgist on üks ülat alla ja üks alt üles lastav sihtmärk, igasse märki lastakse üks nool;
4) sihtmärgid on paigutatud määramata kaugustele: kaks sihtmärki kuni 12m, kaks sihtmärki kuni 18m ja kaks sihtmärki kuni 30 m;
5) sihtmärkidel on tähistatud elutähtsate organite piirkond, mille tabamine annab katse sooritajale 10 silma, sihtmärgi tabamine väljaspoole elutähtsaid organeid tähistavat piirkonda (uluki haavamine) annab -5 silma ja möödalask 0 silma.
6) laskekatse loetakse sooritatuks, kui katse sooritaja on kogunud katsel vähemalt 40 silma.

§ 13. Laskekatse tunnistuse andmine
(1) Laskekatse tunnistus väljastatakse vibujahimehele 10 päeva jooksul pärast laskekatse sooritamist.
(4) Laskekatse tunnistus väljastatakse laskekatset tegemata vibujahimehele, kellel on täidetud ja on kehtiv Rahvusvahelise Maastikuvibu Liidu (IFAA) A-klassi normatiiv. Arvestust peab Eesti Maastikuvibu Liit.

§ 14. Laskekatse tunnistuste arvestus
(1) Laskekatse tunnistuste arvestust peab tunnistuse andja.
(2) Vibujahimehe laskekatse tunnistus antakse kaheks aastaks.

Kirjutasin jälle hulga juttu, kuid kahjuks see teieni ei jõdnud. Võib olla olin ise käpard, võib olla oli see mingu tehniline probleem. Ei tea aga luban, et homme jätaikan.

Minu eelnev postitus oli oluliselt pikem, kui foorumis näha. Vabandan tehnilise viperus epärast ja püüan oma mõttekäigu taastada.

Varajasemas postituses lubasin vibujahi spetsiifikat enam selgitada. Eelnevas postituses kirjeldasin pisut võimalikku Eesti vibujahimehe rasket ted tähtede poole.

Püüan veel mõned oluisemad asjad selgeks kirjutada.

1. Iga vibu ei ole jahivibu. Enamik inimesi on kokku puutunud vibaga mõnel lustiüritusel või selle alase spordiga tegeledes. Üritustel kasutatakse väga nõrga tõmbetugevusega vibusid, selleks, et kõik soovijad vibu vinnastamisega hakama saaksid. Ka sportlike tulemuste saavutamise eemärgiks on kõrgema punktisumma kogumine. Seetõttu paljud laskjad ei kasuta vibusid, mis oleks sobivad jahipidamiseks.
P.S. Seaduse eelnõus on jahivibu vinnastustugevuse piitiks 180 N. Näiteks ka vennas vabas riigis Soomes.

Vibujahti tutvustava ürituse mõte on igati teretulnud. Kahjuks arvan, et vibujahi olemusesse süvenemine ja lihtsalt vibu lustilakmise üritus ei mahu ühte. Need võiksid olla kaks eraldi üritust. Üks nö. koolipingi taga dataprojektori, DVD-de jms.-ga. Teine aga viburajal metsas. Kui mehed lähete püssitiiru, egas keegi seal püssilakmise adrenaliini kõrvale väga palju jahinduse teooriale jõua keskenduda.

Loomulikult on nii laskmisoskus kui ka teoreetiline baas ühtviisi olulised. Olen seda üsna sageli näinud, et huvi lihtsalt vibuga lasta proovida on suur, kuid sealjuures kipub tähelepanu ja vastuvõtuvõime keskenduma laskmisele endale ja kõik olemuslikud selgitused vibujahi kohta jooksevad lihtsalt ühest kõrvast sisse - teisest välja. Seetõttu on minu ettepanek, et enne kui poisikeselikult tormata vibu laskma, peaks korraladama ühe tutvustava seminari. Vibulaskmisega tutvuda ja seda proovida võib aga iga päev. http://www.kuldnool.ee ootan kõiki huvilisi, see ongi minu igapäevane töö.

Paraku pole meil Eestis veel kellelgi litsentsi vibujahi koolituse läbiviimiseks. Kuid IBEP (International Bowhunter Education Program) kaudu mõne rahvusvaheliselt kogenud vibujahimehe ja koolitaja saame kohale kindlasti.

Ka esitavas seaduse muudatuse eelnõus (siis vibujahi legaliseerimiseks) on vibujahimehe tunnistuse saamiseks vaja täita kolm tingimust:
1. Jahitunnistuse olemasolu. Jahimees on jahimees ja peab läbima koolituse, mis on elemtaarne nõue igale jahti pidada soovivale kodanikule. (Vibujahi koolitusel ei hakka keegi õpetama jahinduse põhitõdesid vaid see on eelduseks täienõppele.)
2. IBEP koolituse tunnistus. Selle kursuse lõpetanud saavad nn. "kollase kaardi", mis on aktsepteeritav kõikides riikides, kus vibujaht on legaalne.
3. Laskekatse. Ei hakka siinkohal laskekatse üksikasju kirjeldama, kuid pean ütlema kurvastuseks kõigile asjahuvilistele, et see ei ole mingi formaalne test vaid väga-väga-väga tõsine proovikivi.
P.S. Laskekatset ei ole vaja sooritada neil, kellel on täidetud rahvusvaheline A-klass maastikulaskmises. (Täna Eestis alla 10 laskja).

Ei soovi keegi ennast teistest paremaks pidada. Ühed jahimehed kõik. Püüame lihtsalt selgitada veidi vibujahi olemust ja spetsiifikat. On üsna ilmne, et väga raske on mõista asja mille kohta on vähe informatsiooni ja toetuda saab vaid tüüpkujutelmadele. See probleem ei ole mitte ainult meil vaid ka ühiskondades, kus vibujaht ei ole kunagi keelatud olnudki.

Vastaseid on põhimõtteliselt kahte tüüpi. Esiteks need, kes jahipidamise olemusest ja vajalikkusest üldse aru ei saa ja igasuguse jahi kohe ära keelaksid. "Mõtle ja nüüd hakkavad veel loomi nooltega torkima ja piinama. Ja üldse, miks me lehmi ka piiname, piima saab ju iga soovija poest osta" Selles foorumis ei ole vaja siinkohal rohkem peatuda, kuid teine vastaste leer on hoopis tõsisem, need on üsna kogenud püssijahimehed. Kahjuks siiski on ka jahimeeste vastuargumendid sageli kantud lihtsalt teadmatusest. Tüüpilisemad on kahtlused, et kas nool suudab uluki surmata, kas vibu on ikka nõnda täpne, et sellega jahti lubada ja siis veel see salküttimise hirm.

Üsna lihtsalt võiks vastata, jah, jahinoolega saab tõhusalt surmata kõiki maal liikuvaid imetajajd. Aastas lastakse vibujahimeeste poolt miljoneid suurulukeid üle kogu maailma. Mereimetajatest ehk jääb kasheloti jaoks natuke lahjaks. Ja vibu on ka piisavalt täpne. Plokkvibu võib tinglikult võrrelda vintraudse jahirelvaga, vastukaar ja pikkvibu aga siledaraudse relvaga. Siiski statistika järgi lastakse kõikide vibudaga ca 80 % ulukeid paarikümne meetri kauguselt. Jahipraagi % sealjuures on ca 5% kandis. (Juhtub ka püssiga). Ja lõpuks, vibuga salaküttimise % on sõna otseses mõttes kaduvväike, põhjusel, et salaküti arsenali jaoks on vibujaht liialt keerukas ja aega ning vaeva nõudev. Ka vibu hääletus ei köida salakütte, sest tulirelva summuti on kättesaadavam ja tõhusam.

Kahjuks ülaltoodud väidetest ja faktidest ei piisa. Tuleks ilmselt põhjalikumalt selgitada ja tõestada. Püüame siis seda siin foorumis jõudumööda teha. Loodetavasti toetavd mind ka mõnd teised vibujahti veidi tundvad foorumlased.

Millegipärast on tekkinud arvamus, et vibujahimehed vastandavad end kuidagi püssga jahimeestele. See ei ole küll nõnda. Vibuga jahi pidajad on üks osa jahimeestest. Nii öelda sama pere liikmed. Eksitav oli ka Päevalehes ilmunud artikkli pealkiri: "Vibulaskjad tahavad püssimeestega võrdset õigust metsas jahti pidada" - õigem oleks, et "Jahimehed tahavad õigust ka vibuga jahti pidada".

Eestis on täna veidi üle 400 vibulaskja (Eesti Vibuliidu ja Eesti Maastikuvibu Liidu liikmed), kelle seast enamik pole jahipidamisest ei vibu ega püssiga üldse huvitatud. Samas on Eesti Jahimeeste Seltsil ca 14 000 liiget, kelle seas on vibujahist huvitatud liikmeid ilmselt sadu võib olla isegi tuhandeid. Möödunud suvel EJS kokkutulekul andis vibujahi seadustamise poolt oma allkirja ca 200 jahimeest. Vibusportlaste hulgas on täna 14 jahimeest. Need on faktid.

Möödunud nädalavahetusel toimus Eestis teine International Bowhunter Education Program´i (rahvusvaheline vibujahi hariduse programmi) koolitus. Seal istusid koolipingis kõrvuti nii kogenud jahimehed, kes jahivibu pole võib olla veel käeski hoidnud kui ka mõni sportliku vibujahi euroopa- ja maailmameister. Harisid end võrdselt kõik.

Minu jutu mõte on selles, et vibujahimehed ja püssijahimehed ei peaks ennast teineteisele vastandama. Vibujahimehed on lihtsalt jahimeeste ja vibulaskjate ühisosa. Sama tähtis on nii jahindusalane haridus ja kogemused, kui ka vibu lasketehnika valdamine.

Lõpetuseks üks vibujahimeeste nali: Üks sõber helistab teisele ja teatab õhinal ja kiitleval toonil: "Ted, ma lasin eile 420 meetri pealt põdra." Teine vastab rahulikult: "Ahah, ma lasin eile 5 meetri pealt sea."

Mõelgem kumb oli siis "kõvem" jahimees.

Sõbrad, vibujaht ei ole mingi Eesti entusastide poolt välja mõeldud jahipidamise viis. See on tänase rahvusvahelise jahikultuuri üks lahutamatu osa. On mõistetav, et meie maal on oma jahipidamise tavad ja kultuur, kuid mõelgem hetkeks, kas see ei ole mitte jahinduse kultuuritus või kitsarinnalisus, kui meie igati demokraatlikus ja edumeelses ühiskonnas on piirangud, mis on kantud eelarvamustest ja väheseet haritusest.

Selleks pole sugugi vaja suve oodata. Vibuga käiakse metsas aastaringi. Mul on Kajamaal (Saku vald) ka jahilaskmise rada ja harjutusväljak aastaringselt üleval. Kui huvi on suuremal seltskonnal, siis võime kergmattidest raja üles seada kustahes Eestimaa paigas. Oleme muide käinud selle rajaga isegi Lätis-Leedus-Soomes. Kui kellelgi on maastiku- ja jahivibu laskmise vastu huvi, siis võtke julgelt ühendust.

info@kuldnoo.ee
http://www.kuldnool.ee
50 26627

Juhtusin lugema sellest jahindusfoorumist vibujahi teema üle põgusat arutelu. Tore, et kellelgi siiski ka mõte vibujahi võimalikuse ümber liigub. Olen ka mõne jahindusinimesega eravestlustes seda teemat puudutanud. Enamasti liigub jutt alati sinna, et kui asjast eriti täpset ettekujutust ja aimu pole, siis olgu parem keelatud. Mõeldakse alati läbi enda. Kujutletakse ennast vibuga jahti pidamas ja mis siis kõik juhtub või ei juhtu. Lõpptulemus on sama. Tihti isegi teatakse, et enamikus maailma riikides on vibujaht seduslik ja loomulikult ka eraldi seadstega reguleeritud. Millised need seadused on aga reeglina eriti ei teata. Hakatakse rääkima sellest kui teistsugune meie situatsioon on, puudub traditsioon jne.

Ma ei usu küll, et meie ulukid noole tabamusele kuidagi vastupidavamad oleksid kui nendes riikides kus "vibujahi traditsioon on olemas". Meil muidugi juba vanad viikingid arutasid kas kasutada mantelkuuli või haavleid, seepärast ei tekkinud ka vibujahi traditsiooni. Kahjuks arvatakse tõsimeelselt, et kui meie ajaloos pole olnud Robin Hoode või indiaanlaseid, siis vibujaht oleks meile justkui ajaloolis-moraalselt keelatud.

Järgmine teema on kummitav salakütioht. Kui nüüd neid miskid inspektorid paugu järgi kuulatamas käivad siis vibu puhul langeks selline efektiivne salaküttide vastu võitlemise viis ju ära. Kahjuks ei tule aga kohe selle pealegi, et salakütt võib ju vibu juba praegu kasutada, sest ta teeb seda salaja. Õige jahimees aga peab seadust ootama.

Nali naljaks aga ega see vibujaht tõesti nõnda lihtne ei ole, et homme tuleb seadus ja siis kõik mehed kel jahipilet taskus kohe vibuga küttima võivad hakata. Jahipilet ja jahikogemus on loomulikult esmaseks tingimuseks, kuid edasi reguleeriks seadus ka laskja meisterlikkuse taseme ja vibu tehniliste näitajate piirid. Ega iga vibu jahirelvana kasutada ei tohigi ja iga mees kes noole vibust välja suudab lasta ei saa veel vibu jahirelvana kasutamise õigust. Ka täpselt samuti nagu püssijahimehed arutavad millist ulukit peab kuuliga laskma, millise puhul on kasutusel haavlid või kartets, nõnda arutavad vibujahispetsialistid millisest ulukist alates peab kasutama üle teatud tõmbetugevusega vibu aga millist võib veel alla selle tõmbetugevuse lasta. Või millise uluki puhul on lõikurotste kasutamine kohustuslik aga keda võib ka blunti otsaga lasta jne.

Ühesõnaga vibujahi legaliseerimine ei tähenda lihtsalt vibu jahirelvade hulka lubamist vaid tervet regulatsiooni mehanismi. Näiteks ei saa vibu jahirelvana kasutamise õigust isik kel ei ole täidetud maastiku- ja jahivibu laskmise rahvusvaheline A klassi norm või koguni maastikumeistri norm. Kusjuures seda normi tuleb korrata oma laskevormi tõestamiseks kaheteist kuu jooksul. Selliste normide täitmiseks on Eestis mehanism juba olemas. Neid inimesi, kes selle normi aga täitnud on kõigest veidi üle kümne. See pole veel kõik. Norm tuleb täita ka vibuga, millega kavatsetakse jahti pidada. Pole kasu kui suudate normi täita alla 40# tõmbetugevusega vibuga aga jaht väikeulukitele on lubatud alates 45#-sest tõmbetugevusest. Metskitse küttimiseks aga nõtakse vähemalt 60# vibu kasutamist.

Kujutage nüüd seda situstsiooni, mis tekib. Vibujahimeeste seltskond on kitsas ja koosneks tõeliselt pühendunud inimestest. See tähendab aga seda, et seal on tunduvalt vähem juhuslikku seltskonda kui praegu püssimeeste seas. Kui isegi pregu keegi mõne looma mädanevast kintsust noole leiaks ei ole see anonüümne nagu seda tihti on kuul. Ma tean enamiku laskjate nooli peast, nii nagu te tunnete inimesi nägupidi. Kui ma ei tea täpselt kelle nool see on, siis vähemalt tean kes selle noole teinud on ja isegi kui ei tea kes selle noole teinud on siis seda kust noole tarvikud on ostetud tean juba üsna kindlasti.

Vibujaht mitmekesistaks meie jahimajandust ja tooks jahinduse juurde pühendunud ja eetilisi isiksusi. Ärgem alati kartkem seda mida me ei tunne vaid püüdkem seda parem tundma õppida.

Juhtusin Kuldnoole (http://www.kuldnool.ee) logis nägema, et sellest foorumist on meile külastus ja avastasin siin selle teema. Kui on huvilisi, kes vibujahist enam teada tahavad, siis võin meelsasti vastata.

Juba kirjutatu kohta võin öelda, et 3D märkidega võistlussari saab alguse aprillis. Sarjas on kavas hooaja jooksul 6 etappi:
1. etapp - 3. aprill
2. etapp - 15. mai
3. etapp - 26. juuni
4. etapp - 21. august
5. etapp - 18. september
6. etapp - 23. oktoober

Siiski pean ütlema, et enne kui vibuga 3D märke küttima minna tuleks paberloomadega enne kõvasti harjutada. Selleks sobib ideaalselt Jägermeister CUP´i võistlussari, mille kohta leiad täpsemat infot Kuldnoole kodulehelt. http://www.kuldnool.ee/?op=body&id=11

Kui varem pole longbow vibuga üldse tegelenud ja huvi on, siis tasuks tõesti lähim klubii üles otsida. Kindlasti on kõik huvilised teretulnud. Vibu maastiku- ja jahilaskmisega tegelevad klubid leiad samuti Kuldnoole leheküljelt : http://www.kuldnool.ee/?op=body&id=13

Kohtumiseni viburadadel huvilised.

P.S. Alustan varsti ka pikavibu kursuseid. Kes elavad Tallinnas või selle ümbruses võivad võtta ühendust info@kuldnool.ee.