Jääger-online jahindus foorum

Minu pätsuaegse belglase (teemaalgataja piltidega vägagi sarnase) kikkis kuked hoovale ette ei jää, vene analoogiga on algaastatel kahel korral kukki alla lastes `võsa raiutud` .

Kunagi üha kaugenevas lapsepõlves sai maitstud karpi topitud suitsulesta. Oli seal õliga seltsis nagu sprott. Lesta rood olid mõnusalt pehmed, küllap oli karpe ämmapommis (loe survepotis) keedetud.

Ei andnud kohe rahu jutud ja kirjutised kormorani söödamatusest, sain ühe kätte ja eksperiment käivitus. Lähtusin kalatoidulise linnu valmistamise põhireeglist: väldi rasva ja nahka, esimene kupatusevesi viska minema ja kogu protseduuriga katsu valmis saada siis, kui kõrvalisi isikuid kodus ei ole. Antud juhul läksid käiku rinnalihad ja reied. säästsin ennast tüütust nükkimise ja nülgimise tööst. Käntsakad olid ööpäeva leos puhtas kaevuvees. Esimese kupatamise ajal tuli tõesti aktiivselt kööki tuulutada, teise keedu ajal olukord normaliseerus. Sool, must terapipar ja paar loorberilehte olid maitseks. Keetsin kuni pehmeks sai. Tulemusega jäin rahule. Nende ridade kirjutamise ajal nosin reit. Maitseb täpselt nagu kormoran st koskla, haha ja auli puhul esinevat traani maitset ei ole, on omapärane täiesti talutav maitse. Liha on tumedapoolne, keskmiselt kiuline. Mida veel? Ots on lahti tehtud, Feen ja teised metsakokad, olge julged, asi pole sugugi nii lootusetu. Mida Muki asja kohta ütleks teate isegi.

Kodulihast. Muiste, kui veel lauda juurde asja oli, sai ikka vahel käntsak notsut purki pistetud. Sobivad tükid leikasin u20mm paksusteks viiludeks, pruunistasin pannil koos soola ja jahvat musta pipraga. Edasi läksid pannitäied haudepotti. Terane tuli olla panni põhjale tekkinud pruuni korraga, mida Fairy reklaamis hoolega nühitakse. Seda ei tohtinud järgmise pannitäie alla jätta. Sobiv sorts kuuma vett keetis selle ilusti lahti ja tulem läks haudepotti lihale seltsiks. Andis kallerdisele isuäratava jume. Loorberit läks ka, mõni leht potitäie peale. Kui liha tarbeks pehme oli, läks kogu kaup kuumalt koos leemega klaaspurkidesse, peale keeratavad kaaned. Säilivusaja kohta midagi tarka ei oska ütelda, sest purgid söödi lihtsalt enne tühjaks.

Õhupüssil vigurid küljes.
Hiljuti ostsin Sikupilli Jahipaunast vene õhupüssi Baikal MP-512M. Proovilaskmisel sihikut sättides leidsin, et vahel kippus õhupüss tulirelva kombel käituma. Esimesel korral arvasin et midagi läks sees katki vms. Käis tavalisest tunduvalt teravam litakas, toru läbi puhudes tuli tahma ja traktori haisu. Ilmselt tekkis õhusilindris diisli effekt, määrdeõli aurustus osaliselt esimeste laskude ajal ja kui `segu` paras tekkiski plahvatus. Asi hakkas huvitama. Sokutasin silindrisse tilga diiselkütet, kuid loodetud pauk jäi tulemata. Mootoriõli andis palju parema tulemuse. Paar tilka andsid 3-4 järjestikust pauku. Mõni päev tagasi kruvisin ka optika peale. 24-5 meetri pealt sai toelt lastes kuulid pöidlajäljesse sokutada. `Õliga laadides`paraku hakkas kuule `loopima`. kasutasin 4,5mm Walthereid.
Küsimus ballistikutele: Millist moona kasutada, et loopimist vältida? Õliga lastud kuulid istuvad märklauas poole sügavamal, järelikult on nende väljumiskiirus ka vastavalt suurem.

Arutlesin hea sõbra ja linnupüümehega karpa keetmist , tema satis lingi ja nüüd muudkui surfan

On õnneks AJUSID kus MÕTE sees!!! . Sattusin sõltuvusse sellest foorumist, võib juhtuda, et saan veel jahimeheks ka!

Rosvopaisti e röövlipraad. (alternatiiv saslikule ja grillimisele) Selleks vaja tubli kints, mul oli lammas käepärast. Järgmiseks on vaja liivast pinnast, labidat ja mitu tubli seljatäit häid lõkkepuid. Nendele lisaks rull fooliumi, märguvat ajalehepaberit (kuldne b näit), takunööri ja sidumistraati. Aega läheb ka vaja nii 7-8tundi kogu kometile. Kintsu olemasolu korral toimi järgnevalt: Kaeva paras auk ja süüta sinna lõke. lase põleda u 1,5 tundi, et tekiks piisav kogus kuumi süsi. Sel ajal kõrvalda kintsust kont, lõika liha parajalt lahti nii, et kogu käntsak jääks ühte tükki. Kondi poolt tee sügavad sisselõiked, et känts meenutaks paksu lehtedega raamatut. Lõigetesse topi (lamba puhul) tublisti küüslauguseibe, soola, magusat paprikat ja viiepipra segu. Rulli kogu känts kokku ja keera 3x fooliumisse. Leota ajaleht ja keera saadud paki ümber, vajadusel seo nööriga. nüüd veel 3x fooliumi ja sidumistraat. Seo hoolikaltja jäta peale pisavalt pikk aas. Mata pakk sütesse, kata tuha ja kuuma liivaga, peale süüta uus lõke u1,5 tunniks, siis kata seegi liivaga. Nüüd varu kannatust veel vähemalt 4 tunniks. Kui aeg täis sikuta käntsak(ad) aasapidi välja ja asu hõrgutist lahti pakkima. Võimalik kõrbelõhn ei anna paanikaks põhjust, sest praeleem on valgunud väilmiste fooliumikihtide vahele. Sees on tunduvalt parem lõhn. Saadus on parim naudituna koos valge viina ja sõpradega .

Möödunud suvel läks lammastega halvasti. Hädatapu tõttu tekkis mõningane lihaküllus. Nooremad said rutem otsa, üks vana utt jäi nädalaks katusealusesse roikuma. Peale nülgimist ja sisikonda vett ligi ei lasknud, sai päikest ja tuult. Kärbsehirm oli muidugi suur, südasuvi, suht vihmane ka, kuid marlit üle ei viitsinud tõmmata. Päike ja tuul tekitasid rümba pinnale kuiva ja sitke kile, selline liha kärbest enam ei huvita. munad vajavad koorumiseks niiskust. Kui söögitegemiseks läks, leikasin käntsakatelt kilekorra koerale, sisemine osa läks saslikiks, moorungiks jm. Nädal roikumist oli liha mõnusalt laagerdanud/noorendanud . Trikk iseenesest ei ole uus, nii on mõnigi metsaelukas söödavamaks muudetud, küsige kasvõi karudelt .

Kadakamarjast. Kord oli vaja kalamaitselisi linde kulinaarselt töödelda. korjasin rohelisi (esimese aasta) marju, hõõrusin need keskjämeda soolaga peeneks, sain ilusa helerohelise maitsesoola. selle seguga soolasin linnud paariks päevaks ja siis keetsin, söödi küll.

Põtradest ja soolast. lugesin hiljuti siit, kuidas arutleti põtradele lisasoola andmist, et millist lakukivi ja kuidas. Omast karmist kogemusest tean, et teemeistrite sool on vähemalt Kõnnu-Kolgaküla põtrade seas kõrges hinnas. 2. veebruaril tormas üks õnnetu jooksu aetud soolanoolija Narva - Tallinna suunalt üle vaheriba minu tööauto ette. oli varahommik ja kottpime. kohtusime enne Kõnnu risti, põdra surm oli silmapilkne, auto oli kaks nädalat remondis. Ise ja inimesed jäid terveks. Algul ei osanud juhtunut soolaga seostada, kuid nädal hiljem Loksa teel Kolgaküla kandis töllerdas neid kaks tükki kilomeetrise vahega keset teed. Et päeval oli sulatanud, oli tee õhtul värskelt soolatud. Nendel kohtumistel õnnestus traumasid vältida, kui ehmatust mitte arvesse võtta. Mul tuleb varahommikuti ja südaöösiti kottpimedas rooli taga istuda, harvad on ööd, kui kedagi ei kohta. Nii et head jahimehed! andke oma põtradele soola soovitavalt kaugel liiklusest, sest loodusest võõrdunud kihutaja usub pimesi ABSi ja halogeenlaternaid ning kogemus põdraga kohtumisest võib jääda tema viimseks kogemuseks maises elus. kahju mõlemast.