Jääger-online jahindus foorum

Nüüd on see lõpuks juhtunud! Päevavalguse kätte on jõudnud Eesti esimene loodusfotoajakiri Lofo – www.lofo.ee. See on uus kvaliteetne 100 leheküljeline väljaanne, mis ilmub kord kvartalis ning on suunatud loodusest ja fotograafiast huvituvale inimesele. Pole tähtis, kaua huvi kestnud on. Ajakiri on mõeldud nii alles eile looduse leidnutele kui ka juba sinasõpradeks saanutele. Lofos sisalduv materjal on väga mitmekesine. Seal leidub pilkuköitvaid looduspilte rohujuuretasandilt ning kotka silmade läbi vaadatuna. Huvitavate piltide tagamaid paljastavad autorite poolt kokkupandud saamislood ja näpunäited.

Lisaks juba tuttavatele nimedele Eesti loodusfoto maastikel, jagavad igas numbris oma kogemusi ka üllatajad ja maailmas tunnustust pälvinud piltnikud. Neid kõiki seob aga üks ühine nimetaja – nad veedavad suurema osa oma vabast ajast looduses ringi uidates ja suudavad seal nähtut ning kogetut suurepäraste piltide näol teistelegi edasi anda.

Lofo esimene number on praegusel hetkel juba poelettidel saadaval. Kes kohe osta ei raatsi, see võib tänu Canon Overallile, Kõrvemaa Matka- ja Suusakesakusele, Timberlandile ja Kolmele lõvile minna loodust ja Lofot Kõrvemaa Matka- ja suusakeskusesse vaatama. Seal on ajakiri väljas A0-formaadise näitusena. Alates teisest numbrist saab aga uut ajakirja ka juba oma koju ootama hakata. Selleks tuleb täita Lofo kodulehel olev tellimisvorm.

Asi ei ole lemmikus või kriitilisuses, vaid eelarvamustes. Ma olen korduvalt lugenud artikleid, kus üks või teine tõug on kontrollimatult 'murdja', 'lõukoer' vms mingil ajaloolistel, emotsionaalsetel või lihtsalt suvalistel põhjustel. Jah, tõepoolest, aluseks oli Dogo Argentinol võitluskoer, kuid kui palju seda võitluskoera järel on?

Sõnakuulelikusse osas olen päri, kuid see kehtib kõikide koerte kohta, mitte ainult Dogole.

Jahipidamise osas sõna ei võta, Eesti oludes hakkama saamise osas ka mitte.

nimetu taat kirjutas:Soovitan kõigil võimalikel huvilistel väga järgi mõelda enne Argentiina dogi soetamist. Inimesel peaks olema väga suur kogemus nn. ühe peremehe koertega. Olen seda tõugu näinud ja oma käega katsunud- seal tuleb näha ka natuke tõu tagapõha: Lõuna-Ameerika koloniseerinud põhiliselt hispaanlastast rikkurid kes seal mõõdunud saj. alguses olis sisuliselt võtnud endale jumala rolli vajasid meelelahutust ja aretasid tõud nagu Argentiina dogi (valdavalt jahikoer) ja Brasiilia dogi- keda kasutasid ühtviisi nii oma ärakaranud orjade- kelle koerad murdsid ja sõid sealsamas-teiste hirmuks, kui kõikide suurulukite(puuma) jahil.
Arvan, et enamus meist soovib ise jahti pidada ja valida millist looma lasta (koeratel on omad valikud), mitte nautida verist meelelahutust.
Viimastel aastakümnetel on küll aretuse valikuga püütud neid tõuge muuta nn inimsõbrelikemaks, ent tõusisese valikuga ei muutu geneetiline inf. kuigi kiiresti.

Nojah, eks käega katsumine jne teeb igast mehest spetsialisti.

Väike täpsustus ajaloo ja orjade kohta --> Fila --> tegelikult hoidis koer orja kinni seni, kuni peremees kohale jõudis. Surnud ori ei tee teatavasti tööd ja istanduseomanikul ei olnud üldjuhul huvi oma orja tappa. Argentiina dogi aretus aga algas 1925, laiema leviku saavutas koer alles 1964. Kui nüüd nimetu taat selgitaks, kus tollal veel orjad ringi liikusid, oleks väga tänulik.

jaak @ http://www.hot.ee/uhaa/