Jääger-online jahindus foorum

Tänan vastuste eest. Kindlasti lähen seda katset tegema.
Hetkel veel ei ole seda tehtud ja kahjuks ei ole Tartu kandis nii pea ühtegi tulemas (minu teada). Seega lihtsalt sellises oote seisundis. Murelikuks tegi mind omakandi jahimeeste tõlgendused, kus arvati nii ühte kui teist moodi. Leidsin, et küsin ka foorumist arvamust, äkki keegi kes nende seadustega töötab saab öelda kindla peale, et kuidas on õige.
Arvan, et proovin ikka jahilkäigu ära.

§36. Suuruluki laskekatse tunnistus

(1) Suuruluki laskekatse tunnistus on jahitunnistust omavale isikule antav dokument, mis tõendab tema õigust osaleda suurulukijahil kütina ja kasutada uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit. Suurulukijahil peab kütil olema suuruluki laskekatse tunnistus kaasas.


Kas see alla joonitud osa saab olla tõlgendatud järgnevalt. Kui Sul on vintrelv, siis isegi kui lähed rebast laskma peab olema laskekatse tehtud? Või võin metsa all jalutada vint käes ja ilma laskekatse tunnistuseta?
Võimalik, et ma lihtsalt eksin mõistega, mis on jahipüssikuuliga laetud padrun.
P.S. Kui seda on enne kuskil foorumis arutatud olen tänulik kui suunataks õigele kohale.

Ei mäleta enam täpselt millise vene toodanguga lasksin (12 cal pukk), kuid selle lühike ja kitsas kaba tõttu ei saanud relva korralikult õlas hoida. Tulemus tiirus oli siniseks lastud õlg ja seda ainult ~30 lasu peale. Vastu põske sain (12 cal horisontaal) samuti vene vana toodanguga. Ja jälle sama jama, kaba lühike, lisaks oli oma laetud moon (vist pingutasin laadides üle). Põlvelt lastes tundus pauk põse pihta tugevam.

Kui otsid ilusat asja millel on ka mingi kasutegur, siis ok. Kui peamine eesmärk pidada jahti, siis pole vast parem valik. Paar puudust on kohe ka antud leheküljel kirjas. Lisaks kõigele on see kaliiber üsna suure looma jaoks. Palju Sa neid aastas ikka lased, et selline relv võtta? Sama edukalt võiks Eestis ka musta püssirohuga laetavaid relvi kasutada. On eksootikat, pisut kasu ja ka ajaviidet.
Kuigi endale ei võtaks pean tunnistama, et ilus asi ikkagi.

Kuskil foorumis jooksis läbi pilt natuke suuremast söötjast kui piltidel olev "mini". Kahjuks ei ole meeles, et oleks ka andmeid sellele kohta lisatud. Kui keegi oskab suunata täpsema info (hinna ja efektiivsuse) juurde oleks tänulik.

Kindlasti aitab see, kui paadunud ja ülbe salakütt sooja ilmaga ööseks paksu metsa puu külge siduda.

Oli see alles hiljaaegu kus peipsi äärsed mehed kaks meest omakohtu korras puukülge panid. Need kurivaimud võtsid kätte ja surid ära. Nüüd on omakohtu korraldajad ise vanglas.
Ei usu, et seda nad soovisid. Ei soovi seda ka kellegile teist.

Kellelegi kerepeale andmine on kindlasti hea otsese efektiga, kuid ettevaatlikuks teeb see, et omakohtu korras karistamine võib viia õiglase enda kohtupinkki. Eriti kui kerepeale saab kogenud pätt. Selline elab keretäie üle, hangib uue püssi ja annb sind politseisse kui kurjategijat. Isegi, kui salakütil tuleb trahv maksta, siis õiglane on poriga määritud. Halvimal juhul saab veel tingimisi.
Seega ei soovita Algusaastate anarhiat enam korrata (omad isiklikud kogemused).

Üsna Eesti aja alguses (90-dad) sai sõjaväest jooksikuid otsitud läbi kohalike lehtede. Pandi info üles, kes on jooksus, millised on selle tagajärjed ja ka pilt juures. Valiti muidugi jooksiku elukohajärgseid ajalehti. Abiks oli. Tihti ei teadnud jooksiku lähedasedki, et poiss jooksus. Võib olla, et salaküti naine teab oma kallist kaasat kui tublit inimest ja alles mujalt kuuleb millega tegu (ning võtab meetmeed kasutusele).
Kohalikku lehte võiks panna ka jahiseltsi poolt määratud karistused. Küll inimesed ise teevad järeldusi.
Mingil juhul ei soovita kellegile asja ise (vägivallaga/ähvardades) lahendada. "Kes mõõga tõstab see selle läbi ka langeb." Ainult enesekaitse on õigustatud.
Eelkirjeldatud meetod ei aita kindlasti kõigi puhul, kuid kellel on kas või natuke vaja, et teda austataks hoiab tagasi.
Avalik häbipost on preventiivse meetodina kasutusel olnud juba ammustest aegadest. Ehk töötab ka salaküttide puhul.

Tervitusi kõigile neile kes koos minuga õppusel "Kevadtor" koos sõdisid.
Kes relvadega kohal olid pidid neid ka pärast puhastama, nagu minagi. Siin aitas mind relvur, kes tutvustas uue puhastus asjaga.
Topsik mille sees lapid, sellise põhimõttega asi nagu arvuti ekraani puhastaja. Lapid olid immutatud mingi imeliku vedelikuga, mis puhastas relva üsna korralikult. Kindlasti ei olnud tegu õliga, seda enam, et soovitati peale puhastamist õliga veel korra üle tõmmata. Toodetud oli asi USA-s ja nimi oli "CORWIPE"-300.
Asi olla antud katsetamiseks ja massiliselt ei ole seda veel kaitseväkke ostetud, seega ka kogemusi on vähe selle vahendi headest ja halbadest külgedest. Samuti ei tea ka asja hinda.
Vaatasin kiirelt selle teema "relva puhastamine" läbi ja ei pannud tähele, et sellist vahendit oleks mainitud enne. Kui sellest juba kuskil räägitud/kirjutatud, siis andke teada.

Usun, et Sinu kasutatud meetod (prügikast) on antud olukorras parim lahendus. Arvatavasti hakkan ka ise sama teed käima. Seni kuni ei ole korraldatud lihtsat kogumissüsteemi ei ole vast lootagi, et erikogumine funktsioneerima hakkaks. Ei ole ju siiani ka autokummide kogumist suudetud korraldada.

Olles algaja jahimees ei ole mul endal tulnud ühtegi üleliigset lihakeha likvideerida. Seega on minu järgnev arutelu heietus mitte tige torkimine.
Toduahel ei lõppe kui looma keha on kilekotis ja prügikastis. Prügimäel on suurtes hulkades kajakaid, koeri ja rotte. Kas nemad ei või kujuneda haiguse edasikandjateks?
Samuti on küsimus, kas keeritsuss hävib kui teda maasse kaevata (koos rebasega muidugi)?
Keetmine, põletamine ja spets kogumispunkt on ideed, mis minu südant enam rahustavad.
Kirjutan ja tunnen kuidas ma ise endale elu keeruliseks mõtlen. Lähen parem metsa jalutama.

Suure külma ajal soovitan lambanahkseid käpikuid.
Neid hea lihtsalt käeotsast ära poetada. Ise koguaeg ajudes
koertega , selle tarbeks kinnas nööriga varruka küljes.

Kuidas üks korralik lambanahkne muff võiks olla? Pistad mõlemast otsast kerges kindas käed sisse ja kui vaja, siis hoiad seal ka tagavara sokke. Asi nööriga kaela, et ära ei kaoks. Vajadusel õmbled ka sisetasku kus võileiba hoida .
Efekt tundub olema ligikaudu sama, kui suur kinnas vöövahel, kuid sellevõrra parem, et kaks kätt ühes mufis hoiavad paremini sooja. Eelkõige võiks sobida tõenäoliselt kohtadele kus palju passimist.

Ronisin sõjaväes olles nendega korduvalt oma lõbuks. Asi oli ilus kui mööda ühte puud ainult korra ronisid. Peale komnandat korda mööda sama puud minnes oli puust pilt nagu elusast peast nülitul. Seega mingit kindlat ronimispuud ei soovita hoida.
P.S. kasutasin raudasid mis ümber puu haarasid. (elektrikute omi)

See teema peaks olema vist haiguste all, kuid just siin bioteh all lugesin, et keegi oli kasutanud rebaseid ja kährikuid seasöödana. "Jahiraamat" lk 279 ütleb, et ajavahemikul 1992-2000 tehtud uuringutes oli konrollitud rebastel 42.9% ja kährikutel 45.5% trihhinelloos.
Siit ka minu küsimus.
Kas rebase ja kähriku kasutud rümbad on ikka õige seasööt?
Ja vee üks üldistatud küsimus. (seda peale haiguste teema lugemist foorumis)
Kui õige on kahtlase (haige) looma liha söötmine teistele elukatele?
Mitte, et tahaksin näpuga näidata sellele kes seda kirjutas vaid tean oma kandis vähemalt ühte kes seda ka teeb. Kardan, et kasutu rümba efektiivne realiseerimine seasöödana maksab kätte nakatunud sealihana.
Kui ma olen oma teadmatusega jõudnud ekslikele järeldustele, siis olge palun head ja parandage mind.

Loodan, et selliseid praakrelvi peale minu relva ei olnud.
Ühel raual oli vahetult enne tšokki, umbes 10cm pikkuselt, kahjustus. Kahjustuse jälg nägi välja nagu oleks pliiatsi peale liivapaber kinnitatud ja siis sellega pikki rauda vagu sisse hõõrutud. (sujuvate äärtega pikki kriim). Esimese hetkega pidasin ennast süüdlaseks, kuid olin kasutanud ainult poe moona ja lasknud ainult ~30 lasku.
Laskmisel kuuliga viskas kuulid laiali, s.t. ei lasknud täpselt.

Hülsieemaldajad omakorda töötasid esimesed ~10 lasku hästi ja siis keeldusid tööd tegemast. Samuti keeldus relv ennast üleüldse avama peale laskmist, kui tühjad hülsid sees olid (pooleks murda ei saanud ilma, et oleks kasutanud head sõna ja käte jõudu).
Usun, et kui Sinu relv ei ole endas selliseid kalduvusi veel avanud, siis ta töötab veel pikki aastaid hästi.

Kabapikenduse oleksin ka ise pannud. Olin need padjad juba ka valmis vaadanud.