Jääger-online jahindus foorum

Täna üle väga pika aja siia kiigates sain kah sellisest saatest teadlikuks ja vaatasin paar saadet järgi, ning pean ütlema, et kuigi ise olen ka naisterahvas ja pigem koertega mässan jahil kui lasen (ehk et pole sama tõsiseltvõetav kui aastas kümneid ja kümneid loomi laskvad mehed-naised, ning kindlasti olen suutnud jätta ka tibimuljet vahel), siis mind häirib, et ikkagi on saadet taas juhtimas ... vabandust, ei taha solvata, aga minu isiklik mulje - nö "tibi". St, mul on palju tuttavaid soomlaste ja rootslaste hulgas, kellega mitmed korrad aastas kohtume ja jahil käime, sh naisjahimehi, olen vaadanud omajagu põhjamaiseid jahisaateid kust naiselement tugevalt läbi jookseb, minu isiklik mulje ja arvamus, kui on tõsiseltvõetavam naisjahimees, siis ta ei jäta sellist ... oi et vees ei libastu-jalgu märjaks ei tee või uute pükste pe...t mustaks-lõhki, ah ma pean nüüd veel pissile minema ja üleüldse sai kõht ka tühjaks, ja näe hommikul värvisin värskelt küüsi ka (ja see pole üldse õelusega öeldud, tegelikult, eks naistel on omad tüüpilisemad omadused ja eks neil on oma kohtki - eriti kindlasti paljude meeste meelest ). Mulle lihtsalt endale pigem imponeerivad ... lihtsad inimesed. Ja looduses hakkama saades olekski kambas pigem sellistega, kes hakkama kindlasti saavad ning teistele koormaks pole.
Kuna ise vaatan hea meelega nt saadet Osoon (eriti uuemad osad ilma Korzetsi aeglase heietamiseta), siis võrdleks sellega - seda saadet juhivad päris asjalikud, "usutavad" mehed, ok nad ehk ei ole nii kõvastunud kui päris loodusuurijad ning neil on viimase moe järgi kallid matkariided mis ei ole eriti kulunud (vs nö päris loodusuurijad kel tihti on suva dressid-joped aastast 90, mis on ka elu ikka näinud ), aga hakkamasaamistasemelt päris kontorirotid kah ei tundu (omal ajal algklasside lapsena sai ikka käidud ornitoloogialaagrites ja magatud lõkke ääres lumes veebruarikuus, ning meiega tegelenud teadlasi mäletan küll tänini, seal ei olnud ühtegi punaseksvõõbatud pikkade küüntega tibi küll, vähemalt tookord ... noh, võibolla ajad on muutunud, aga ega Osoonist kah ei jää selliseid tibisid üldiselt silma). Mõnus on vaadata saadet kui ei ole seda tunnet et ... natuke feik on. Mulle meeldib usutavus. Noh, lihtsalt selline arvamus, mida tundsin hirmsat vajadust jagada .

Tuttav soome jahimees soovib (koos ühe sõbra ja koeraga) tulla hanejahile - ega keegi ei oska soovitada mõnd kontakti? Või ehk keegi ise saaks-tahaks pakkuda päeva-paar hanejahti? Aitäh.

Oskaks keegi kommenteerida, mis on teistele naistele sobinud hästi - keegi naisjahimeestest või kes on soetanud oma naisele-tütrele? Millegipärast osa jahimehi ei soovita poolautomaatset, et polevat praktiline/usaldusväärne/koeramehe-ajumehe relv. Osa jälle soovitab, kuna tagasilöök on pehmem jne. Olen ise üsna lapsemõõtu, ühest küljest pikemat aega rasket relva kanda ehk on tõesti raske, tagasilööki eriti ei naudi ehk hambad-rangluud võiksid meelsasti terveks jääda (eriti kui tahaks tiirus harjutamas käia), aga samas koertega saab ikka igasuguses võsas, mudas, lumes ringi roomatud ja üleüldse lahtimurtav tundub kuidagi "õigem", kestasid kusagilt kõrgest rohust, veest või võsast otsida kah ei huvitaks väga (koeraga töötades nagunii rohkem tegevust). Tundub suhteliselt keeruline probleem, ei saa ju enne soetamist erinevaid väga proovida kah.

"Paberid" sisse antud kohe kuu alguses, eksamiaja sain 22.12 ... Tallinnas. Et kui juba kaks kuud tundus parajalt pikk järjekord (ja kodus käinud konstaabel arvas et tavaliselt sügiseti on lahedam teha vähe, et no ehk ikka ei ole niii pikad järjekorrad), siis noh, nüüd ikka mõtlen et mis toimub, mis sellist ulme tungi on tekitanud, et järjekorrad on üle 3,5 kuu. Mees pole üldse saanud veel eksamiaega, ilmselt saab teha järgmisel aastal . Tegelikult ikka suht, eee, nukker.

Aprilli keskel ootame tööliinilisi weimarikutsikaid, pesakonna emaks Rootsi jahitshempion (pärisjahi-katsed faasani ja põldpüüga, pluss kunstlikud vee-, jälje ning verejäljekatsed) juba kolmandat põlve (ka ema, isa ning isa-ema on töötshempionid pärisjahist, nagu veel mitmed lähisugulased ja poolõed-vennad), ema sugupuus on esindatud mh saksa ning vanad skandinaavia tööliinid ning koerad on tüüpiliselt nn universaalsed - teevad sama hästi/paremini ära retriiveritöö veelindudel (või millel iganes, millest jõud üle käib), töötavad seisukoerana, ajavad verejälge (väidetavalt üks tugevamaid tõuge selle jaoks) ning on kasutatavad lühidalt (häälega) ajava koerana väike- ning suurulukitel. Pesakonna isa on Ameerikast Ungarisse imporditud väga tugevate ja kuulsate tööliinide toodang, kes töötab Ungaris professionaalse jäägri peamise abilisena ning omab väga häid jahikatsete tulemusi, ka tema õed-vennad on kodumaal nii kutsikana kui täiskasvanuna näidanud silmapaistvat taset.
Weimari linnukoer on omadustelt väga sarnane saksa karmikarvalisele linnukoerale ning saades võimalusi-kogemusi on võimeline peaaegu mida iganes jahtima.

Rohkem infot tel 56 606400 ja kodulehelt http://www.gamepoint.ee .

Teemast "karu liha metsas" - kasutaja "aadu kadakas":

Tõsine asi ju. Rääkimata käitumisest, mis seondub karu austamise kohalt peale jahti.

ja kasutaja "tireb":

nõus 1) nagu kirjutasid uluk on austust väärt ka peale positiivset proovi

(antud kasutajate ütlemised vaid viitena sellele, mis pani taas mõtted käima ja ajendas teemat tõstatama). Viimasel ajal palju mõelnud selle peale, kuna see jookseb tihti igaltpoolt läbi (olen ise peaaegu keskealine, üles kasvanud jahimeeste suguvõsas, koerajuhina jahil käinud aktiivselt varsti 8 aastakest ja nüüd ka nö noorjahimehe paberid igaks juhuks hangitud, viimased 7 aastat linde kasvatanud ja kogenud, kui raske võib olla omakasvatatud-poputatud loomi hukata ja tarbida - ei arva, et midagi eriti tean, aga päris puruloll enam ehk ei ole - loodan vähemalt ise!), hiljuti näiteks Facebooki põhjamaiste jahimeeste grupis keegi kaasjahimees hakkas pahandama, et lindude ja koeraga oli pärast jahti pilti tehtud ning polnud saaki "piisavalt austavalt" eksponeeritud (linnud olid ilmselgelt kotist võetud, natsa "nässus" ja lihtsalt maha pandud, mitte kuidagi mingi reegli järgi ritta seatud) - mina pole siiamaani aru saanud sellest "uluki austamisest peale surma". Mis mõttes ja mille jaoks tegelikult ... uluk ise on surnud ja tal on ju juba nö "suva" (vähemalt nii me tegelikult ju arvame, kas pole - kas me muul juhul teda ikka tahaks tükeldama ja sööma hakata?), temale (või tema sugulastele) see, mis peale surma tuleb, enam midagi tagasi ei anna. Looduses kistakse lõhki ja süüakse ära, igaüks on kellegi söök enamvähem (kasvõi ainult bakterite ja viiruste), ja mingit "austamist" (nagu inimene seda ette kujutab oma peas ja reeglites) ei käi. Kas see siis nt on "austav", et kohe peale surma nägu maha kistakse (nülitakse), tükeldatakse ja 30 eri mehe kotikesse topitakse, näiteks hakklihaks tehakse, lihavasaraga tambitakse, keedetakse-täistopitakse-vardasseaetakse jne? Minu jaoks see nii veider topeltmoraal (või omaenda süüme äraostmine?). Osad lähevad veel nii kaugele et enne küpsetamist justnagu ei või piltide/trofeedega "eputada", aga peale söögiks valmistamist e. söögipilte võib küll juba panna ja kiita. Kui rääkida mingist austusest, mis ka kellelegi teisele peale omaenda süüme reaalselt korda peaks minema (ehk et elusolendile, kes seda austust tunneb või ei tunne), siis vast enne surma toimuv (austus, hoolimine, empaatia) on oluline. Teisele elusolendile võiks mõistuse ja eetikanormidega inimene loomulikult üritada võimalikult vähe kannatusi põhjustada - elementaarne; saan aru mitte-lihasööjate põhimõtetest (et neil on mingi muu arusaam, kuidas surnukehaga võiks ümber käia ja miks nad kedagi tappa ei taha ja liha ei söö), saan aru vajadusest osad surnukehad sanitaarsel moel ära likvideerida jne jne. Aga muus osas - ei saa aru ja olen uudishimulik, et kuidas osad inimesed enda jaoks oma mõttemaailma korrastavad, niiet seal mingeid suuri vasturääkimisi ja topeltmoraali pole - kui see on mitteaustav, kui lihakeha lihtsalt metsas viskad või nt oksa unustad peale lasku asetada ja soolestamise juures käised üles käärid, aga igasugused traktori taga metsas välja vedamised (niiet muld kadunukese silma läheb ja juurikad selle pahupidi kriibivad, näiteks) ja lihatöötlus on igati "austavad".
Ei taha üldse teravalt teemat üles "kiskuda" (olengi lihtsalt otsese ütlemisega tüüp), teistel inimestel võib vabalt olla oma arvamus ajadest, aga olen ajaga väga uudishimulikuks selle "austamise"-teema üle läinud.

Vollifedja, hr Mait Tint on KKI-s juhtivinspektor , ma mõtlen ikkagi, et kui ta ütleb, et "niimoodi me suhtume ja toimime", siis kas seda ei peaks siiski uskuma? Aga jah, ametlik vastus oleks muidugi kõige parem, aga siis kah on ilmselt kiirem ja mugavam (no kui tõesti ei viitsi jahipassi teha ja on lemmikloomapass ainult) seda vastust paberil kaasas kanda.

Jahitunnistuse taotleja kursustel hetkel hr Mait Tint kommenteerinud jahiseadust nii, et kõlbab küll EU lemmikloomapass (ekstra veel üle küsitud). Et ei tohi diskrimineerida kedagi (väliskodanikke vist eelkõige) jne, ja niimoodi pidid nad praegu suhtuma ja toimima, et kõlbab ka see. (Samasugune veider koht seadus vs reaalsus on jahitunnistuse olemasolu nõue, osades riikides pole sellist asja üldse, aga tahavad kah siia jahile tulla. Saavadki siis jahitunnistuse nt jahirelva tunnistuse vms olemasolu pealt. Et ei tohi jällegi kedagi diskrimineerida.)

sooviku kirjutas:Ei tea,ei tunne seda inimest,kuid minu arust ei avaldanud ta seal artiklis oma arusaamisi vaid tugines päris muljet avaldavatele uurimustele ja artiklitele.Kui selle kirjutise valguses nüüd mõtlema hakata,siis arvan,et mõnda kutsikakoolis õpetatud võtet poleks ma tohtinud Brita peal kasutada.Näiteks,kui koer näitab üles agressiivsust,ta maha suruda(nn.domineerida) ja kinni hoida.Kui kutsikas tuli enne kutsumise peale alati juurde siis peale mõnda kinni hoidmist enam ei tulnud ja on veel praegugi ebalev ses suhtes(nagu kardab).Need asjad,mis on õpetatud ainult maiuse-kiitmisega on kinnistunud ja neid täidetakse rõõmuga.

Mina kuulsin targematelt (kes ka läksid ja otsisid üles ja lugesid läbi need viidatud uurimused), et ta oli seal tuginenud osalt just, teadagi, sellistele uurimustele, mis talle sobisid (nt tüüpiliselt kasvõi elektririhmastki tavaliselt esitatakse neid uurimusi, mis on tõdenud selle väga-väga pahaks vahendiks, ja vastupidistest vaikitakse), ja osalt ka mitte ühelegi konkreetsele uurimusele, ja loomulikult ei puudutanud ega analüüsinud ühtegi vastupidist uurimust.
Eks loomulikult koertega "rääkimine" ongi palju keerukam kui enamik inimesi ehk tajub. Aga no kasvõi sinu koera loo peale - näiteks, kui sa mõtled, mida teeb ema kutsikatega, kes ema korduvaid märke eiravad ning piire katsetavad (nt ronivad talle pähe, kisuvad-närivad kõrvu) - ema panebki kiire käratusega kutsika nö maha, ja vajadusel hoiab senikaua, kuni kutsikas rahuneb, lõtvub (levinud vea koht inimestel), kui ema ta vabastab ja kutsikas uuesti sama jamaga kohe peale hakkab, pannakse ta uuesti maha. Aga - näha on ka see, et ema oskab kutsikal ka võimaliku tekkinud pinge (hirm, ebakindlus vmi) maha võtta, ma ei julge öelda, et alati (pole ju mingi teadlane ise) - see võib oleneda sellest, mida ema kutsikast tunnetab jne - aga tihti on näha, et ema peale korrigeerimist kohe rahustavalt lakub kutsikat, tema nägu, a la "kõik on korras, ma ikka hoian sind". Kui inimene ise teeb asju poolikult või segaselt või ka liiga tugevalt (mitte reageerides omakorda koera poolt saadetud signaalidele, et ta on aru saanud ja allub), siis ongi tulemus tihti mittesoovitud. Koerad omavahel väga konkreetselt alistavad, distsiplineerivad, karistavad - minu karjas küll. Ja üldiselt, kui välja arvata ema oma pisemate kutsikatega, head käitumist või märkidele soovitud viisil reageerimist ei premeerita. Rahu, rahu andmine ja rahu saamine on karjakäitumise puhul nö preemia, ka paljudel koeratreeneritel (kusjuures samas uute käitumiste õppimise motiveerimiseks kasutatakse küll mängu, sööki jms).
Veel tuli sinu näitega seoses meelde - kui kutsikal juhuslikult on hoopis tekkinud mingi arusaam, et ta saab vältida ebameeldivat asja (mingi palju huvitavama tegevuse katkestamine või juurdetulemisel pragada saamine vms) mitte juurde tulles ning siis ka eest ära joostes, siis osad kogenud jahikoeratreenerid vannuvad, et hea on sellisel juhul kutsikas nö kinni joosta, joosta järgi senikaua kuni saad ta kätte (sellises vanuses, kui see veel võimalik on). Hiljem suuremana ei ole koeral ettekujutust, et ta saab inimest väga kergesti vältida, kui tal on midagi paremat teha või kui inimene tundub temaga rahulolematu.

jyri kirjutas:Jälle "näid arvavat" midagist omaarust ja oma luulude alusel üritad "seaduspärasust" leida.
Pikalt ei viitsi, lihtsalt infoks- see minu sukelduv ( ja soolomotorrataga meiega jahil käinud) vene spanjel oli minu teine, esimene oli inglise kokker. Oli ka setter jahikoeraks. Ja kõik koerad on olnud pereliikmed, elanud linnas, ehk kontakt on olnud väga tihe, mitte formaalne, nagu kasvanduse kertel!

Nagu ma ütlesin, siis mingis mõttes ise peangi paremaks suure lugemuse ja tarkade õpetajatega arvajaid kui omaenda-kolme-kogemusega-teadjaid, neid teadjaid maailmatugesid tekib eriti meeste hulgas teatud vanusest plahvatuslikult, ja nendega kipub veel see viga olema, et kui arvaja on valmis tihtipeale kergemini oma arvamusi kohandama, siis need maailmatoed mitte . No igatahes, ma omameelest ei arvanud, sest sa vastasid ise mulle ju nii:

jyri kirjutas:Mina ei arva (elik targuta nagu paljud siinkommijatest) ega "näi arvavat". Ma kirjutan oma kogemustest ehk minuga juhtunud reaalsetest sündmustest. Ja üks nendest on konkreetselt minu spanjeli minupoolne õpetuse tulemus/.../

Nüüd tuleb välja, et sul on olnud linnukoertest kaks spanjelit ja setter (kokkerid on üldse ju üldiselt juba dekoratiiv- ning näitusekoerad, tööliinidest pole sisuliselt midagi kuulda, setteri puhulgi tekib küsimus, et kas oli tööliiniline - Eestis on teadaolevalt kõik kodukoera- või näituseliinilised, ja see on ilmselgelt üsna teine asi kui tööliiniline), ehk et pehmed, kuulekad ning oluliselt väiksema tapahimuga (parema sõna puudusel) koerad, kes tõesti tihtipeale juba kõva hääle peale nö püksi pissivad, ja suurulukijahiks (sh metssiga), verejäljeks, väikekiskjate (sh rebane) kinnipidamiseks ning vajadusel tapmiseks ning kodu valvamiseks ning kaitsemiseks (sh vajadusel valmidus pätil ***** lõhki tõmmata - vähemalt) pole nt aretatud. Setteri kohta on öelnud muide sellised teadlased, kes tarku raamatuid kirjutanud koerte treenimisest ning kanugi treenivad klikkeriga igasugu trikke tegema, et kahjuks jah, mitte kõige ärksama mõistusega tõud . Aga "linnukoerad" on ehk isegi kõige suurem mõiste jahikoerte hulgas, ehk et kõige rohkem tõuge ja ka väga erinevaid, seda enam võiks seda mõistet mõistusega kasutada.

Jyri, kas sinumeelest on igati mõistlik ja tark panna kõik linnukoerad ühte patta sinu endaga juhtunud kogemuse põhjal ühe koeraga ? Koeri on erinevaid, on olemas ka äärmused, igas tõus. Mina muide ise pigem austan "arvajat", kel juba hall habe, tönts jalg ja jahikoeri (nt kasvõi teenusena - mis teeb kokku sadu ja tuhandeid erinevaid koeri) koolitanud noorest mehest peale, aga ikka veel ütleb, et ikka tuleb ette koeri, kellesarnast täpselt pole enne kogenud, et ikka tuleb üllatusi, ikka on õppida, ikka selgub, et mingeid asju ei tea, et üleüldse selliseid raudkindlaid asju nagu polegi väga. Me nagunii ei tea koerte puhul väga paljut - kuidas täpselt õpib, mida suudab tunda, kuidas mõelda, kuidas tema instinktid toimivad ja kust maalt on üks instinkt, kustmaalt teine - üldiselt arvamegi, ka teadlased. Iga natukese aja tagant tuleb välja uurimusi, mis senistele "teadmistele" hoopis teistmoodi valgust heidavad.
Lea Tummeleht ju võib kõik muud arusaamised peale endaoma mutta trampida (ja kuuldavasti tema oma praktilised kogemused piirduvad lihtsamat tüüpi koerte ning kanade jms-ga), aga tavalist pisut suuremat segakarja kitsamates siseoludes (4-5 koera, eri sood ja vanused) elamas vaadeldes on ju ikka suht ilmne, et ressursside kontrollimise pärast käib nügimine ja isegi võitlus, näiteks kasvõi söögi (saagi) juures või emastega paaritumise pärast. Ja seal on väga konkreetselt jõul ja agressioonil oma koht, kasvõi ainult aimataval kujul ähvarduste taga. Kui inimene kontrollib neid ressursse (millal keegi jahib/sööb, kas/millal keegi kellega paaritub jne) siis on ju selge, et inimene domineerib. Ja sama selge on, et tugeva iseloomuga, aga eelkõige tugeva ellujäämistahtega koerad (mida eriti jahikoerad tihti on) üritavad jätkuvalt ise neid asju kontrollida - tundub ülimalt loogiline ju.

jyri kirjutas:Siiralt loodan, et keegi ei hakka vaidlustama erinevat kaasasündinud kuulekuse omadust erinevatel koertel, isegi kui samast pesast.Oma koeri (ma mõtlen laikasid) jälgides üle 30 aasta, julgen pakkuda välja seaduspärasuse, et koera kuulekus on pöördvõrdelises sõltuvuses tema jahiomadustega, eriti otsingu kaugusest ja visadusest! Huvitav, mida sellest arvavad need, kellel ette näidata mitme koera kasvatamise/õpetamise/kasutamise kogemusi . Üheainsa(esimese) laika omanikudel puudub võrdluse alus, seega nende ainus kutsa ongi see kõikse parem vaieldamatult nagunii, aga meelsasti kuulaks mitme laika omanikke!

Ei hakka vaidlustama, et eri koerad on erineva kuulekuse omadusega, nagu sa ütled. Aga selles osas ei ole kindlasti nõus, et asi on seotud ainult jahiomadustega (otsingu kaugus-visadus) ja seda alati pöördvõrdeliselt, on ka väga lähedal töllerdavaid koeri või ka üldse mitte jahitõugu koeri, kes üldse ei jahi ja kusagile kilomeetrite kaugusele ei torma ja tunde või päevi midagi-kedagi taga ei aja/haugu, aga on ühed põikpäisemad tegelased, kes ei viitsi isegi kolm korda järjest istu-käsku täita. Meist palju targemad inimesed, kes on ikka väga süviti uurinud koerte käitumist, õppimist, instinkte jne arvanud ju, et esiteks mõjutab väga tugevalt inimesega koostööd koera karjainstinkt - mis on ilmselgelt eri tõugudel erinev, ning peabki olema. Siis nt minu enda kogemusel on ka nt ühe tõu hulgas eri tüüpe, on nt tüüp, kellel teatud olukorras kõrv läheb konkreetselt lukku ehk et koer ei olegi üldse võimeline kuuletuma läbi nt saagiinstinkti, talle tuleb seda eraldi õpetada, ja on koeri, kel on ka läbi kõige kõrgema saagiinstinkti (nt looma tappes) nö pea siiski selge, ehk et ta on võimeline kuulama ja koostööd tegema, aga ta niiöelda ei taha (ei näe selles kõrgemat motivatsiooni kui saak), aga suudaks. Seal on mingu muu seos minuarust närvisüsteemi ja jumal teab millega, aga mitte otseselt jahi- ja saagiinstinkti tugevusega. Küllap neid asju on veelgi, mh veel üks termin töökoerte kasvatajatelt - "pehmus koerajuhi suhtes", raske öelda jällegi, mis siin kõik kokku selle asja teeb, aga ilmselt osaliselt vähemalt ka koera üldine pehmus/kõvadus, karjainstinkt, väljakujunenud suhe omaniku/koerajuhiga (kui absoluutne juht inimene on) jne. Kuna sa alati millegipärast paned linnukoerad (kõik linnukoerad ei ole retriiverid ja spanjelid) sinna patta, kes on automaatselt kuulekad, otsingut tehes ei jookse mitu km omanikust eemale ja jahis minema tundideks ning metsas oma peaga ei mõtle, siis ma ikka veelkord arvan, et äkki sa peaksid ennast ikkagi selles osas natuke rohkem harima. Sa oled nt teretulnud meie trenne vaatama. Kuidas teinekord saab mõnd koera drillitud sadade ja sadade kordustega peatuma käsu peale, kui mingi lihtne riidejunn lendab, vehi preemiaga või ole kuri, koer ei suuda kuidagi peatuda ja tormab järele. Mujal maailmas treenitakse väga palju ka elektririhmaga. Ei ole see midagi nii lihtne kui sa näid arvavat.

puugi kirjutas:Kui palju on selliseid seltskondi kus enne jahti loetakse sõnad peale,et koeri maha ei lastaks?

Ei ole palju, minuarust. Isegi jahtidel, kus on kokku kutsutud üle Eesti seltskond, ei ole minuarust tavapärane selliste asjade ületoonitamine (osadel jahtidel näeb kasvõi nt sedagi, et ajajad töllavad ajust ajusse igaüks omal ajal metsast välja, kütiliinile). Samas kas see, kui pärast nokitakse mittelaskja kallal (kui mehele tuli loom ette ja mingil (muul kui koera lähedalolek) põhjusel jättis lasu tegemata), et no miks ta ikka ei lasknud, oleks ju saanud/võinud, ei lükka seda tagant, et mingi osa mehi on kütiliinil istudes oma vastutuse osas närvilisemad ja kergema sõrmega? See on ju vist ikka üsna tavaline, et teistelt märkusi võid sa saada igal juhul, siis kui lased ja pahasti läheb (mingi valet tüüpi tulemus, pääseb vigasena ära) kui ka siis, kui otsustad kindla peale minna ning mitte lasta. Minuarust see tänitamine just laskmata jätmise korral on potentsiaalselt halva mõjuga ja paneb ka minu koerad pärast ohtu. Iga kell enne jäta laskmata, mina koeraomanikuna tervitan seda igati. Üks hea tuttav ütleb alati, et alati tuleb teine uluk, teine jahipäev, aga uuesti sama koera sa ei saa.

jyri kirjutas:Aga mina olen kuulnud, et hunt võtab rajalt neid koeri, kes ajavad häälega. Taksid, hagijad. Venelaste kirjandusanmete järgi noor hunt ja täiskasvanud laika on võrdsed vastased ja kokku ei kipu.

Kuna mul on palju rootsi jahimeestest tuttavaid, ja Rootsis on hetkel ikka väga aktuaalne, kirgi üles küttev teema ühiskonnas, siis näen pidevalt postitusi ja lugusid, kuidas seal järjest jahikoeri süüakse. On murtud norrakaid (peaks ju olema laika mõõtu?), settereid (ei aja häälega), üks viimasemaid lugusid oli, kuidas kõige ees tuli põder passimehest mööda, siis koer, ja siis järgi hunt. Peremees jõudis koera juurde siis, kui hunt koera kohal toimetas, lasi paugu õhku, mille peale hunt astus sammu tagasi, ja siis hakkas otsejoones mehele peale tulema, mille peale siis juba pauk läks hundi pihta. Igasuguseid lugusid ühesõnaga neil seal. Nende teooria, miks neil nii palju murtakse (ja meil suht vähe) - sealse suure maa kohta on ju neil isegi sutsu vähem hunte kokku kui meil siin oma maa peale - kuna neil hunti seni pole jahitud ja väga praegugi ei tohi jahtida, et on suht ülbed teised.
Ma ei tea, kas see video on juba kusagilt läbi jooksnud, ehk et koerakaameras näha hundi ja koera "kohtumine" (seda vist täpselt keegi ei tea, miks koer käitus just nii), ja hundi rünnak.
http://tv.aftonbladet.se/webbtv/nyheter ... le29685.ab

Mitte, et ma ise teaks asjadest üldse midagi, aga kuuldavasti on Harjumaal (osades kohtades) kütitud alla poolte põtradest, ja põtra lihtsalt pole (ja et sellist aastat pole nagu varem olnud), kuulsin mingeid selliseid numbreid nagu 60 vs 20. Mõned jahimehed ise arvanud, et on üle loendatud ning ka üle lastud juba viimastel aastatel. Huvitav oleks teada, kas mujal Eestis on jahimeeste silma läbi põtra endiselt roppu moodi, nagu väidetakse.