Jääger-online jahindus foorum

Jahil muidugi ilma värinata ei käiks, aga laskevõistlustele läheks küll

Juhtusin täna sat-i pealt nägema saadet inglise eriüksuse snaipritest ja seal mainiti ära tõsiasi, et neile antakse enne mingit spets rohtu, mis ei lase adrenaliinil ja seega ka ärevusest tingitud käte jms värinal tekkida. Tekkis kohe tõpralik idee, et kui seda saaks, siis oleks alles tore võistlustel käia
Ega keegi pole kuulnud millega tegu?

Tundub et sellel kevadel on õhtuse "koprajahi" ja ka pardijahiga ühel pool F....g linnugripp

Kolonnis sõites ei olegi eriti midagi teha. Kui autode vahed on veidi tavalisest suuremad, siis teinekord annab ka midagi päästa. Näiteks sel sügisel Peterburi maanteel Kuusalu lähedal õhtul pimedas oli juhus, kus sõitsin autos kõrvlsõitjana ja teeäärses võsas oli põder. Silmad ei helkinud, aga mina oma jahimehenägemisega nägin ta ära, juht ei näinud. Hindasin murdosasekundiga olukorra ja tunnetasin et kui kohe julmalt kiirendada, siis jõuaks. Eessõitva autoga oli vahe õnneks 70-100m. Jõudsin juhile röögatada midagi taolist, nagu et " gaasi kiirelt" ja jumal tänatud et ta ise midagi nägemata-taipamata mind pimesi usaldas ja seda tegi. Kuna meie taga olev auto sõitis meil üsna p....s, siis pääses ka tema, aga järgmine sai laksu ära...

autoga sõites on minu kogemuste põhjal paar rusikareeglit:
1. Kui pimedal ajal metsavahel sõites näed eespool tee kõrval kellegi silmi helkimas, siis tuleb KOHE pidurdada, vajadusel seismagi jääda, ja olukorda hinnata, mitte kiirust vähendamata edasi sõita ja loota et ehk ei tule teele, ta (nad) ju teest eemal ja tundub üsna rahulik. Ka lihtsalt jala gaasipedaalilt ülestõstmine ei aita.
2. Kui ikkagi juhtus nii, et hüppas ootamatult teele ja kiirust arvestades on selge, et enne looma pidama ei saa, siis ei tohi mingil juhul rooliga äkilisi liigutusi teha vaid pidur põhja ja säilitada esialgset liikumissuunda. Auto saab kannatada, aga vähemalt olete elus ja suure tõenäosusega ka vigastamata. Sel suvel nägin ise Kilingi - Nõmme lähistel VÄGA koledat laksu (teelt väljasõitu), mille põhjustas minu ees liikunud auto juhi otsus keset päeva ootamatult teele hüpanud kitsest iga hinna eest mööda põigata. Ka ennist mainitud ratastoolimehe saatuse põhjustas just seesama asi.
Seda reeglit aga kahjuks autojuhtide koolitusel ei mainita. Käisin ise hiljuti huvipärast libedasõidu kursustel Tartus ja seal oli rõhk just sellel et iga hinna eest püüda ootamatult teele hüpanud loomast mööda saada. Kuigi ka instruktor ise tunnistas hiljem, et ta ei ole kindel kas ta isegi MAANTEEKIIRUSEL sellega toime tuleks, ilma auto üle kontrolli kaotamata.
Ainuke loom, kellega kokkupõrke asemel võib mõnes olukorras olla otstarbekam teelt välja sõita, on põder. Näiteks kui tee ääres pole kraavi vaid lage põld.

Minu auto on järjekordselt (teist korda aasta jooksul) remondis kuna kits ootamatult teele hüppas. Selliseid juhtumeid, kus olen napilt pääsenud meenub lähiajast kümmekond. Ei meenu ühtki tuttavat siin Lõuna -Eesti kandis, kes ikka linnast väljas ka aegajalt sõidaks, ning kes viimase aasta jooksul ei oleks kitsega kokku põrganud.
Hiljuti oli mõtlemapanev kogemus, kui juhtusin Pärnus üht võõrast, umbes 25 aastast noormeest tema ratastooliga trepist üles aitama. Küsisin et mis juhtus ja sain teada, et kits hüppas ette ja noor inimene ei kõnni seetõttu enam kunagi...
Julgen siiski kahelda, kas küttimislimiidid on piisavad

Öelgu teised mida tahes, aga kui sa selle mõtte tõepoolest teoks teed siis mina olen kade. Olen ise nooruses erinevatel aegadel kasvatanud kodus ülesse nirgi ja soorätsu (lasin mõlemad hiljem loodusse ja tean et nad jäid ellu) ning see milliseid kogemusi, teadmisi ja elamusi see mulle kui loodusehuvilisele andis ei ole sõnades kirjeldatav.

Kas ainult mulle tundub või on viimase paari aastaga kitsede arvukus üle mõistuse tõusnud? Sõidan peamiselt Valgamaa ja Viljandimaa teedel ja sellist aega nagu praegu ei mäletagi, nii kui pimedal ajal sõidad, kipuvad läbi esiklaasi sisse ronima Olen arvestanud et vähemalt Lõuna -Eesti kandis on nii, et iga pimedal ajal sõidetud 100km kohta tuleb vähemalt korra olukord kus kitse tõttu ABS tööle rakendub. Ka jahimehena hakkab sokujaht igavaks muutuma, sama lihtne kui poes liha ostmas käimine. Selle peale nüüd arvatavasti kohe öeldakse et hakka siledaga käima, aga minumeelest on see sama kui soovitada kivikirve või odaga minna. Varem oli nii et sokuloa realiseerimiseks tuli tihti mitu korda käia ja kokku mitukümmend km. maha tuiata ja olid siis õnnelik kui nägidki. Praegu aga pole huvitav enam. Kas ei tuleks mitte vastavatel asjameestel mõelda küttimislimiitide suurendamisele? Varem olid kitsede arvukuse üks suuremaid mõjutajad salakütid, aga nagu külavahelt kuulda on olnud, siis ei viitsi need seoses maj. heaolu kasvuga enam üldse kitse lasta, ostavad samuti poest liha ja vahest kui isu maiustada tuleb võtavad hoopis põrsa ette.

Ostsin siis ära sellise kasutatud asja nagu Tasco (japsis, mitte hiinas tehtud) 6-24x40. Mulle tundus sümpaatne, kuigi rist on peenike, aga hämaras ta ära ei kao nagu mõnedel. Ühesõnaga olen rahul.
Kuna see on mu esimene optika, siis veel küsimus teadjamatele - millist suurendust oleks mõistlik jahil kasutada? Tekib küll kiusatus 24x peale keerata kohe, kuid kuna enamus laske tuleb siiski käelt teha, siis sellel puhul ikke võdiseb kolepalju, aga kui 6 või 8x siis ei võdise, aga kui vahemaa suur, siis tahaks et oleks nats lähemal. Mis on praktikute kogemused?

Täielik müstika minujaoks... Mul just vastupidi - jahil ei eksi praktiliselt kunagi, aga laskevõistlustel on teine lugu... Sõbrad naeravad, et minu märklauale tuleks võistlustel sarved kinnitada Olen laskmisega (nii püstol kui vint) tegelenud kuskil 15a. ja mäletan siiani oma esimest võistlust, kus mitte ainult käte värin ei seganud, vaid isegi jalgade oma. Jalad enam eriti ei värise viimasel ajal, käed aga küll ja päästikut tõmban ka vahest võistlustel nii nagu hoiaks püssi esimest korda käes ja eelnevalt poleks lugenud ega kuulnud midagi õigest päästmisest. See kehtib ainult suurematel võistlustel, niisama märki lastes ja jahil olen vana rahu ja teen vägagi kena tööd...
Ps. Juhtusin lugema ühe väliseestlase (nime kahjuks hetkel ei suuda meelde tuletada) mälestusteraamatut. Oli igavene karm SS vend sõja ajal, paksust ja vedelast läbi käinud, sadade kaupa vante mullatoidule saatnud lahingutes, oma väeosa parim laskur. Pärast sõda läks Kanadasse ja hakkas tegelema laskespordiga ja rääkis et tal võistlustel täpselt sama lugu, väristab ja närvab mis jube ja õigest päästmisest ka midagi välja ei tule...
Inimese närvisüsteem ikka üks naljakas asi, ühe jaoks pole looma või inimese pihta laskmine midagi erilist, aga võistlused tekitavad stressi, teistel vastupidi.

Jooksevad ikka, ainult vimasel ajal olen täheldanud et hüppavad viimasel hetkel siiski kõrvale. Metsateedel, kus kiirused väiksed, olen näinud ka repsi auto ees jooksvat, ning ühe korra isegi kitse.

Kaks isakaru on just talveunest ärganud ja mõlemal suur kepinälg. Otsivad küll, aga ühtki emakaru ei ole võtta. Himu aga suur ja otsustavad et ajavad siis asja seekord omavahel ära... Keset tegevust märkavad et jänes on kõike pealt näinud ja itsitab, muidugi tormavad jänest taga ajama, sest see ju tuntud latatara metsas, vaja ennem vaikseks teha kui kellegile rääkida jõuab. On juba teda peaaegu kätte saamas kui too ühte urgu poeb, üks karu ajab kohe sekundi pärast käpa järele ja tõmbab sealt välja kopra, kes neid nähes naerma hakkab, et te **** juba siin. Jänes samaaegselt teisest uruavast välja ja punuma, saab väikse edumaa ja istub raja ääres pingile ning varjab ennast ajalehega, nagu loeks seda. Kui siis karud mööda jooksevad ja hüüavad, et ega sa jänest pole näind, siis vastab et ei ole aga lehes kirjutab et kaks **** märatsevad metsas.

Jänesed võivad teinekord tõepoolest kummaliselt käituda. Paar aastat tagasi juhtusin autoaknast nägema, kuidas üks jänes ajas mööda suurt põldu taga kahte kitse Need lidusid elueest, tegid haake ja muutsid jooksusuunda pidevalt, aga jänes ei jäänud maha... Lõpuks kadusid võssa.
Pean veel mainima, et väljas oli valge, ja ise olin kaine... Seda selle mõttega et kui mulle keegi sellist lugu räägiks siis kahtlustaksin kohe et äkki ikke oli koer hoopis või rääkija purjus ja veel viinale kummiliimi ka peale nuusutand

Olid jeh taldrikuga, ma jätsin raudadega püügi üle 10a. tagasi ja kui nad nüüd keelatud on, siis võtku teema püstitaja seda mu eelmist postitust kui lihtsalt üldharivat juttu

Mingi püük raudadega on kõige lihtsam asi mida üldse ette võib kujutada. Kui tatikas olin sai neid hulgi nii kinni püütud. Saab muud moodi ka, aga kõige efektiivsemad on 2 varianti: 1. Rauad panna ojakesest ülekukkunud puule, kui on lund, siis maskeerida sellega, kui pole siis kuivanud heina peale kuhjata nii, et eriti välja ei paista. 2. Leida urg kus nad püsivalt elutsevad (tavaliselt oja kaldast mõne meetri kaugusel suure kuuse juurte all) ja rauad sissekäigu juurde raja peale. Maskeerimine jällegi lumega või siis vanade puulehtede, kulu, sambla vms-ga.