Jääger-online jahindus foorum

Nõustun 100%. Ja see retsept proovitud nii põdra, soku kui seaga, ja alati on töötanud. Marinaadidesse kirjutasin kunagi minged analooge ka. Et kui himu lisaks katsetada.

Ribitükid pruunistada pannil koos sibulaga, maitsestada lihamaitseainega (milline just käepärast on). Lisada klaas puljongit ja klaas kuuma vett, ehk siis 2 klaasi lahjat puljongit ). Hautada. Lisada värsket ürti (lihamaitseaines ka sees... aga värske lisaks ei tee paha) nt. petersell ja sellerivars. Samal ajal keeta potis riis, kurnata. Ja valada lihale peale, segada segamini. Lihtne. Riisi asemel olen ka keedetud kruupe kasutanud, tuleb ka hea, aga seedimisele võib lahtistatavalt mõjuda (kui kruubiga harjunud pole).

Aga kui asja keerulisemaks ajada, siis võib puljongi ise valmistada. kui mahti, siis katsun paar puljongiretsepti PRANTSUSE KÖÖK'st ümber copyda, oi kuidas puljongiga saab siis vaeva näha

Seoses selle neeru, vorstiga ja searibiga tuli veel üks idee. Seda ise küll teinud ilma ribitükkideta, aga ma olen kindel, et ribi annab supile jumet juurde.

Ja kogused tuleb küll tunde järgi määrata, ei mina tuud mõist meenutada, ikka tunde järgi.

Pannil praadida ribitükid, seaneer, suitsuvorst. Keeta eraldi munad (vutimunade hindajatele soovitan vutimune, või siis kodumaise eksootika hindajatele ). tükeldada hapukurk (võib ka pannil mõni aeg küpsetada). Panna kõik potti, peale munade, lisada puljongit (mina panin aedvilja kuubiku, aga valik on siin lai, enda tehtud puljong peaks veelgi mingit kodumaist eksootikat lisama). u. 1cm läbimõõduga tükid man, keeta kuni kartul pehme, siis lisada tükeldatud munad (kanamunad 4ks-8ks, vutimunad pooleks). hoida veinikene aega (5 min) kuumas ja lauale.

Kui ise teinud olen, siis olen lisanud ka tilli ja peterselli seda neeru ja vorsti praadides pannile pannes, ja natuke supi sisse ka. Arvatavasti hea ka nõgesed, oblikad... igatahes jätab see sellise vau mulje, maitseb hästi, nikerdamist küll palju, aga seda võib võtta seltskondliku tegevuse ühe osana.

Mulle tundub, et suppe polegi veel kajastatud. Ei hakanud eraldi rubriiki veel tegema, näis. Aga searibidega seoses tuli kohe 2 retsepti ette. Supi oma on meeles ka... teisega meenub ainult maitse...

Searibi maitsestada pirpa, mõne vürtsiseguga (ise panin vist ainult muskaati, aga segud sobivad ka), pruunistada pannil koos sibularõngastega. Pannile võib lisada ka suitsuvorsti ja/või seaneeru. Panna vette keema kruubid koos hernestega. Keeta enam-vähem poolpehmeks. Praadimise osa on hea just sel ajal teostada. Siis lisada suppi kogu pannil leiduv, keeta supp valmis (liha hakkab luudelt lahti tulema). Ahjaa... soola ka panna, seda kohe alguses kruupidele, hernestele (kuivatatud) ja veele lisaks. See supp meenutas sellist tõelist Eestimaist suppi, vanadest aegadest

Jahilistist käis läbi küsimus, et kuidas koprakoljut hinnatakse. Tabel selline http://www.ejs.ee/yritused2002/trofeed/koprakolju.pdf
Aga õhku jäi rippuma ka küsimus, et kuidas see pikkuse mõõtmine käib? Ise oletan, et sirgjoones ühest otsast teise... kas keegi teab öelda? Kui aus olla, siis oli mulle üllatus, et ka koprakoljusid medalitega hinnatakse... oeh, sai üks pirakas koju just taarahaidele vääristamiseks visatud Vaatasin, et ei viitsi sel korral jännata, aga medali teema lisab kindlasti tulevikus stiimulit.

Unustasin ennast enne sisse logida.

Siin vahepeal veel kopraga tegeletud (pärast eelmisi kirjutisi), nii et siis lisan siia mõne mõtte man. Alustuseks, Kalmjulma retsept on see mida kõigil proovida tasub.
Siis, tähtis osa on vist nülgimisel, ei teagi kas see tuleneb ilmast, aastaajast... või kurrrat teab millest, aga kui viimased 2 korda laual nülgisin, siis oli liha kvaliteetsem kui rippuvat looma nülgides. Võimalik, et viimasel valgub näärmevedelikku lihale. Aga kinnitada ei julge. Igatahes, suur plaan oli jälle korralik suitsetamine teha, aga ajaga läks nii kitsaks (minust mittesõltuvalt), et kui minul kobras keedetud, siis oli väljas pime. Edasi ei jäänud muud kui praeahju ja korralikult pruuniks. Väga hea sai. Mõlemal korral seisis liha soolavees ka, juhtus mingi olema vist mingi 4 päeva, seda muidugi seetõttu, et pärast nülgimist ei viitsinud tegema hakata, ja vahepeal polnud aega. Siiski, kuna ma arvasin, et asi läheb suitsetamiseks, ja sel juhul on ribitükid jäänud vintsked, soolased, kuivad... mõttetud (arvatavasti küll enda viga ). Igatahes keetsin ribitükid enamvähem pehmeks, siis lõikusid pannile paari ribi laiused tükid, pruunistasin pannil, sibula ja küüslauguga, siis hautasin veega, oehhh... maitseainete teemal on nüüd lünk aga vist oli Santa-Maria lihamaitseaine. Ise arvasin, et täiesti hea, aga kui ahjukobras valmis sai, siis oli üks kommentaar selline - See ahjukobras pole midagi, liiga kuiv, aga vot, need ribitükid... Kommenteeria oleks peaaegu bussist maha jäänud kui ribi maitsmine oli. Aga ma ise arvan, et ahjukobras polnud nii kuiv midagi, võrreldes pannil tehtuga küll, aga hea ikkagi. Ps. ahjus tehes, suurel kuumusel, enne peab liha läbi keedetud olema, korralikult, nii, et juba süüa sünnib. siis, vahepeal kasta soolaveega, või puljongiga. ja pruunistada mõlemalt poolt. Sellest ka mõningane kuivus (no, tegelikult on selle kohta öelda KUIV liialdus). Aga kui jätta loom keetmata ja panna küpsetuskotti... hmmm.. jälle katsetamisvõimalus.

Ahjaa... viimane kobras oli mingi 30 kilo (pigem 25-30) , st. terve ämber liha, katsetada annab sellise looma juures igatmoodi... ja konserveeriminie hakkas ka nagu südant torkima, mine või veel homme jahile Sa Kütt oled küll üks degelinski ei lase ikka rahus latikale mõtlema hakata.

Ma nüüd lähen, ja kirjutan oma teadmised kopra valmistamisest üles (hea retsept ei seisa vaka all). Seda ütlen siin, et konserve pole, ei olegi sellega kunagi tegelenud, aga pirni viskas küll pea kohal põlema. Eks ma tuleval hooajal katsetan
Ja raudade ohtlikusest ja ohutusest. Ei tea kas see tuleneb nüüd vedamisest, või mõningatest kogemustest, aga need kohad kuhu rauad on pandud, ei ole sattunud sinna kuhu inimesed oma jalga tõstavad. Kanuuga sellistes kohtades ei sõideta, ja kui keegi sinna satub, siis lihtsalt loodushuviline. Aga peaaegu alati mõlemale pool raudasid olen toppinud oksi, mitte selleks, et raudasid peita , vaid ikka selleks, et kobras sinna sisse läheks, ja tegelikult pole vahet kui pikad need oksad on, tavaliselt on mingi osa okstest suht meeter või rohkem pikad, st. nad on ka korralikult nähtavad, ja pimedaski tajutavad. aga jah, oma osa siiski selles, et kui keegi peaks nendesse kohtadesse sattuma, siis ta liigub ikka mööda tammi, mitte tammist alla, läbi vee (ebamugav, porine, vesine, kõrval kuiva ja hea ). Sellega olen mina suutnud asja turvalisena hoida.
Kakuke, sa kirjutasid siin millalgi, et sa piirdeaiad enne valmis teinud... katsetasid ka neid? kuidas oli? ja kas ei teki probleeme sellega, et erinevad püügikohad nõuavad erinevaid rajatisi + kohale tassimise vaev?
Ma ise kasutan kopra poolt valmistatud vaiasid, või nende pudumisel võsast raiutud oksi. nagu mainutud, on osad vaiad pikemad, et rauad paremini nähtavad oleksid (kuna ma kautan kahtesid raudasid, siis pole kartust ka, et kui keegi nendega jalutama läheb, siis on kahju suur (ja nendest raudadest alati piisanud, et mõni loom lätte saada, kui just ilmataat vingerpussi ei mängi ja öösel -15 kraadi ei saabu )). Oksad paigutan mõlemale poole raudasid, tavaliselt on aia pikkuseks jäänud 20 cm, umbes... ja aja koht ütlen seda, et see võib olla suht hõre, peaasi, et kopral tunduks mugavam raudadesse minna. Ahjaa, need 2 vaia, mis vedruaasadesse torgatakse, neid võib ka siis paika panna kui rauad vette säätakse, või ka siis kui need paigal juba on, ise pole matemaatikaga tegelenud, et kui suur peab oskte vahe olema, kui neid maase taguma hakkan. Peaasi, et sel ajal vedruhaagid (hmmm.. tegelikult ei teagi mis nende täpne nimi on, katsed, haagid, stpooerid... vahet vist pole) paigas oleksid.

njah, sellel kevadel ma enam jahti ei jõuagi. toimetamisi rohkem kui teha jõuab. aga siis sügisel saab sel teemal jälle mõelda. et edukat jahti neile, kellel salleks veel mahti.

ja nülgimise kohta. kui nüüd mõtlema hakkan, siis sellisel juhul kui loom üles tõmmatud, siis on jah selle kõrvalmaitse eelmadamise teemal rohkem vaeva tulnud näha. nüüd kevadel (üleeile viimati) on laual nülitud, ja ei mingit muret, pane või niisama ahju (vist ), soovitan soojalt mingi tunnike enne soolavees kupatada, siis saab ahjus või pannil korralikult pruunistada, ja sealihagagi võib segi ajada (mitte küll päris, aga võhikud jäävad uskuma, et ongi kodusiga ). igasuguseid võimalusi veel piima ja köömnete ja loorberiga mängimiseks, aga... kevadiste loomadega on ilma saanud, ja vahe minimaalne (pigem värvi suhtes ja köömen teeb tee vabaks igasuguste maitseainete mõjulepääsemiseks)
Ja maksa suhtes selline tähelepanek, et kui kui püssiga lastud, siis väga hea, ja kui raudades pole lõunani vedelenud (maksa kogunenud siis eriti palju verd), siis ka hea, aga muidu võtab kibeda meki man.
Ning rasvaga selline lugu, et kui parajat kuumsuitsu anda, siis tilgub kõik rasv ära, korra oli isegi selline lugu, nagu oleks barbeque grilli teinud, korralikud eristatavad rõngad ja puha. See oli minu esimesel koprasuitsutamisel, olin maksimaalselt rahul.

hommikusest kopraliikumisest. et eelmisel sügisel sai pardijahis käinud. mõtlesime, et läheme pimedas kohale ja siis ootame hommikut, hea alustada, muidu teised väga arglikud, suur järv, aja neid veel taga. peatuspaigaks võtsime paari pesakuhila läheduse (neid järvel mingi 10+ tk, ja mõned nö saarekestel/saarekestena järvel). igal pool ujusid ringi ja ragistasid puude kallal. üks ujus paadi kõrval välja, ja kadus sellise pauguga, et süda jäi seisma . mõtlesime siis, et võiks järvel ka jahti teha, siiani nagu kraavide jms läbi aetud. läksimegi õhtul kohale... ja ei tule, ei tule... ja siis läks juba nii pimedaks, et midagi ei näinud, ainult üks part üritas paati maanduda. järgmisel aastal peaks seal uuesti hommikul proovima (kuigi, looduskaitse alla võetakse järv, ja jahile tekivad mõned piirangud, ja siis selgub, et kas kobrast järvel küttida saab).

kui siin mainiti, et osta 10000 eq maksev paat, siis tavaliselt on see suhteliselt vastupidav igasugustele osktele. isegi ühe sellisega kunagi ringi solberdanud, pidas vastu küll (ära varastati ). aga kui hind on üles kruvitud lihtsalt vineerist põhja pärast, siis ei tasu ära. 3500ga saab juba sellise paadi kätte küll, et mõned loomad enda kõrvale paigutada, aga need pole vastupidavad kah.

nii... ma nüüd võtaks sellel teemal ise ka sõna. sest kogemusi mitme aasta jagu. alustaks sellest, et raudadega püük ei ole üldse mitte laiskuse ilming. omajagu põnevust ja osavust pakub see küll. püssiga passimine on omaette teema ja siis on see adrenaliini ja käetäpsuse pool lisaks, aga rauapüügil omad võlud. Kütt'lt küsiks kohe, et kas raua püüki ise proovinud oled? (tegelikult võib vabalt olla nii, et mõnele ei meeldi see ka siis kui seda proovitud).
nii, Tsuksile... et kui Tartusse satud, siis ma hea meelega võin demoda raudade ülespanekut ja mõningaid nõkse mis asjale turvlisust lisavad. ja see on 99.99% absurd, et keegi conibear raudadesse sisse koperdab, peale kopra ja saarma (ptüi 3x, endal pole juhtunud). et kui siis huvi, kirjuta feen@ut.ee, suhtleme sel teemal.
Liha teemal, igasuguseid eelarvamusi on kopra liha kohta. Aga kehtib ainult see reegel, et kui eelarvamused kõrvale jätta, siis pole mittesöödavat kopraliha, on ebapiisavad oskused selle valmistamisel.

Ja nüüd siis raudade ülespanekust mõningaid lisamärkusi.
(ja kui keegi pole veel ikka tähele pannud, siis Lehepäälik soovitab kuidas kobrast püüda... ei nõustu ainult sellega, et raudadega püütud kobras süüa ei kõlba). Kõigepealt, asja teeb palju lihtsamaks nöör, ühes otsas aas, ja sinna pista jalg, et nöör (soovit. peenike köis) korralikult alt paigal oleks, siis pista see läbi raua aasade, tiir peale ja ülemisest nööri otsast on väga mugav vedrut kokku tõmmata. tohutult kergem kui jalaga peale astudes, või käega surudes, ja tihti on pinnas nii halb, et raske on peale astudes neid kokku suruda. siis kaitsed peale. ja nüüd üks väga oluline nõuanne, kui vedrud koos ja raudu vinnastama hakkad (nö. päästikut ja selle kinnitust ühendama), siis raudade kokku pigistamisel võib juhtuda, et vedrukaitsed tulevad maha, endalgi juhtunud korra, õnneks ei juhtunud midagi. aga nagu jahilistis selgus, on ka seda ette tulnud, et kellelgi käsi jääb vahele. sel juhul jällegi on nöör abiks. nii, et kontrolli seda kohe, alati ja lükka siis neid üles poole (ps. selle nööri teemal olid kusagil internetis ka joonised, aga enam ei mäelta kus ma neid nägin).
Mis veel... kui raudasid üles panna, siis paneku kohta valides, kas ülespoole tammi või allapoole, peab jälgima kas tegemist kopra ülekäigukohaga, siis allapoole tammi, või on tammi lõhutud selleks, et vett alla saada ja kobras tegeleb öösiti siis sellega, et ehitab uue tammi (sel juhul muidugi püssiga hea passida, kuid juhtus ka nii, et kobras ilmus nii pimedas, et enam ei näinud lasta, ja kadus enne kui piisavalt valgeks läks). aga sel juhul siis tuleb rauad ülespoole tammi, muidu ta mätsib need lihtsalt kinni, või lükkab oksa sisse.
Siis, rauad ei pea olema täielikult vee all. tihti polegi sellistes kohtades vesi nii sügav. ja siis rauad paremini nähtavad ka inimestele. Raudade juurde tasub kindlasti (kui pole ikka ideaalset nö liurada kopral, et otse sisse) paigutada oksi, et tekiks mingi ainuke läbipääsu moodi tee, mis siiski kopra üllatuseks sisaldab raudasid.
Ja loomulikult tuleks raudadele kinnitada, vedruaasa külge, peenike tross või vastupidav nöör, et juhul kui kopras viimase sööstu teeb (koos raudadega), siis ta kuhugile raskesti kättesaadavasse kohta nendega ei maanduks. Ja selle trossi külge on hea teipida ka sildi nime ja muude vajalike andmetega (korralikult niiskuskindlalt ja nähtavalt paigaltatuna).
Veel... raudadele on mõistlik õmmelda riidest kott, aitab roostet västida, pärat jahti kuhugile ahju (radika) juurde kuivama, ja püsivad suht korras.
Mis veel meelde tuli, paar korda on vedrukaitsed peale ununenud, ja hommiku avastad, et kobras sisse korra läinud, aga kuna rauad sel puhul kinni ei lähe, siis tuleb järgmist päeva oodata. Nii, et enne kui raudade juurest lähed, vaata üle kas need töökorras.

Siis (kui keegi veel lugeda viitsib ), siis mis mina rauapüügis leian. Liha - vägagi söödav, ja seda suhteliselt palju. Pärast jahti hea sõpradega niisama istumise kõrvale hammustada.
Nahk - parkimine kallis küll, aga kui kusagilt leiab kellegi, kes pargib odavamalt, siis ilus nahk, juhtub ka seda, et mõni tuttav ostab ära, või siis ise hea kinkida.
Loodus - kui satub selline koht olema, et astud 50 m teeservast, paned rauad paika, ja hommikul kobras olemas, siis pole küll erilist jahinaudingut. Sel puhul siis valin mõne kaugema koha lisaks, saab muude loomade tegemisi-toimetamisi ka jälgida.
Kahjustuste likvideerimine - on olnud mõni metsauputamise teema ja siis teelõiguuputamise teema. Metsauputamise teemal on ainult rauapüügist tihti vähe kasu, või siis peab ikka pikalt neid raudasid panema. Püssiga see eelis, et kui neid mitu ringi kolistama juhtub, siis võib õhtul ka mitu looma manalateele saata. Arvatavasti siiski sellistes olukordades koerad ja mõrrad jms kõige parem, aga sel teemal kohemus null.

kakuke kirjutas:Kolm kastlõksu on valmis ja paar päeva on 2 tükki neist üleval ka olnud. Olen jõe äärest minki püüdnud ja nüüdseks ühe ka juba kätte saanud.

Ja kuidas mink oma otsa leidis, kui küsida tohib? looma surmamise teema oli siin õhus küll (seaduses öeldud ka, et looma igast külmrelvaga lüüa ei tohi, aga see selleks), aga kuidas ikkagi effektiivselt loom siit ilmast ära saata (noa, nööri, või puuhaluga, või millega iganes), ilma et pisike oma teravate hammastega sinu käe maitset järgi ei prooviks? Ma ise pole siiani kastlõksuga jahti pidanud, aga arvatavasti võtan kunagi mingijahi plaani (kui mõni epideemia neid enne ära ei korista), ja siis oleks küll hea kui ei peaks nuputama, et mis edasi....

Selle sokkude meelitamise teemal tuli selline asi meelde, et kunagi näidati mulle kuidas vajalikku heli esile tuua, kasutades taimset materjali. tavaliselt siis lõikeheina. ja päris korralikult piiksub. natuke nõuab küll harjutamist. selline asi tuli meelde küll alles sellel sügisel, siis sai seda meelde ka tuletatud, aga jahis pole seda kunagi proovinud. kas keegi oskab kommenteerida sellise abivahendi effektiivsust? (ahjaa... sel aastal katsun selle mõju niisama looduses olles järgi proovida, natuke halb kui jahil olles kõik loomad hoopis minema hirmutan )