Jääger-online jahindus foorum

Eros, soovitan Sulle foorumi uustulnukana pigem mõnda kompaktsemat teemakäsitlust. Olgu selleks näiteks mõni film ja soojenduseks sobiks ideaalselt Rein Hansoni "Jaht Eesti moodi."
Paljude jahimeeste ettekujutus oma tegemistest ja samas see, kuidas nö "väljastpoolt inimesed" asja näevad on kaks väga erinevat asja. Hädasti oleks vaja sellist asjalikku, reaalse sisuga "jahimehe maailmanägemust" nii noortele, kui ka uutele tulijatele jne.

Ole hea, loe Baddmann`i 08.märts kl.12:41 pm postitust.

kult kirjutas: Kuule Aadu lõpeta see mittemidagi ütlev keerutamine ja loe ülesse need praeguse jahinduse surmapatud ,mis kohe kuidagi ei võimalda praegusel jahindusel edasi eksisteerida ja sunnib meid alustama tühjalt lehelt.Või on meil sinna tühjale lehele siiski ka midagi kaasa võtta

Kuldi röhatus vaikses metsas on alati olnud muljetavaldav...
Kuna pole ise reformija, siis ainult arvan, et praegune muutmistuhin on taaskord ressursikasutuse pärast, mitte niivõrd jahinduse enese tuleviku pärast. Tegelikult võtsin ma peale Teie viidet ette "Jahimehe käsiraamatu" (Tiit Randla 1979) saatesõna alates "Jahindus on Nõukogude Eestis..." kuni esilehekülje lõpuni. No kui selliselt jahindus meil ka tegelikult toimiks (tänagi), siis olekski ju väga hea. Kui nüüd hakata mingisuguseid jahinduse surmapatte otsima, siis ilmselt üks oluliseim asi on siin riigi osa ning valitsusvälisuse osa suhe. Kui pole tugevat jahimeeste ühist häält, pole loota ka normaalset jahinduselu. Oluline on ka see, et kui hetkel on ok, siis mõne aja pärast ei tarvitse see enam nii olla. Mis ma keerutan, kui sa ikka ei taba ära, kuhu põder võib välja joosta, ega sa ikka saaki ei saa küll.
Tühja lehe võrdpilt on seepärast, et oleks üldse võimalik eristama hakata, mis toimub, mis ehedal kujul toimiks aastasadu, mis oleks totter ja lühiajaline jne. Loomulikult on palju kaasa võtta, aga meil ju hakatakse jälle "loksutama" ning nagu teada on, "mida sogasem vesi..."

Just nii Kakuke, maailmavaatelisus, mis iseenesest väga hea. Peamiselt ongi ju küsimus, kuidas võiks olla ja kas muuta midagi jne. Muuta pole vaja, kui hea on, kuid pigem tõstataksin küsimuse, et kuidas siis Eestis saavutada oma soov, kui soov näiteks säilitada hetkeseisu. Hääletoru ju nõrgavõitu.
Meenub üks arutelu, et kui Eestis referendumi tulemusena saaks võimule üks Aafrika kuningas. Demokraatlikus riigis, kus võim on (vähemalt peaks olema) rahva käes, oleks see siis ju absoluutne.
Jahinduses sama lugu, et kui keegi kuskil midagi ära teeb ja meil justkui jääks osaks kas nõustuda või kritiseerida ainult, siis jama ju...

Nonii, egas praegu pole mul muud, kui mainida, et olen poliitika- ning äriväline inimene ehk "mees metsast". See aga ei takista mõtlemast asjade olemuse ning põhjuste üle. Senikaua, kui meid kollitab selline isikutele baseeruv mõningane paranoia, pole laia pilti oodata.
Muidugi vabandan siiralt, kui selline konstanteering kellegi hinge või maailmapilti riivas.
Nüüd oleks sobiv vist piltemotsioon:

Tegelikult polegi algne teemapüstistus seotud kopeerimistega. Oligi soov nö "valgele lehele" tuleviku jahindusfilosoofiat visandada. Kui ühiskond edeneb, st areneb, küll siis on võimalus ka jahindusel ühiskonna osana paranduda. Muidugi ei saa ma kuidagi nõustuda, et meie jahindussüsteem kuidagi "tipneb" Euroopa kontekstis. Pole paha, kui suudetakse süsteemi hoida võimalikult muutmata kujul, kuid nagu aru saada, reformitakse lähiajal ju niikuinii. Lihtsalt oleks tark pisut enam ja laiemalt kaasa mõelda.

Muidugi see ka veel, et tuttavad, sugulased, tuttavate tuttavad moodustavad lõpuks kogukonnas jahiseltsi. Turismijaht on, kuid hoopis mingitel teistel alustel, kui meie ette kujutame. Tihti pole eesmärk mitte mingi sissetulek, vaid soov kogukondlikult enam läbi käia.

Skandinaavias loomulikult saab rääkida jahindusest kui ühiskonna loomulikust osast ning ühiskond ise ka arusaadav ning terviklikult toimiv. Jahiõigus on maaomanikul, kuid maaomanik tähendab enamasti ka sealsamal maal elav-tegutsev mitmepõlvkonnalist perekonda. Jaht pole enam elatuseteenimine, vaid hobi või loomuliku elustiili osa. Bioloogiline taust looduses pidevalt jälgimisel, vastavalt sellele jahinduslikud eesmärgid ning sõraliste ohjamine, kiskjate vähendamine jne. Vahest tundub meile, et nad mingit teemat nagu "nämmutavad" liiga palju, kuid samas on näiteks Soomes kitse leviku suurenedes juba igatsorti teematika lihtjahimehelegi üheselt arusaadav. Sama ka kähriku levik rootsi jmt.
Ja on aega, aega ning nautida, valida, elada loodusega kooskõlas. Tõlgin ühe lõigu WSOY:N Suuri Metsästyskirja`sta:
Jaht on jahimehele loomulik ja iseenesestmõistetav. Peame jahti, sest armastame loodust ja peame jahindusest lugu; peame jahti, et saaksime looduses elamusi ja ka erilist rooga lauale; ja ka sellepärast, et meie esiisadki on nii teinud.

Võimalik, et filosoofias saab leida ka üldmõistetavat praktilist (st instrumentaalset) väärtust. Filosoofiaga tegelemine soodustab paremat mõistmist ning kriitilist suhtumist oma arusaamadesse. Selle tulemuseks võiks olla tolerantsem suhtumine teistsugustesse arvamustesse.

Siin väljavõte filosoof Indrek Meose filosoofia väärtuse teemast

Looduskasutuse ebanormaalsus viib teise serva ka looduskaitsjate leeri ning tulemus on suht vastuoluline. Tegelikult on selline ideaalilähedane jahimees (+loodusmees+ornitoloog jne) suurim roheline üldse. Muidugi üks põhiline probleem selliste näidete puhul ongi ühiskonna killustatus ning iga klann ajab oma rida ja ka seda mitte eriti laiapõhjliselt. Seepärast peab ejs-ile olema selline alternatiiv, kes läbirääkimislaua taha tekib.

Paistab, et siin jäi arutelu katki. Lugesin täna tulevase jahiseaduse muutmisesaagat ning küllap eesti elu ongi paljus selline uue ootus-praktikas loksutamine/muutmine-päevakajaliste probleemide õhinal seletamine, mitte aga laiema perspektiivi otsimine. Kurb, aga pole hullu, kogu maailm liigub varsti pilk maas, vist...

Eks mõttearendustel ongi eesmärk tõepoolest ju kuhugi välja jõuda. Ega ma ei oska välja käia mingisuguseid lõplikke mudeleid jahinduse arenguks (muidu oleksin juba kindlasti mõni deep teadlane), kuid pakuksin välja mõned reaalsed (tegelikult võimalikud) arengustsenaariumid, mis juba kajastavad paljus hetkeseisu:

1. Skandinaavia mudel. Endale kõige hingelähedasem, kus suhteliselt tasakaalustatult on jahindus põimitud ühiskonda. Üksikindiviidi ja ka ühiskonnatasemel toimiv.
2. Aadliku mudel. Jahindus on peamiselt nende käes, kel võimu, raha, maad. Ehk selline briti või saksa variant. Eestis ühe olulise osana juba ammu esindatud.
3. Hirmuvalitsuse/ressursijagamise mudel. Selline vildakas sümbioos nõukogude-aegsest hirmuvalitsusest, kuhu siis kapitalistlik maailmanägemus ressursikasutamise näol sisse rammib. Täna vast kõige levinum Eestis.
4. Kodanikuühiskonnast väljakasvav organisatsioon, mis suudab genereerida nii lokaalsel kui globaalsel tasandil ideid jahinduses.

Eks kindlasti ole veel palju muid võimalusi, kuid need siin ilmselt mõjutavad lähitulevikus kõige enam Eestis toimuvat. Kuna esimesed kolm on suht arusaadavad, siis keskenduksin enam just neljandale visioonile. Põhimõtteliselt oleks idee koondada meie ühiskonnast (sõltumata oma positsioonist või staatusest) need inimesed ühe mütsi alla, kellele tõepoolest läheb korda jahindus ja kõik sellega seonduv. Olgu see MÕTTEKODA näiteks. Ja siin foorumis esineb selliseid inimesi kindlasti.

Mõtlen ja üritan kuidagi taas saada sellise laiema pildi vaatamise peale, kuid kipub see arutelu vajuma pisut laiali või liigfragmentaalseks.
Hoopis hakkasin mõtlema näiteks sellise asja peale, et tihti on tavakoolides üks häda, et inimeste tase on seinast seina ja kole keeruline leida nö kuldset keskteed õpetamises. Mõni ei oska veel korralikult kirjutadagi, kuid teine lahendab juba võrrandeid. Räägin seda seepärast, et võttes ükskõik mis teema, kipub olema keeruline leida sellist ühisemat (reaalsemat) tõde ning asi valgub laiali. Tõenäoliselt ongi probleem ühiskonnas tervikuna, jahinduses väljendubki ju see kõik samuti.
Minu eesmärk jätkuvalt on võtta ette ja filosofeerida, et näha võimalikke perspektiive. Üks ägedam vaidleja (loe: intrigant) hakkas naerma, kui tegin talle konstruktiivse ettepaneku, et mõtleks õige jahindusest noh ütleme nii 50-60 aasta perpektiivis.
Jahinduse roll on muutunud (pole enam ju eluspüsimiseks toidu mõttes vajalik), on lisandunud ärieesmärgid, lihtsalt nautlejad, loodusekaitsjad(äärmuslikudki) ja mida kõike veel. Kui eeldada, et bioloogiline taust oskab hakata tulevikus näiteks aru saama tasakaalust looduses ning inimfaktorit osatakse ligikaudugi oma tegevustes/mõtlemises ette ennustada, siis oleks juba palju mõelda, loomulikult.

kakuke kirjutas:Samas, kui vaja nii väga reguleerida, siis miks ei võiks sama moodi reguleerida maaomaniku ihasid.

Väga terane tähelepanek. Kui näiteks inimene toitub kahjulikult ning ei tee minimaalset rahvasporti, siis kas ikkagi on ainuõige siunata vaid tervishoiu kvaliteeti ja kättesaadavust. Maaomaniku ihade reguleerimine oleks üks huvitav teoüritus praktikas.

Mõneti on tõepoolest Eestis vaikne arutelu, kui palju ikkagi riiki peab jahinduses olema. Ma ei oska hinnata üliliberaalse metsaseaduse mõju 90-ndate lõpus, et kas lisaks meeletule metsakasutusele tekkisid ühiskonnas tegusamad metsaühistud või põhjustas viimast, nö valitsusvälist tegevust pigem "pudelikael" toetuste saamise eesmärgil. Praegu oleks nagu jahinduses sama lugu, et riik vähendab näiliselt(?) enda osa ning kodanikuühiskond peaks asja justkui suures osas üle võtma. Aga, just see aga...
Tendents kipub olema tinglikult ressursi ümber jagelemine, mitte sisuline töö ennekõike ulukibioloogia valdkonnas. Näiteks js-i koosolekul tekkis piinlik vaikus, kui küsisin, et kas oleme valmis nüüd sisuliseks ulukiloenduseks või panete ikka kirja niipalju, kui laskesoov on? Selle näitega ilmestub olukord, kus valitsusväline org. tegelikult ei taju, mis tähendab jahinduse enda kätte saamine. Õigused küll, aga ka kohustused.
Riigil pole ka selget sõnumit, kas tegu on püsiva otsusega või on elame-näeme variant.
Niisiis, senikaua, kui riik (institutsioon) testib oma piire ja osalust ning valitsusväline pool nõrgavõitu (visioonipuuduses), on tegemist põhilise probleemiga: laiapõhjalise ajurünnaku asemel minnakse praktikasse ja tasapisi koguneva tulemuse põhjal hakatakse pidevalt olukorda korrigeerima. Viimatinimetatud tegevuses saavadki määravaks tihti mingid huvigrupid ja uues ühiskonnakorras loomulikult kannatab kõige enam ressurss. Eelkõige see osa, mis kõige kiiremini kõige suuremat tulu toodab. Nugist ju aktiivselt küttima ei hakata.