Jääger-online jahindus foorum

Väga eluterve hoiak Sul aivar00 . Mulle meeldiks ka kogu kogukonnaga surnud põdra ümber laager üles lüüa, kuni ta viimase palukeseni ära on söödud .
Minu seekordne küsimus käis siiski selle kohta, et kas antud asjake oleks asjaks kui otsustatakse "kondiaur" millegi muuga asendada.

Kas kellelgi on kogemusi näiteks põdra metsast välja vedamisega seesuguse riistapuu abil (http://www.vints.ee)? Mõte selles, et kui maastik või maaomanik ei võimalda ATV-d kasutada, võiks ehk sellest asjakesest kasu olla. Arvutuslikult peaks tal jõudu jätkuma ka 500 kg põdra tarvis, kuidas aga asi praktikas välja kukub?
Teoreetilised arutelud sedapuhku väga ei huvita, ootaks võimalikke kogemusi.

Kõigepealt tänud selle eest, et siinne huvitav ja minumeelest vajalik arutelu lõpuks õigesse teemasse tõsteti!
Et pktaks viitas siin ühele minu varasemale postitusele, pean vajalikuks märkida, et tookordne jutt käis jahikirest kui liikumapanevast jõust, mitte kui universaalsest tapmisõigustusest. Veendunud darvinistina usun, et jahikirg on aastatuhandetepikkuse praktika tulemus, mis aitas kaasa valgu- ja energiaressursi hankimisele ja oli seega inimliigi kui sellise tekkimise ja arengu üheks tähtsaks eelduseks. Jahikire kontrollimatut rahuldamist ei saa aga ka looduses keegi endale lubada. Kanakuudis laamendav nugis ei ole mitte osake looduse suurest plaanist vaid inimese loodud tehistingimustes tekkiv programmeerimisviga.
Eetika, sealhulgas ka jahieetika on minu arusaamist mööda samuti kogum pikaajalise praktilise kogemuse alusel tekkinud arusaamu ja põhimõtteid. Tõsi on, et olude muutudes muutuvad mingi aja pärast ka eetilised tõekspidamised. Pingeid tekitabki see ajaline viide olude muutuste ja tõekspidamiste muutuste vahel. Viimane aga on tõenäoliselt vajalik ajutiste "moodide" vahelejätmiseks.
Seega on kaasaegsete vahenditega varustatud ja oma jahikirge mittekontrolliv jahimees nagu nugis kanakuudis. Ainult et ta peaks arvestama, et erinevalt nugisest, temal sealt kuudist väljapääsu ei ole.
Nüüd siis natuke konkreetsemalt asja juurde. Tiine looma küttimise lubatavaks või mittelubatavaks pidamise eetikal on samuti omad praktilised alused. Esiteks võiks meil olla teadmine (või alateadmine), et tiinuse lõpunikandmine on emasloomale kindlasti raskem katsumus, kui isasloomale näiteks sarvede kandmine (paralleelid inimsooga jätan siinkohal teiste irvhammaste tuua). Seega on üsna arusaadav, et sellise pingutusega edukalt hakkama saanud isend peaks jahimehele tema harrastuse jätkusuutlikuse seisukohalt väärtuslikum olema. Ehk siis, ei ole (mõtleva ja oma jahikirge kontrollida suutva) jahimehe objektiivne huvi tappa tiinuse lõpunikandnud emaslooma. Iseasi on muude huvigruppide surve, millega selsamal (loodetavasti) arukal jahimehel tuleb arvestada. Niisiis saamegi väga hapra ja kõikuva tasakaalu, kus ühel kaalukausil on sedapuhku meie jahikirg ja teiste huvigruppide objektiivsed huvid ning teisel "üldtunnustatud" eetilised normid ja meie endi (jahimeeste) jätkusuutlikkusest lähtuvad kaalutlused.

Tuleb siis hakata lasketiirudesse hülgelaskekatse basseine kaevama!

Huvitav, millisel seadusandlikul alusel seal siis turistid tulevikus loomade arvukust reguleerima hakkavad? Ja millises staatuses sealsed elukad üldse on (tulundusloomad, lemmikloomad)?
Praeguse jahiseaduse §23 lg3 p2 järgi seal jahipidamist nagu toimuda ei saaks. Loomakaitseseaduse §2 lg 2,3 järgi oleksid sealsed elukad justkui pigem lemmikloomad, kelle surmamine on ette nähtud ainult eutanaasia läbi. Või hädapärast põllumajandusloomad, kelle tapmine võib toimuda ainult pärast uimastamist.
Vaevalt küll, et sihtgrupina nähakse ainult uimastipüssidega varustatud veterinaare? Tõenäolisem on, et vajalikud seadused-muudatused on juba tellitud ja tegemisel. Sellele näib vihjavat ka artikli lõpus olev kommentaar stiilis - ".... jõuame ülejäänud Euroopale järele".

Et mitte "....netilehekülgede" Hundi-teemat veel hullemini OT-sse ajada, tegin siia uue teema.
Sain nimelt äsja ilmutuse, kui sarnased nähtused on tegelikult hundid meie metsades ja jyri postitused siinses foorumis! Esimese asjana torkab muidugi silma, et keegi ei suuda neisse ükskõikselt suhtuda. Ja nii, nagu hundid sunnivad teisi metsaelanikke oma mugavustsoonist väljuma, tekitavad ka jyri kategoorilist, üldtuntud ja lihtsat tõde kuulutavad postitused siinses foorumis pea alati vähemat või suuremat nihelemist.
Võiks ju väita, et oponeerida ükskõik kellele või millele võib ka faktidesse, loogikasse ja väitluskultuuri pisut vähem loominguliselt suhtudes. Aga ega huntide tegemised vasta ka alati meie ettekujutusele heast (naabrimeeste jahimaal elavast) hundist.
Nii et tervitagem mõistlikku kogust hunte meie metsades ja jyrit meie foorumis!

jyri kirjutas:Teaduslikku lähenemisse kuulub ka ajaloo teadmine.
Kordan veelkord paljudele teadaolevat ja lihtsat tõde.
Nõuka ajal oli hundi küttimine lausa kohustuslik 24/7 x 52 , maksti ka preemiaid( isegi mina olen saanud).
Tulemus- ei kadunud need hundud kuskile ega ka nende arvukus ei vähenenud!

Täna elusolevate inimeste ajaloos on huntide arvukusel olnud kaks tippu. Sõjajärgsel ajal oli huntide arvukus Eestis kõrge tingimustes, kus sisuliselt puudusid looduses tänased põhilised hundi saakloomad. Kuna jänesedieet muutus vist üksluiseks, pandi rohkem rõhku koduloomade murdmisele, millega teeniti ära kogu progressiivse elanikkonna kirglik ja kauakestev viha. Tol kaugel ajal tegutsenud poolprofesionaalsete hundibrigaadide ponnistuste tulemusena oli ENSV 60-te keskpaigaks sisuliselt wolffrei. Seda kõike tingimustes, kus puudusid lumesaanid, mobiilne side ja praktiliselt ka vintpüssid (tõsi küll, kohati kasutati ka mürki).
Vahepealsel ajal maksti küll väheste huntide vähestele küttidele vanast inertsist preemiat, kuid nii loendus- kui küttimisandmete järgi hunte õieti polnudki ja hundijahti eriti ressursse ei panustatud.
Uue tõusu tipp huntide arvukuses tuli 90-te lõpus, vahetult peale kitse, põdra ja sea arvukuste tippaastaid. Eks murti ka kariloomi ja klaperjaht läkski jälle lahti. Seekord päästis hundi lõpplahendusest mitte jahimeeste suutmatus, vaid lindpriiseisuse kaotamine Brüsseli tugeval toel (kui mitte initsiatiivil). Ja seda me juba ei andesta! Ei huntidele, Brüsselile ega nendega seotud isikutele.
Siit minu väide: Palju korratud, paljudele teadaolevad ja lihtsad tõed (eriti) on saatanast!

Saagu edasi mis saab, ikkagi on parem teha otsuseid ja plaane arvutuste (teadmiste), mitte arvamuste põhjal. Mulle küll tundub, et just "kogenud jahimeestel" on vahel raskusi nende asjade vahel vahet teha. Ei saa küll päriselt välistada ka võimalust, et teadmiste põhjal tehakse valesid lõppjäreldusi stiilis - "kirp kuuleb jalgadega". Selle ärahoidmiseks ja korrigeerimiseks on vajalik kõigi asjaosaliste heasoovlik koostöö, mitte teise poole halvustamine ja naeruvääristamine.

Mitte et ma ise andrust kuidagi aidata saaksin, aga et need kes saaksid, saaks aru, millest ikkagi konkreetselt käib jutt, oleks ehk asjakohane väike täpsustus. Teema pealkiri viitaks nagu osaliselt või täies ulatuses vindiga sileraudse kaliibris rauale. Lause, et "Paradoks ei ole eriti teema",võiks aga välistada justkui mõlemad (millele vist vihjabki jyri). Ehk kas jutt käib siis ikkagi siledast silinderrauast?

Isiklik kogemus puudub, aga muid asju otsides on silma jäänud http://www.amazon.com/Burris-410672-Spe ... B00794LF9A. Iseasi, kas ja kes neid Eestis müüb? Soome netipoodides on saadaval ca 300-400 euri eest (koos sihikuga, saan ma aru).

Lugesin sigakitsnaator´i viidatud foorumi huvi pärast läbi. 30-30 kaliibrist seal just palju ei räägita (kui üldse). Küll aga jääb üldiselt kõlama mõte, et 45-70ga saab küttida kõike, mis Põhja- ja Lõuna-Amerikas liigub, kui teda kasutada mõistlikul viisil. Seega "100 jardi -püssina". Põhjenduseks (millega täielikult nõustun), miks just niisuguse püssiga jahil võiks käia, üks tsitaat sellestsamast foorumist:

I am currently building a 45 70 rifle for a hoped for bear hunt in Alaska. I would love to make a nice one shot kill at a 140 yards with a 338 or 375. However I have decide on a fair chase hunt and I want to make that hunt with a 45 70.

(Minu rõhutus)
Muide, mis puutub nende kaliibrite traditsiooniliste kuulide "vikerkaaretrajektoori", siis uued Hornady LeverEvolution- kuulid pidavat asja oluliselt parandama. Ise ei ole nende järele vajadust tundnud.

Sellega peaks olema siis nii:
slug barrel- sile silinderraud (enamasti kirp-sälk sihikuga);
rifled slug barrel - osaliselt või täies pikkuses vindiga raud;
fully rifled barrel - täispikkuses vindiga raud;
Holland/Hollandi "Paradox" - osalise vindiga raud;
Hastingsi "Paradox" - täispikkuses vindiga vahetusraud pumbale või poolautomaadile.
Jutt käib muidugi sileraudsete kaliibrites raudadest.

Väikeseks täpsustuseks.
Grammi üldtunnustatud lühend on g, gr on anglo-ameerika massiühiku grain`i lühend (ca 0,065g). Neil , kellel on rohkem pistmist meerikamaapäritolu kaliibrite ja moonaga, kriibivad need alla grammised kuulikaalud pisut silma. Kontekstist selgub muidugi, et jutt käib ikka 12- grammistest, mitte 0,78- grammistest kuulidest. Aga ikkagi.Sorry

No ma torgiks siis veel natuke.
Jätaks ennast praegu kõrvale vaidlustest erinevate dokumentide nimetuste, otstarbe ja võimalike valdajate teemadel. Üritaks saada sotti, mida võib hea (või mitte nii hea) tahtmise korral meie jahiseaduse mõtte kohta kõneksolevas küsimuses väita. Olen tihti kuulnud et seaduse vaieldava sõnastuse korral apelleeritakse "seaduse mõttele" (millest küll omakorda võib olla mitu vasturääkivat arusaama).
Võtaks järgmise näite:
Meil on kaks jahilist (täiesti seadusväline termin, ei kohusta millekski), üks nö. "paberiteta ajaja" ja teine, kõikvõimalike vajalike paberite ja dokumentidega varustatud jahiline, kes käis jahipäeva jooksul 1-2 ajus ja ülejäänud aja seisis kütiliinis kedagi laskmata (suht tõenäoline stsenaarium) . Minu kõsimus on, kus on nüüd, olemasoleva jahiseaduse valguses, nii suur vahe nende kahe isiku eesmärkides, tegevuses, tegevuse tagajärgedes ja tulemites riigi (seaduseandja), jahi korraldaja, jahi objektide ja nende endi jaoks, et riik peaks neid niivõrd erinevalt kohtlema? Ühe käest nõudma tasu, teise käest mitte.
Tahan tegelikult jõuda selleni, et kurja juur kogu selles jamas on see nõ. süsteemiväline jahipidamisõiguse tasu kui niisugune. Palju mõistlikum oleks, kui riik koguks jahimaade kasutajatelt hektari- ja boniteedipõhist ressursimaksu (nagu varem) ja jagaks seda hektari-, ja boniteedipõhiselt eramaaomanikega (mitte nii nagu varem) arvates sealt maha jahinduse korraldamise mõistlikud kulud. Toimugu see tegevus siis läbi vastava ministeeriumi või halduslepingu.

"Jälitamine" on seaduses sees, kui üks "jahipidamist" defineeriv mõiste. Tõsi küll - täpsemalt lahti seletamata. Kas seda saab nimetada "õigusväliseks" ja millised õiguslikud järelmid sellest tulenevad, mina oma hariduse juures öelda ei oska. Küll aga jään esialgu selle seisukoha juurde, et piisava pahatahtlikkuse korral jätab see võimaluse asja ka teisiti tõlgendada.
"Ajaja" ei ole ka seaduses põhjalikumalt lahti seletatud mõiste, või vähemalt ei ole ta seal defineeritud, kui "jahti mitte pidav isik".
Jääb siis tõdeda, et püssi ja koerata ajaja on jahist osavõttev, jahiõigust osaliselt omav (?, nimekiri) kuid seda mitte kasutav, jahti mitte pidav isik?