Jääger-online jahindus foorum

Lugesin äsja uut Eesti Jahimees, täpsemal artiklit "Jahimehest ja jahikultuurist". Siin tekkisid mõned mõtted. Artiklis väidetakse nimelt veelinnujahil reeglitest kinnipidamise kohta (pliihaavlite kasutamine) - et kokkulepetest kinnipidamine on samuti kultuuri ja eetika küsimus. Nendele "kokkulepetele" rõhumine on silma hakanud ka muudes valdkondades - nt. on toodud samu argumente harrastajate võrgupüügi piiramise kohta Peipsi järvel (harrastajatele jäeti avatuks vaid jäälagunemise aeg - 3 nädalat -vana asi 2005 aastast). Räägiti samuti mingitest kokkulepetest, samal ajal kui tegemist on lihtlabase ühe huvigrupi huvide eiramisega teise huvigrupi huvides, kus isegi arvamust pole küsitud ega läbi räägitud. Pliihaavlite kasutamise puhul ei saa just õelda, et oleks täidetud esmaseid demokraatliku kultuurse eetilise riigi põhimõtteid, st. et oleks küsitud ka põhilise osapoole -lihtjahimehe arvamust ja kaitstud nende huvisid - mis "kokkulepetest" me siis räägime. Kui ka teatud jahimeeste juhtkonnaga midagi arutati, siis meieni see arutelu eriti ei jõudnud, mulle õeldi vaid, et Euroopa seadused on meile täitmiseks. Kuidas meie nende Euroopa seaduste loomisest osa võtame? Kogu see pliihaavlite teooria on kokkuvõttes üks ühe grupi projekt, põhimõtteliselt muidugi õige - ega need pliihaavlid tervislikud ei ole, aga ehk on looduskaitse ja looduse mürgitamise puhul ka tähtsamaid teemasid, millele oleks pidanud esmajärjekorras tähelepanu pöörama enne kui pliihaavleid keelama tulla. Kui Ojamaa kaevanduse rajatav konveierlint lõikab pooleks kümned kilomeetrid jahiala ja ei võimalda loomadel vabalt liikuda, siis ei peeta vajalikuks jahipiirkonna valdaja avaldustele vastata. Samuti oleks huvitav teada, palju Kohtla-Järve tuhamägedest mürke põhjavette satub - enne kui pliihaavlitega vete mürgitamisest rääkima tulla. Või räägime fenoolidest? või muudest mürkidest Kurtna järvedes ja muus vesikonnas (ka Peipsi järv), kuhu lastakse Estonia kaevandusest väljapumbatav vesi.
OK, piisavalt meiega teemat arutatud pole enne seaduse vastuvõtmist. Ei peetud vajalikuks- meie asi on vaid korraldusi täita. Kuidas on siis ettevalmistustega seaduse rakendamiseks - ka siin on lihtjahimees jäetud omapead- oleks ilus ju enne seaduse vastuvõtmist informeerida võimalikult täpselt, millised on pliihaavlitele võimalikud alternatiivid, millised on teiste sulamite ja terase parameetrid, kust saab neid tellida, millised on hinnad jne. (aitäh Kingsidole info eest, kuid mina polnud kahjuks seda artiklit enne juhtunud lugema), mida mis püssi ja tšokiga lasta tohib. Ehk oleks võinud ka ära märkida, palju eesti jahimehed selle seadusemuudatuse eest raha peavad välja käima uute püsside soetamise ja kallimate padrunite näol. Ohutustehniliselt seisukohast oleks seadusandja pidanud kasvõi endalegi selgeks tegema, mida mingi seaduseparandus kaasa toob ja kas vale padruni kasutamine võib kaasa tuua materiaalse või isegi tervisliku kahju. Kes maksab kinni püssi hinna, kui nt.keegi rikub oma püssi terashaavlitega ja teda ei ole hoiatatud. Kui aasta alguses uurisin seda teemat, ei osanud padrinimüüjad mulle veel vastata padrunite parameetrite kohta, samuti hindade kohta, samuti on Eestis saadaolev sortiment üsna kesine ja igale kallibrile padruneid ei leidnudki. Järgmisel aastal lubati olukorda parandada. Ehk oleks seaduseparandajad võinud anda eelinfot selle kohta, kust saab tellida muid sulameid peale terase, mitte et iga mees eraldi otsib internetist infot ja tellib. Võib küll vabandada, et see ja see polnud minu ülesanne ja nii edasi, aga kokkuvõttes oli seadusemuutus halvasti ette valmistatud ja ebapiisavalt põhjendatud. Ja eelkõige tajusin, et meie , s.o. jahimeeste huvide eest ei seisnud antud juhul keegi. Kui sain pliihaavlite keelustamise pooldajatelt tõsised arvutused, milles tõestati pikalt pliihaavlite mõju ja selgitati, et haavlitega probleeme ei tule, kuna USA-s ja Taanis on teiste sulamitega padrunid samade ja veel paremate omadustega, siis siin Eestis ma meiepolseid arvutusi ega tõestusi ei näinud ja nende ideaalsete padrunite kohta ei osatud mulle 2013.a. alguses kindlat infot anda.

Tunnen huvi, kuidas on siis praegu müügilolevate terashaavlite laskeomadustega. Täpsemalt öeldes - kas nad tapavad võrdväärselt pliihaavlitega või on haavatute osakaal suurem. Väidetavalt 6-8 a tagasi olid need omadused terashaavlitel halvemad kui pliihaavlitel, kas oskab keegi vastata, mis olukord on täna. Ja need muud materjalid peale terase, mis nende hinnad ka on võrreldes pliihaavlitega ja millised omadused? Ja kuidas mõjuvad terashaavlid vanadele vene püssidele (mul 1980 TOZ-34P) kas seavad ohtu tšokid, kas rikuvad raudu?

Küsisin ka nädal tagasi, mis haavleid saada, aga hetkel olid terashaavlid, ehk tuleb midagi muud sisse augustis, aga hinnad ilmselt kallimad.

Ma ei oskagi nagu midagi vastata viimasele postitusele - aukartus elu ees peab loomulikult igaühel olema. Aga see väljendub erinevates situatsioonides erinevalt ja meil on erinev tundlikkuse aste, ka jahimeestel kui meid omavahel võrrelda. Nii et kui üks mees mingis situatsioonis otsustas mitte lasta, sest tundis, et nii on õige, siis pole tõesti kõrvaliste meeste asi seda kommenteerida. Austame seda tunnet. Samal ajal ei pruugi teisel mehel seda tunnet tekkida ja tema laseb - ega ta selle poolest eetiliselt halvem ei ole. Muidu kisub jutt juba sinna suunas, et ongi eetilisem mitte lasta ja õigem juba pilti teha. Ühisjahis aga peab nende tunnetega ettevaatlikum olema - kui ajajad on oma töö teinud ja põdra ette ajanud, siis võivad nad lasku mitte teinud mehele küsimusi esitada, kas kütiliin on ikka tema õige koht. Kui selline asi juhtub jahimehel üks kord elus, siis ehk saadakse sõbrast aru.

Ma ei saanud ka aru, mis seal need probleemid olid. No põder ujus, ujumise pealt polnud ju mõtet lasta, kes selle looma pärast sealt kätte saab. Jutu järgi sain aru, et loom oli vist nagu haavatud ka? või ei? - selline tuli siis ju iga hinna eest kätte saada. Kaldal oligi õige hetk lasta. Suur veri oli järel -järelikult ei saanud eriti halb lask olla - kahju vaid, et loom jälle järve sööstis. Selgroopauk on loll jutt - selgroogu ei tohi kunagi sellise distantsi pealt lasta (tõenäosus segroole pihta saada väike, suurem tõenäosus haavata mitte surmavalt) - lastakse ikka mootorisse, s.t. rindkeresse südame ja kopsude piirkonda. Need vennad, kes tee peal olid, jäid kaugele ja ei jaganud ilmselt situatsiooni, pealegi paistis ühel neist käes olevat siledaraudne (saab lasta vaid lähidistantsilt)- ta ei oleks tohtinudki sinna surkima minna, oleks vaid vindiga mehe laskmist seganud.
Paistab, et siin oli kõige segavam see, et keegi pealt juhtus nägema. Kellegi arvates peavad jahimehed omi tegemisi kusagil pimeduse katte all hästi vaikselt toimetama, et reakodanike rahu ei segaks ja neid ei šokeeriks selline julm tegevus nagu jaht. Aga pööraku siis pilk kõrvale, mis oli vaja seal tolgendada ja vahtida - kas oli huvitav või? Vanasti need, kelle süda seatapmist pealt vaadata ei kannatanud, läksid selleks ajaks tuppa või kodust ära. Kas jahimehed peavad jahi pooleli jätma kui keegi võõras kiibitsema hakkab - et äkki riivab võõra tundeid?
Ma arvan, et enne tuleb mõelda kui hinnanguid anda.

Ma ütleks, et vaateid on erinevaid ning ka eetikad on erinevad. Ja ehk ei ole hea, kui keegi enda eetikat teistele peale surub, eriti veel teise kultuuriruumi üle kantuna. Loomi on aastatuhandeid lõksudega püütud - küll on selleks olnud taldriklõksud, huindiaugud, silmused jne. Ebaeetiliseks on see kuulutatud alles lähiminevikus ja algatajateks on olnud mittejahimehed ja mul isiklikult on ka suva, mis nad arvavad ja ma ausalt öeldes võimaluse korral ei vaevaks end sellega. Sellel roheliste tekkimise algusperioodil ma ka veidi põdesin, mis nad ikka jahimeestest arvavad ja püüdsin neile üht-teist selgitada, nüüd põen tunduvalt vähem ja ei hooli nende arvamusest - oma elu tahab elamist. Ja ma ka ei muuda neid -maruroheliste arvates pole meie jaoks niikuinii kohta, seisku me nende ees kas või käte peal. Nii et ma ka vist lõpetan nende ees koogutamise ja olen see kes olen. Minu jahimehestaazi alguspoolel võis taldriklõksudega karusloomi püüda küll ja keegi ei tulnud selle pealegi, et seda ilgeks pidada. Videol nähtu on igal juhul jaht. Ise olen seda videot juba varem ka näinud. Ausalt öeldes tekkis ka mul selle viivitamise suhtes küsimusi, aga saan aru, et vennad tahtsid filmida - ja kui filmitud sai, vajutasid päästikule. Sisulist vahet ka polnud - loom oli niikuinii juba tunduvalt pikemalt lõksus olnud kui need paar minutit, mis filmimisele kulus, nii et mis on siis üldse teema? Vanad jahimehed muutuvad natuke tundetumaks, mis teha, elukutse tulemus. Pole mõtet ka meie poolt liialt tundeliseks minna.

Mina soovitaksin esiteks mitte närvi minna ja mitte äkilisi liigutusi teha. Karuga on nii, et kui sina teda esimesena märkad, siis teda on võimalik ehmatada, aga enamasti juhtub vastupidi, s.t. karu näeb sind esimesena. Nii et kui karu ennast sulle juba näitab ja häält teeb, siis sina teda enam ei ehmata ega ka ära ei aja. Mõistlik on vaikselt taanduma hakata, lähidistantsil esialgu sentimeeterhaaval ja tagurpidi, järske liigutusi mitte teha. Karu tuleb järgi, aga pikkamööda vahemaa suureneb. Karu võib teha ka petterünnakuid, ära mitte mingil juhul jooksu pane. Ja lähidistantsil ära eriti silma vahi, see ärritab teda. Üldiselt kuuleb ainult häält, ja end ei näidata, siis on targem vaikselt taanduda või suunda muuta, sellise rahuliku aeglase kõnniga. Karu, kes end sulle näitab või end kuuldavaks teeb, tahab sinu eemaldumist - tee siis seda aeglaselt ja väärikalt.
Toon näiteks minu onult kuuldu:
Onu korjas vaarikaid, kuulis mingit möögimisesarnast häält. Ajas end sirgu, vaatas 6-7 m pealt karule otsa. See üllatus. Esialgu seisis onu paigal ja vaatas karule otsa, karu muutus üha rahutumaks ja lõpuks tegi kiired mõned sammud ettepoole. Onu mõtles, et nüüd on lõpp, aga mõne sammu järel jättis karu käpa õhku ja taandus tagurpidi endisele kohale. Onu hakkas puid vaatama, kuhu ronida saaks, aga midagi sobivat polnud. Sel ajal kui onu pilgu ära pööras, proovis karu vaikselt taanduda. Nii kui on pilgu uuesti karule pööras, tuli karu jälle kiire kõnniga endisele kohale tagasi ja oli rünnakuvalmis. Selle peale pööras onu pilgu karult ära ja vaatas vaid silmanurgast - mõne aja pärast karu taandus ja kadus vaarikatesse, hiljem nägi onu teda ca 70 m peal kiiresti eemaldumas.
Kiire liigutus võib end ära tasuda vaid siis, kui tõesti karule peaaegu otsa astud, ja ka siis on mõtet mõne hüppe järel seisma jääda. Minuga ükskord nii juhtus kui rajalt kõrvale pöörasin ja karule kasevõsas mõne meetri peale sattusin ja see möiratas - hüpe eemale oli instinktiivne. Ilmselt oli see ka õige tegu, võib-olla mitte, igal juhul kadus (lahustus metsa) karu vastassuunas nagu õhk, läksin rahuliku kõnniga minema.

Need eetilised normid, mida siin on mitmeid kordi rõhutatud, on olnud juba aastakümneid kasutusel. Ise arvan, et teatud põhimõtteid tuleb kaasa anda noorjahimeestele. Et nad üldse mõtlema hakkaksid, enne kui tegutseksid. Aga neid norme ei tohi võtta nagu dogmasid. Kõik on suhteline ja kõik muutub ajas ja ruumis.
Mulle meeldis arvamus venekeelsest jahikirjandusest, kus anti noorele jahimehele soovitus (tegemist oli jänesejahiga hagijatega): "kui sa liitud mõne seltskonnaga, siis pead sa arvestama selle seltskonna tõekspidamistega. Vastasel juhul sind teinekord enam jahti ei kutsuta. Eri seltskondade tõekspidamised on ka seltskonniti erinevad, lausa vastukäivad. Siiski tuleb neid tõekspidamisi täita kui oled uustulnuk. Muidu võid üksi jahti pidada. On kasulik enne jahi algust mõned põhimõtted üle küsida, et mitte rängalt eksida - nt. kas magavat jänest lastakse, kas esimene jänes läheb koeraomanikule jne...."
Seega ei küsi meie enda sisemist eetikat esialgu keegi, huntidega tuleb koos ulguda. Kui sa ikka oma mingi eetilise siseprobleemi pärast jätad looma laskmata, siis võid seltskonna käest kõvasti piki pead saada. Tihti on ka nii, et otsustatakse mingit looma või sugupoolt mitte lasta, aga kui laskmata jätad, on seltskond sinuga rahulolematu (loe siis ridade vahelt?). Aga võib ka vastupidi minna. Sõrme sirgeks jätmisega on nii, et enamasti kehitatakse õlgu (et mees, omaette olles tee mis tahad, aga siin on seltskond päev otsa tööd teinud ja kui sa end kord kütiliinile sättisid, siis tee oma töö ära). Riskantse (kauge või keerulistes tingimustes) lasu puhul on kõik korras kui looma maha said, vastasel juhul kuulad pikalt epistlit.
Kõik see on rohkem olupoliitika kui eetika.
Ka mul on omad eetilised tõekspidamised - mida ma tohin teha ja mida mitte. Enamasti neid tõekspidamisi seadustena ega isegi eetika normidena vormistatud pole, peale ma neid kellelegi suruda ei saa (pole võimalustki). Jõuan järeldusele, et eetilised käitumisnormid kujunevad välja mingis konkreetses kohas konkreetsel ajaetapil konkreetse seltskonna poolt. Mingis teises piirkonnas ja seltskonnas ei pruugi need olla sobivad ja aktsepteeritavad. Seega suhtun negatiivselt sellistesse tegelastesse, kes siin foorumis valjuhäälselt oma "õiget" eetikat teistele peale suruvad. Kes need pealesurujad on:
1. variserid, kes katsuvad end kõige õigemate ja printsipiaalsetena näidata
2. korraarmastajad inimesed, kes vajavad igas asjas ettekirjutusi ja reegleid ja katsuvad ka teisi neile reeglitele allutada, neid ajab närvi, et äkki mingis valdkonnas ehk polegi veel kõike reglementeeritud
3. usklikud, kes on kord midagi ära õppinud nagu religiooni ja katsuvad nüüd teisi samasse usku pöörata, iseloomulik on ka ususallimatus teist usku inimeste vastu
Nii et lai ja mitmetahuline teema.

Vimasel ajal on suurenenud valgepõsk-lagle osakaal võrreldes rabahane ja suur- laukhanega, kes olid enne põhilised. Sel sügisel lendas valgepõske massiliselt, seda ka üle sisemaa. Valgepõsel läheb viimasel ajal hästi ja tema arvukus on kõvasti tõusnud, sama ei saa öeda rabahane kohta. Tekib küsimus valgepõsk-lagle jahi lubamisest üle Eesti, mitte ainult teatud maakondades kahjustuse kohtades.
Kevadise jahi kohta nii palju, et eks see kevadise linnujahi ärakeelamine omal ajal üks liigne kummardus Euroopa Liidule oli. Ametlikult põhjendatakse, et linnudirektiiv ei näe ette Euroopa Liidus kevadjahti. Tegelikult on reas EL riikides kevadine linnujaht lubatud, seal ilmselt juhtivad jahindustegelased on paremat tööd teinud ja oma liikmeskonna huvide eest seisnud. Kevadine tedrejaht on lubatud nt. Austrias, kevadine metsisejaht LÄTIS ja reas teistes riikides. (vajadusel võib täpsustada). Läti müüb isegi välismaalastele kevadist metsisejahti. Nii et alguse saaks kevadise jahi avamise protseduur meie survest meie jahindusjuhtidele, need saaksid selle alusel volituse survestada juba neid, kellest uued jahieeskirjad sõltuvad. Üksinda pole mõtet rääkida - vastuseks on, et Euroopa seadused on meile täitmiseks.

Mul tuli hispaanlastega koos jahti pidada nepile oktoobrikuus. Nemad kasutavad inglise settereid. Korraga lastakse otsima ca 3 koera, kes nii 300 m raadiuses ja kaugemalgi ringi tuustivad. Koertel on kaelas spetsiaalsed seadmed, mis annavad koera liikumise ajal ühtemoodi piipi ja koera seismise ajal (siis on lind ees) annavad teistmoodi piipi (nt. tihedamat)- siis tuleb kohale joosta ja vaadata koera asendit- ta vaatab linnu poole. Vahel õnnestub neppi juba maast näha, vahel tõuseb õhku. Koer peab surnud või haavatud linnu üles otsima. Koerad võivad väsida, siis vahetatakse nad välja. Koeri veetakse spetsiaalses kuutidega järelkärus, iga koer eraldi kärus.

On ka levinud kellukesed koerte kaelas, siis tuleb jälgida seda, millal kellukesed vait jäävad.

Enne tehnika arengut oli seisvate linnukoerte kõrgemaks klassiks nn "raportiga" koerad, kes tulid metsas eemal asuvat jahimeest linnu juurde kutsuma.

Avamaastikul on lihtsam, seal näed koeri kogu aeg.

Kui lambaid murdsid koerad, siis saab ju kahjukannatajale mitte maksta, nii ma sain aru. Seega ei tee riigiametnikud midagi tõsiseltvõetavat hulkuvate koerakarjade likvideerimiseks, kuna loomasõprade ja kaitsjatega poliitiliselt ebakindel vastamisi minna, ja ei võta ka vastutust koerte tekitatud kahjude eest. Mugav olukord.

Kui Kakukesel rindu lastes vares ei kuku, siis tuleks külje pealt lasta. Looma lastakse ka külje pealt, mitte suvaliselt ükskõik kuhu. 22LR tapab küll kui külmavereliselt lasta õigesse tapvasse kohta. Tavalise padruniga on 22LR 50m raadiuses üsna tappev. Aga täpsus peab olema nagu laseks naelu seina, muidu pole mõtet jamada. Rästaid olen 22LR-ga palju lasknud ja need kukuvad kohe kui vähegi keset keret pihta saavad. Pardi puhul ja ka teiste suuremate lindude puhul ei tohi unustada, et rinnalt võib kuul sulgedest rikošetti minna ja lind lendab minema paari sulge kaotades. Pardi suurust lindu (eriti veelindu) ei tohiks rindu üldse lasta. Mootoriruumi läinud kuul aga võtab reeglina maha.

Aukartus elu ees peab ikka olema, ainult see on igaühel erineval määral ja väljendub erineval kujul. Ma ise ei ole kunagi laskmata jätnud kui loom ees seisab ja selle looma laskmise peale on välja tuldud. Kui keegi teine seda teeb, olen siiani pidanud seda tema eraasjaks ja pole minu asi teise otsuseid kommenteerida. Kui ta teeb seda minuga koos ühisjahil, siis peab ta ikka hästi põhjendama, miks nii käitus. Üldiselt on aktsepteeritav, et on erinevad arvamused ja käitumismudelid, peaasi, et üksteisele teiste eetikat peale ei suruta. Näiteks ei mõista ma üldse seda püüa ja vabasta stiili kalapüügis, mida jõulislt propageeritakse ja peale surutakse - kui rohkem süüa ei jaksa ja müüa luba pole, siis lõpeta püük. Lisaks on kala käes siis kui ta on kotis, aga kotist (pärast pildistamist) vette tagasipääsenud kala ei saagi minu arvates oma kontole lisada, poolik lõpetamata lahendus.

Minu arvates peab igal jahimehel endal veidi kriitikameelt olema. Milleks raisata oma aega ja raha kui otsustaval hetkel lased mööda ja vead lisaks ka veel oma jahikaaslasi alt. Seega arvan, et lasketrenni ikka teha tuleb ja püssid peavad olema korralikult sisse lastud. Teine asi on selles, et mulle on vastumeelne kui mu elu püütakse liigselt ära reguleerida ja samuti arvan, et mida vähem mul on seadusega ettenähtud kohustusi, seda parem. Ja laskekatse mulle lisakohustus on, kuigi olen selle harilikult esimese korraga ära teinud. Ja mulle meeldib lasta, ka tiirus. Aga jahimehe seisukohalt on mul lisakohustus jälgida, kas laskekatse juba aeguma ei hakka - see on tüütu (igal pool kohustused- autokindlustus, jahiluba, helkurvest autosse, relvaloa aegumistähtajad jne.) Lisaks see kõik ka maksab ja mu rahakott pole just liigselt paks. Makse niigi küllalt. Laskekatseid võib teha jahtkonnasiseselt kui muidu on kahtlus, kuidas keegi laseb. Oma kodukorda ei keela keegi kehtestada.
Haavliga laskmisel laskekatse - minu arvates selge liialdus, pigem juba äriplaan. Aga vahel võiks taldrikud lasta küll.
Mis seadustesse puutub, siis on hea kui seal mitmeti tõlgendatavaid sätteid poleks. Nii mõnedki asjad tuleks enne selgeks vaielda.

Mina olen selle poolt, et võiks lampi kasutada kui seda vaja on.