Jääger-online jahindus foorum

Jorr, ära nii karm ole. Jahimees on ta juriidiliselt sellest hetkest kui jahipilet taskus, teised jahimehed peavad teda jahimeheks pärast seda kui esimest korda jahile läheb, ja oma poiss sellest hetkest kui midagi lastud ka saab. (mul õnnestus esimesel jahiõhtul kohe nepp lasta, nii et mul vedas). Püss tuleks ikka osta. Mina valiks 223 Rem.
Arvan ka, et peaks selle vanaisa jahtkonnaga suhteid looma ja liikmeks astuma kui areneda tahetakse. Realistina arvan, et ei tasu selle jutuga peale minna, et suurulukijahti ei pea. Sellist meest eriti ei taheta punti, arvan ma mingi sisetunde järgi, aga ehk ma eksin. Ilmselt on jahtkonnal soov uut meest koerana kasutada esialgu ajujahil, tuleks ära käia üks hooaeg (ega ajus laskma ei peagi). Siis paistab, mis tunne tekib ja kui suurulukijaht meeldima ei hakka, ei pea edaspidi ehk eriti käima. Aga saad meestega tuttavaks, nägu jääb meelde.

Ma pean ka täna uuesti sisse logima niipea kui midagi kirjutada tahan. Eile ei saanud aru, kas õnnestus ühte vastust ära saata.

Ka jänes võib jalgadega virutada kui üles korjama lähed. Hea tahtmise korral saab igalt loomalt ja linnult peksa. Ükskord tahtis mulle nokaga virutada haavatud tuttpütt. Ega haavatud suurt kuldimonstrumit ei taha üksi jäitama minnagi. Kui karjast ühe sea maha lased, teeb juhtemis paha häält kui haavatud siga suremiseeelse kisa valla päästab.

Tegemist on puhtakujuliste äärmuslastega. Kasutatakse varjatud ähvardusi, kuigi tundub, et nii mõnigi ähvardaja pole relvagi käes hoidnud. Kes need püsside jahimeeste poole keerajad peaksid olema, loomasõbrad vist ise ei julge, ässitavad tugevamaid. Tundub, et läänes hakkab midagi ikka hapuks minema kui äärmuslased pidevalt domineerivad ja sõna võtavad. Ning lähevad sõnadelt üle tegudele, pealegi ebaseaduslikele. Tundub, et pealiskaudsus ja lollus võidutseb. Minu arvamus on, et ühtegi sammu ei tohi nende ees taanduda. Nemad meile ei halastaks kui meie hävitamine võimalik oleks, seega tuleb nende tegevus seaduslike vahenditega peatada juba eos kui pead tõstavad. Ma arvan, et tuleb neid kvalifitseerida vastastena, kelle eesmärk on meie hävitamine, siin ei ole kaksipidi mõtlemist. Neid ka ümber ei veena, võitlus käib neutraalse auditooriumi eest, et meie tegevus (jahipidamine) pikaajalises perspektiivis tervikuna keelustada.

Jorril on õigus, et teatud piirkondades öösel kondamine pole ohutu. Aga mäletan, et vene ajal oli karude arvukus veel suurem kui praegu ja ikkagi sai öösiti palju käidud, ka ilma relvata sealhulgas. Ise olen palju öösiti ja hämarikus liikunud. Enamasti karu piirdub hirmutamisega, st. möirgab su lähedal kui sa teda ei näe, taandu vaikselt ja kõik on lahenenud. Pässid on veel nõrgema närvisüsteemiga, jamaks läheb kohtumine vana isa või poegadega emakaruga kui liiga lähedale satud. Vana isa on minu arust ohtlikum. Kui emakaru poegadega tahab ikkagi poegi evakueerida ja ise kaugelt tüli norima ei tule, siis vana peremees ei pruugi su nägu üldse metsas sallida. Ajab lihtsalt minema ja tuleb tüli norima. Mul on nepijahi ajal hämarikus paugutamise peale mitu korda ligi tulnud, tuli taanduda, selg kange. Mõni karu on sitema iseloomuga kui enamik.
Aga mis teha, ega me pargis jahti ei pea. Hoiabki meele terava.

Juhul kui see on tõsi, et karu ootamatult peale tormas ja 3 m maad ja aega mõtlemiseks pole, siis oleksin ehk ka ise tulistanud. Ilus on öelda, et röögata ja hüppa kõrvale, aga kui karu sellest juhtumisi ei hooli, siis on tulistamise aeg ka möödas. Ja mul pole kõrvalehüppamine vereski, sellega loobud oma ainsast võimalusest lasta kui asi tõsine. Ma ei tea, kas ma oleksin sellega riskinud, et oleksin jäänud lootma karu heatahtlikkusele või õigele reageeringule. 3 m on väga lühike maa. 10m pealt oleksin küll röögatanud, sest siis oleks olnud veel tulistamise aega, aga 3 m?? Karu ei pruugi halba tahtagi, aga võib sulle esimesest ehmatusest äsada. Ilmselt oleks äsanudki. Oli halb juhus, karul ei vedanud, et mehe peale sattus ja ka mehel polnud valikut.
Võib-olla mees laskis tahtlikult ilma karupoolse rünnakuta ja valetab, aga eks kohus otsustab (kardan küll, et juba ette erapoolikult üldsuse survel). Aga kui maa on 3 m ja karu ikka mõtleb tõsiselt paha teha, siis kui ei lase, oled surnud. Otsusta nüüd murdosa sekundiga. Rootsis vist tapeti põdrajahis karu poolt jahimees, mitu jahimeest tapma peab, et kohus arvestaks ründe võimalusega? Kas lasta tohib alles karu all lamades?
Aga siiski, kui mees valetas, on see kõikidele jahimeestele karuteene.
Mida jahikaaslased räägivad?

Minu arust on praegu nii mõneski kohas paigast ära, et sokkusid ollakse huvitatud laskma, aga kitse- ja tallejahi jaoks pole aega ja tahtmist. See ei ole õige ja tekitab sugudevahelist disproportsiooni. Jutt kisub muidu sama jamaks nagu põtrade puhul viiekümnendatel oli, et laseme ainult suuri pulle. Selge see, et mõnes kohas tuleb kitsejahile rohkem tähelepanu pöörata. Lisaks on ka selge, et osa kitsi on metsas elama hakanud ja seal varitsusjaht veidi raskem. Mulle endale meeldib individuaaljaht (ka varitsus) tunduvalt rohkem kui ajujaht, see ei tähenda aga, et kõik nii arvavad. Ja kitsede laskmist metsast ajujaht ikka hõlbustab küll. Mis neid raipeid siis rohkem tuleb kui põdraraipeid, saab ju siledaraudsest lasta ja kartetšidega. Olen kuullnud, et osale Kesk-Eesti vendadele ei lähe kitseliha enam sisse, kuna sigu laialt käes, ega see ka õige pole.
Ja keegi ei käsi ajujahti pidada, on vaid võimalus. Üldse proovitakse meie eest igal tasemel liiga palju ära mõelda ja elu käskude-keeldudega paika panna, oskame ka ise mõelda. Varitsusjahti pole ju keegi ära keelanud, ajujaht on vaid lisavõimalus ja minu arvates teretulnud. Miks siis mitte kord aastas kitseaju päeva teha, oleks huvitav küll.
Tallesid tuleb just kõige rohkem lasta. Kui kellelgi pole selleks südant, ärgu lasku, teistel võib-olla ei ole probleemi ja süda kõvem. Jahi huvitavus on ka individuaalne, kellele meeldib ema, kellele tütar.

Hea, et sellesuunalist infot ka ajakirjanduses liigub, kui karu ründab inimest.

Nojah, ejs karurünnakuks tuleb valmis olla. See küll põhjus pole, miks mitte üksi karu jahtida, kes sind kõrgistmel ikka kõrvalt kaitseb. Maast on veidi teine lugu. Aga valmis peab ikka olema.

Ma mäletan, et kui tegin kunagi jahimehe eksamit, siis rõhutati, et ei ole ilus lastud loomale peale istuda. Seda, et verist looma ei tohi pildistada, et räägitud, ja minu arust on see raske nõue, kas loom tuleb siis enne pilditegemist metsas puhtaks pesta? Kust sa alati seda vett võtad ja vaenlane leiab alati põhjust virisemiseks.

Ega see nii tühine asi ei olegi, kui kaugele tohib minna jahti pidama. Paar aastat tagasi käisin loengul, kus räägiti ühest projektist, et saaks jahti pidada kuni 200 m kaldast nii merel kui ka Peipsi järvel. Ma ei ole kursiski kuidas siis nüüd on. Probleem tekib sukelpartidega, kes tihti suurte parvedena kaldast kilomeeter või kaugemalgi. Siis oleksid nad kättesaamatud. Kalda ligi nad tihti ei tulegi. Peipsi põhjarannikul igatahes sügisel sukelparte just kaugemal palju (üle 200m). Ise arvan, et kui on EV territoorium ja piir 10 km kaldast, siis peaks seal saama ka jahti pidada (v.a. piiritsoon, ma ei mäleta mitu meetrit see oli, aga mis rikub jahi näiteks enamusel alal Narva jõel).
Või näiteks vaeraste ränne, mis ka tihti kaldast kaugemal, see jaht oleks ka ju huvitav pidada.

Ma ka tulija. Kui Feenil sel ajal sünnipäev, siis tore, mul ka mõned päevad hiljem. Ongi lõbusam.

Ma varem hanede järgi roomanud, aga lagedal põllul nad alla 80 m ei lase, liiguvad vaikselt edasi. Peab ikka mingi küngas või kraavi moodi asi varju andma. Ükskord roomasin lausa mudas ja tulemus null.

Eile proovisin põtra peibutada. Kui 15 min. vastust ei saanud, läksin teise kohta, seal üks vastus kaugelt tuli, aga siis pikk vaikus.
Läksin tagasi eelmisse kohta, sealtpoolt tuli ka vastus) ja seal käis raske möll. Keegi ragistas ringiratast ja tegi pidevalt häält, mis tundus nagu lehma häälena, aga käitumine oli pulli oma. Läksin ligemale, häält ei julgenud nii ligidal teha, et saab aru. Lootsin oma liikumise sahinaga looma ligi peibutada. Kuulis mind ja tuli peale ca 20 m peale, aga nii pime, et ei näinud isegi läbi optika, kuigi kammisin iga oksa ja kõrre läbi. Seisime 10 min vastastikku, sügav kraav vahel. Siis keeras ümber, ilmselt oli tema jaoks midagi valesti, ja hakkas stiilset pulli häält tegema, igatahes oli ta väga vihane. Trampis ja kolistas sarvedega nii 150 m raadiuses. 2 looma oli veel, üks ainult aeg-ajalt ragistas oksi (see võis lehm olla) ja üks tegi korra pullihakatise häält. Metsa ma jääda ei saanud, lisaks langes udu maha ja nähtavus halvenes veelgi, seega hakkasin astuma. Suur pull käis minuga paralleelselt ja möirgas pidevalt, ma talle üldse ei meeldinud ja mul jäi mulje, et ta ikka täpselt aru ei saanudki, kes ma olen. Liikusin väga vaikselt, kraav vahel. Igatahes minu pärast möll katki ei jäänud, jätsin nad müttama.

Tore, et Feen asja üles võttis.