Jääger-online jahindus foorum

Tänaseks on Murastes mu söödasõime juures enam-vähem paiksed 9 metskitse, kellest -- oh üllatust -- 8 on sokud.

Murastes nüüd seitsmene kari, üks neist kits, ülejäänud sokud. Hea kuulda, et emaseid mujal kõvasti rohkem on. Täna oli üks saanud koera käest pureda (õnneks mitte emane, see oli koos oma kahe sokupõksiga täie tervise juures), päris palju verd oli, aga jälgede järgi samm oli sirge. Pole teda ennast veel näinud, et haavade tõsiduse üle otsustada.

Meil on ikka omajagu odavam veel, aga täpselt selgub algmaterjali ülevaatamisel.

Siis vähemalt Tartumaal + Ida-Virumaal (nagu asukohast lugeda) on pilt parem. Täna nägin Suurupi ülemise tuletorni lähistel veel kolme, kellest kaks olid sokud. Seis siin siis nelja salga peale kokkuvõttes sokkude kasuks 14:3.

Hakkasin uurima, et kas saaks talvise loenduse käigus jahiseltsidel paluda sellist soolis-vanuselise struktuuri hinnangut jõudumööda teha. Oleks vist abiks. Tiluliste ja piluliste lugemiseks jõudu!
Val

Nüüd siis liitus mu majataguse karjaga veel üks sokk, nii et seis on 5:1 isaste kasuks. Kas keegi on proovinud kuskil seda suhet üle lugeda? Fotod ja puha olemas.

Terv. Val

Büst ehk rinnakuju. Küllap leidub tegijaid, näiteks hel 55668678 Pelle Nugis.

Kuidas on tähelepanekud kitsede asjus? Minu juures Suurupis peatub üks viieliikmeline kari, mis koosneb neljast sokust ja ühest kitsest. Kui eelmisest raskest talvest on mujalgi nii vähe emaseid järel, siis on asi kriitiline, sest pealegi on emased sellisel juhul kõik veel ka tiined. Kui hulkurkoerte läbi kaotame veelgi emaseid, siis nendega koos läheb lisaks 1-2 talle looma kohta. Kuidas karjade soolis-vanuseline struktuur mujal paistab?

Kaevasin karja peatumiskohta sõime juurde lumme maani auke ja loomad heameelega magavad neis. Seegi veidi abiks ja koht on selline, kus hulkurkoerad ja inimesed tavaliselt ei liigu. Hea koht. Aga mustikapealseid nad enam ise metsast välja kaevata ei suuda. Kott kaeru läheb kahe nädalaga.

Eks võib ju mõelda, et loomad peavad ise hakkama saama, aga kui inimmõju on selline, et rebaste arv on laes (suudavad kitse lihtsalt surnuks väsitada), hulkurpenid liiguvad ringi jne., siis tuleb inimesel oma liigi õigustamiseks ka kuidagi miskit ette võtta. Põdrad ja sead Suurupi kandis saavad veel üsna hästi hakkama.

Ja siis kui jahirahu välja kuulutatud, hakkab juba jõululaupäevast peale ilutulestik nii linnades, külades kui mererannal ja metsades. Kui õnnestuks jahirahu pikendada suure meediakäraga (järgmisel aastal näiteks) kolmekuningapäevani ja liita pressiteadetele ilutulistamise õuduse teema, kutsuda üles loobuma paugutamisest (ainult suurlinnade keskel oleks see siis kuidagi talutav, sest seal on siis lihtsalt koerad korterites kolm päeva vanni all, või õigemini kolivad sinna kohe kui advendiküünal aknale pannakse), aga metsloomade ringijooksutamine selle paugutamisega kogu aastavahetuse ajal on vastutustundetu.
Mõtlemise koht ehk?

See ka veel, et mõistliku maailmavaate järgi peab kodanik, kelle tegevuse mõju väljub tema korteri-, majaomanduse või õueala piirest enne tegevuse toimumist saama selleks loa kõigilt, kelleni tema tegevuse mõjud ulatuvad (müra, hais, valgus jne), sealjuures ka metsaloomad peavad sellega nõustuma ning olema kõik asjast teavitatud, et ei oleks vaja mõttetult maanteedele kapata ja talvisel ajal energiat niisama raisata. Siit saab vist hakata juba artikliteemat välja nuputama järgmiseks talveks.

Võiks ju?

Silikoon on hea materjal, liigub dentiiniga kaasa, kuid kui kihvad on looduslikust rasvast liiga puhtaks keedetud või lastud enne täitmist liialt ära kuivada, siis pehme silikoon ei pane vastu kihvade lõhkiminemise jõule. Tõsi, hoiab killud sel juhul koos, kuid kui peaks siis restaureerima hakkama, tuleb silikoon täielikult õõnsusest eemaldada (muidu ei saa kilde uuesti kokku) ja see on üsnagi keeruline. Kui eeltöötlus on tehtud õigesti, siis silikoon on võib-olla isegi üsna OK. Kui eeltöötlusega loomulik rasv liiga välja aetud, siis halb.
Kogemus ütleb, et mitte kunagi ei saa garanteerida, et vääristatud seakihvad sajandi jooksul katki ei lähe. Alati on looma enese füsioloogias ka võimalikud kõrvalekaldeid tavalisest ning ka säilitustingimustel on oma roll (temp. ja niiskuse äkilised muutused jms.) jne. Seakihvade vääristamine on selles mõttes alati veidi loterii. Kui lõhkenud kihvu on hiljem vaja uuesti kokku panna, siis silikooniga kokku puutunud pindadele ei nakku hiljem mitte ükski teine teadaolev täitematerjal (vrdl. kui autot on vaja üle värvida ja uksetihendeid on silikoonaerosooliga töödeldud, siis uste piirkonnas ei nakku sinna ükski värv).
NB! Pärast kihvade täitmist on soovitav nad katta veekindla ainega. Meie kasutame veega pooleks lahjendatud mattlakki (näiteks saunalakk Gelco, polüuretaanlakk, kuid sobib ka veega vedelaks lahjendatud PVA-puiduliim vms). See lõpetab kihvade kuivamise väljastpoolt ning jääb samasugune pind nagu originaalkihval. Sama puudutab kiskjakoljude hambaid jms. sest hambad on kurjad pragunema siis, kui nad on õhuga otseses kokkupuutes. Kiskjakoljude puhul võtame hambad alati ükshaaval koljust välja, katame PVA- või lakilahusega juurteni välja ja siis asetame oma kohale tagasi, sest kuivamine võib toimuda ka läbi koljuluu. Loomulikult ei tohi lakkida koos hammastega terveid koljusid, mis rikuks nende välimuse jäädavalt, ainult hambad.

Need kihvad, mis edaspidi välja ei tule, neid saab tõesti lõualuud pooleks saagides tagurpidi palju paremini kätte. Tuleb tunda anatoomiat selle lõike juures!
Üldiselt oleme ise teinud nii, et saaginud kohe paraja jupi kolju küljest ära, et ei peaks liiga suures potis kogu asja vaaritama. Üle 80 kraadi ajada ei tasu. Kõige parem on see, kui lasta selle hetkeni, kui poti põhjast hakkab esimesi mulle ilmnema ja siis las jahtub sooja pliidi peal paar tundi. Ihusoojalt tulevad kihvad libedamalt välja (NB! hea õhuke töökinnas on abiks, et ei oleks libe ja et oma sõrmi ära eui lõhu. Mõned kihvad on päris teravad, kui käes libisevad).
Siis sooja veega seest ja väljast puhtaks pesta ja meie meetodis lähevad siis toiduõli sisse paariks nädalaks KUUMUSEGA EEMALDUNUD RASVA TAASTAMISEKS likku. Rasva väljakeetmine ongi peamine põhjus, miks seakihvad hiljem lõhki lähevad.
Täitmiseks kasutame polüestervaiku, mis on parema liimomadusega kui epo ning vedelam, st peene traadiga tsurkides saab ka viimase õhumulli kihva lõpust välja. Epo seda ei võimalda. Enne vaiguga täitmist on vaja õle kihva sisepinnalt eemaldamiseks korraks vahetult enne kihv seest atsetooniga üle loputada, et nakkuvus oleks parem.
Edu!
Studio Viridis, Kauba 1b, Tallinn
55668678

MTÜ Studio Viridis Loodusharidus
Kauba 1b, Tallinn
55668678

Aitäh kiituse eest. Mis kellanuppu puudutab, siis oleme vahepeal juba jälle krt. kaks korda kolinud ja uus koht on Kauba 1b, Tallinn. See on Tallinn-Väikses. Aga endiselt rivis.
Olgeterved
Val Rajasaar

Tänan! Mina guugeldasin eesti keeles ja lootsin, et meie enda omad on ka miskit üles pannud. Ei osanud engleeses küsidagi. Ja meie võistlustel kasutatavaid väiksekalibra ja õhupüssi märklaudu nendes ameerika valikutes polegi. Mõni ajab asja ära, et ei peaks ise hakkama arvutis joonistama. Tänks veelkord.

Tere! Kas keegi oskab anda lingi, kust saaks ise välja trükkida märklehti. Lihtne googeldamine ei andnud mingit tulemust ja küllap laskesportlased ei tule selle pealegi, et nende liitude veebides ja ka ejs-i veebis võiksid pronditavad näidised üleval olla.
Terv. Val