Jääger-online jahindus foorum

Eelnõu kiirkorras menetluses. Brüssel nõuab tegusid.

Muu jura sisse "peidetuna" ka punkt, mis tähendab, et varsti on müügis suur hulk "vihmaveetorusid":
"...Eelnõu kohaselt muudetakse turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitseks ette nähtud relvade regulatsiooni. Muudetakse turvalisuse tagamiseks ette nähtud relvade piirmäära, lubades isikutel omada sel eesmärgil ainult ühte tulirelva. Eelnõuga ei piirata sporditulirelvade ja jahitulirelvade omamist. Samuti tehakse muudatused RelvS-is isikutele lubatud relvade puhul, lubades kuni 18-aastastel isikutel omada ja vallata turvalisuse tagamiseks üksnes gaasirelva. Vähemalt 21-aastastel isikutel on eelnõu kohaselt lubatud omada ja vallata lisaks gaasirelvale turvalisuse tagamise eesmärgil ka ühte püstolit või revolvrit..."

Panen lisaks ka seletuskirja faili

Kui haavli või kuuli auku sees pole, siis mis tal öelda. Annab tõendi ja registreerib populatsiooni kaoks.

Uut ostes saad ju proovida, vaevalt et kataloogi järgi tellid. Kahjuks on enamus relvi "keskmine kehaehituse" tarbeks tehtud. Osadel uuematel annab seibidega kaba asendit natuke muuta. Vanemad nõukaaegsed relvad on sageli vaat, et kvaliteetsemad kui tänapäeva "säästukad". Metall oli korralik ja töötlus ka.

Oleneb mis seisus relvaga tegemist ja mida soovid. Korraliku kokkujooksuga ja hästi säilinud isendiga tasub ikka tegeleda. Kui esteetika pole esikohal ja peamised laskeomadused, siis annab sättida ka lõikan-kleebin meetodil. Uue tegemine on muidugi kulukam. Ise pole tellinud, aga hind pidi olema "vaat bensiini". Vähe üle 200_euri siis.

Täpsustuseks veel, et paberitüki algpikkus soovitatakse lõigata 10cm. Umbes 3 cm ühest otsast tõmmata pliiatsijoon ja sellest 5cm edasi teine joon. 0,25 g sokolit paigutatakse joontevahelisele 5cm pikkusele alale. Paber pannakse 3 cm osaga üle aluspinna ja see õhus olev ots süüdatakse põlema. Kui tuli jõuab rohuni ja see põlema hakkab, pannakse stopper käima. Kui tuli jõuab viimase 5cm märgini, siis kell seisma. Sihukest testi soovitatakse korrata 5-10 korda ja arvutatakse põlemisaja keskmine. Eriti ohtlikuks peetakse aja lühenemist ehk siis rohu äkilisemaks minekut.

Seda rohu kiirenemist või aeglustumist saavat mõõta põlemiskiiruse järgi. Tehakse 5-6cm pyssirohu "rada" (umbes nagu kokatriip filmis)ja pannakse otsast põlema. Kahjuks ei mäleta mitu sekundit oli "norm". Kusagil nõukaaja jahiajakirjas kirjeldati. Nõrga paugu annava ka padrunid, mis kunagi vett/niiskust saanud. Sihukesed ei peagi eriti vanad olema.

Väljend " SAK pidigi tulema..." on üpris mitmemõtteline, kahjuks. Suure tõenäosusega toodi PRAEGUNE viirusetüvi, mis meil epideemiana levib Madagaskarilt laevajäätmetega Gruusia ühte sadamasse(vist oli 2007) ja levis sealt Gruusia-Vene sõja käigus mühinal edasi. Muuhulgas ühe esimese kohana Gruusiast kohe Peterburi ümbrusse (võite arvata kes suitsuvorsti ja sinki armastavad ning mille jäätmetes viirus kuid elus on). Vaadates ka SAK levikut Baltimaades ja ka Eestis (meil mis suunas lõunast korjuseid veetakse) võib pildi kokku panna küll kes levikus süüdi on. Metssigade süüdistamine on paljuski "jaanalindlik" asendustegevus (isiklikult minu personaalne arvamus). Muideks "hääled" räägivad, et Ida-Virumaal oli SAK juba mitu aastat tagasi sees. Aga ju pole "meie" ja "nende" vahel erilist usaldust infot vahetada. Ellujäänud metssead seal ei näi kuhugi kolivat (ka mitte teise ilma).

Kes tahab lugeda kuidas ja mida uuritakse:
http://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=& ... Bz8UUrpT5Q
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10 ... magtoo.pdf

Loomulikult uurib doktorant seda, kuhu juhendaja suunab (H.Valdmann) ja kuidas metoodika paika paneb.

No siis investeeri korralikesse kiirjalgadesse. Saad ajus ilma optikata ja varitsuses optikaga lasta. Spordi tegelemiseks on kasulik võtta 222 või 223. Rebast ka hää õngitseda. Varitsusse suurele loomale ei kõlba. Mingi liigtugeva või kalli kuuliga padruni pidamisel pole eriti mõtet. Kui just kapis palju ruumi ja taskus raha sygeleb.

Teatud juhtudel ikka "hüüab". Tahakski, et foorumlaste kogemuste põhjal kujuneks välja "tüüpsituatsioonid". Nt. ise pean väegade ohtlikuks jahikaaslasi, kes poolautomaadi otsa väristades kõik tinaubinad paari sekundiga välja lasevad. Ja nagu näitab minu kogemus, kipub selline tegevus teatud isikutel korduma (harjumuseks saama). Ei oskagi öelda, mis on sellise harjumuse kujunemise ajendid? Võimalus kiirelt mitut pauku anda? Korratakse ju paljudes tekstides, et poolautomaadi mehel peab olema väga hää ja kindel psüühika ja ka siis peab ta teravdatult oma käitumishajumuste muutust jälgima. Ebakindlus laskmisel? Kindlasti. Viimane võib olla tingitud möödalasust (proovin uuesti kas joppab), aga olen näinud ka kuidas põdrale magasinitäis sisse tikitakse (hilisema selgitusega - ta ju ei kukkunud kohe maha). Vahel on tunne et koerale peaks ka õpetama "valangute" ajal pikali heitmise ära, kui tahta et ta väheki pikemalt hinges püsiks

Just viimast oskust - ilma kontrollimata suht täpselt ära arvata kuhu kuul/haavlid läksid (ka möödalasu korral) võib täheldada häädel laskuritel. Aga see ja vähegi aktsepteeritav kindlus tulevat vaid harjutades, teadjamate arvamusel 10000-30000 lasu tegemise järgselt (olenevalt inimesest). Kahjuks on sellist kogemusepagasit meie jahimeestel harva.
Ja et jutt tõesti targutamiseks kätte ei läheks - mida teha? Nõuda iga-aastasi laskekatseid? Karmistada reegleid (üksiki möödalask pole lubatud), panna sea jooksurajale kuhugi koera kuju mida ei tohi tabada nagu taktikalises laskmises "pantvangidega" tehakse, saata ohtliku situatsiooni tekitanud kaaslased või "miinuspunkte" (5-10 vms. möödalasku jahis) kogunud korduskatsetele? Väljapakutu tundub keeruline, aga siiski on targem ettevaatavalt reageerida kui laiutada lõpuks käsi - näe jälle juhtus.

Hakkab juba arutluse moodi tulema. Soovitus kahtluse korral sõrm sirgeks jätta on igati õige - kahjuks ilma vastavasisulise analüüsita lihtsalt loosung ja "teooria". Igasugune relva kasutamine on potentsiaalselt ohtlik. Kus on siis see piir, kui palju riskida? Kas siis kui koer seast 5m kaugemal, 2m, 1m või 50 cm (tõin kaugused suvaliselt näitena), ees või taga, liikumise peal või mitte jne. Tahan siin öelda, et situatsioone on miljoneid ja õnnetusi hoiab ära otsustaja (relvamehe) kogemus, teadmised ohtlikest olukordadest, laskeoskus ja psüühika tasakaal. Arvestades sageli ajalimiidi piiratust (situatsioon võib hetkega muutuda), mis tõstab paratamatult vigade arvu (mitte kõige parema otsuse tegemist). Iga lasketrenni teinu teab kui koordineeritud (ja paljus automaatseks) treenitud peab olema hea lask ja lasketiirus pole koeri ja inimesi, kes ette jääks (kui instruktor vähegi tasemel on).

Minu arust väärib algatatud teema edasiarendamist. Pealkirja võiks ära muuta ja kuiva statistika asemel tegeleda süvaanalüüsiga. Hääl juhul kujuneb sellest välja:
1) analüüs tüüpsitutsioonidest kus õnnetused tekivad (õpi teiste mitte ainult oma kogemustest!)
2) analüüs, mida oleks teisiti saanud teha (ilmselt on lahendusi mitu)
3) eelnevast võiks välja kasvada reeglid ja soovitused (mida ei tohiks kunagi teha, mida teatud (tüüp)situatsioonides vältida.

Jyri kirjas on laikaomanikuna kaasjahimeestele mitu ette etteheidet. Üks, et tormatakse kütiliinilt koerale "appi". See on ka minu "praktikas" sageli nähtud tegevus (õnneks kyll mitte kordagi õnnetult lõppenud) ja vajaks selget analüüsi. Tiheda ja kindlalt fikseeritud kütiliini puhul vaat et muidu ei saagi - ilmselt teavad kõik, et laskekohast ei tohi jahi v. kütiliini juhataja loata lahkuda jne. Siiski leiab seajahis kasutamist ka nn. liikuv kytiliin, eriti olukorras kui mehi vähe ja sead liikvel. Seda soodustab elektroonika kasutamine. Hõigatakse, et ruttu nyyd sinna ette, kepsul kah sea-koera liikumine näha. Ja tormataksegi robinal kokku (halval juhul). Mis oleks lahendused sellisele käitumisele, mis tõstab ohuriski? Ära lõpetada? Siis jääks Jyri taolised koeraomanikud üksi jahti pidama. Jyri on leidnud lahenduseks, et käib vaid väikese usalduse võitnud seltskonnaga (ka lahendus). Mina eelistan laikadele teisi tõuge (ka minu vaba valik). Mis koera eest loom laskmisesse puutub, siis kunagine jahireegel kõlas - teise koera eest ulukit ei lasta! Selge, et yhisjahis kytiliinile tulev loom ei käiks ju selle reegli alla, kas enne või peale kytiliini peatatud loom käib? Minu seltsis kysitakse yldjuhul koeramehelt, kas minna appi. Sageli luba antakse, kui usaldatav kamraad ja koeramees selgelt järele ei jõua. See aga on vaid üks situatsioon miljonitest. Nii, et seltsimehed arutlegem! Ja see pole vaid sisutu teeeeoooooooooorrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrriiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiaaaaaaaaaaaaa...........

Kes, kus ja kuipalju on juhtunud, ehk siis statistikal on vähe kasu hoidmaks ära sündmuse kordumist. Mis sest kasu kui tean, et vaat Saaremaal Nov. 201X juhtus. Vaevalt et Eestis sihukesi on, kes järjest põrutavad. Iseenesest statistikat ju tehakse ja see pole miskit ebaeetilist. Võtame kasvõi inimsurmade oma. Õpetlik oleks kui asjaosalised ise suudaks ja tahaks analüüsida. Koeraomaniku arvamus on üheselt teada. Öeldakse ju, et õpi teiste vigadest. Nt. minu arust suurendab riski rohkem kui ühe koera kasutamine, samuti kui on peatavad koerad (seda teha püüdev koer kes ümber looma kargleb). Ei teagi kumb ohtlikum - kas tormavale ulukile ette "trügimine" või seisva uluki ümber karglev koer. Meie seltsis suutis peremees ise sarnase õnnetusega kunagi hakkama saada. Eriti laika on kuramuse kiire liikumisega ja üpris ootamatutes suundades. Selge ka see, et riskantsem on kui uluk ja koer mõõtmelt/ kõrguselt sarnased. Seega laika\siga. Ilmselt on laikaga põdrajahis tunduvalt harvemini õnnetusi juhtunud. Lisaks siis nähtavust halvendavad olud - rohi, põõsad, oksad, udu jne. Jutt optika minimal suurendusest või et lasen vaid siis kui koera optikas pole on minu jaoks väheväärtulised seisukohad suurendamaks ohutust. Nt. koera pidev nägemine on palju parem kui tema ootamatu sissesõitmine optikasse ootamatust suunast.

Soovitaks ka võtta see uus Meopta R2. Tundub olevat Swaro Z6 läätseehitusega st 6x zoomiga. Conquest on Zeissi odavam ots ja selle läätsede vääristus ei ole tipp-mudelite oma. Meopta pidavat kasutama sama läätseklaasi, mis Zeiss (oli Scott vist). Max suurendus kulub marjaks kui 223ga repsi kaugelt õngitsed. Peale muu uuri ka milline on ostetava optika punatäpp (kui sellist plaanid). Minul oleval 1-4x optikal on see nn.päevatäpp - suhteliselt intensiivne ja hästi nähtav ka lume ja päiksega. Sihuke öiseks passimiseks hästi ei sobi. Meopta 2100 3-12x50 on aga öötäpp, mille maximumi päeval ei märkagi. Samas öösel suures ulatuses reguleeritav - ka väga "õrnaks". Varasemale lähedalt laskmise teemale lisaks, et enamus optikaid on ilma parallaksi kruvita. See ei tähenda, et nad on täiesti parallaksivabad, lihtsalt pilt on teatud kaugusest "keskmiselt terav". Parallaksi sättimine muutub kriitilisemaks eriti suurematel suurendustel, kus ilma reguleerimisvõimaluseta optikad on lähedale sihtides udusemad. Ise ostsin kunagi repsi tülitamiseks ja muuks pikamaa laskmiseks Hawke Sidewinderi 6-24x56. Väga hää mänguasi - saad parallaksi sättida, suured ja käega reguleeritavad tornid ja kui selle SR6 sihiku selgeks saad, siis pika maa peale hea lasta. Suht hea pimedas, risti valgustus öösel väheke liiga hele. Kannatab ka vedrupüssi (õhuka vennad peamiselt kasutavadki, sest parallaksi abil saab kaugust määrata).

Enamus soome "proffe" ehk siis liikuva märgi laskjaid (paljud ka reaalsed jahimehed) lasevad siga 50 pealt 14x suurendusega (endal ka vähe imelik tundub). Väiksemal suurendusel pidavat kannatama täpsus. Ise ei ole lasketiirus eriti yle 6x julgenud keerata, aga mõtlesin proovima hakata. Ju on harjutamise asi, sh. mõlema silma "pildi" kasutamine kui yks neist suurenduseta ja teine 14x zoomis. Ostsin ka kunagi endale toru mille alumine ots 1x suurendusega. Just selleks, et silmade pildid sarnased oleks. Minule ei istu. Võimalik et vaja vaid siis kui siga praktiliselt jalust maha jookseb. Aga seda juhtub jahtides üldjuhul harva. Ehk siis "moraal" - ka koera ellujäämisel on oluline laskeoskus, mis nii mõnelgi kamraadil kipub kehvapoolne olema. Ja optika 2 või 3x erinevus seda vaevalt päästab.

Rehepapid on meite juhid. Soovi või endale 6ndat varvast. Lätlastel olla makstud suure metssea mahakoksamise eest 200 ja kesiku/põrsa eest 50 EUR. Ja saidki katkule piiri. Meil läheb raha põletajatele ja matjatele.