Jääger-online jahindus foorum

Vaata hunidkütt, eks on kindlasti juhtunud ka nii, et mina pole täpset diagnoosi suutnud määrata. Vanasti öeldi selle kohta, et loll, praegu, et puudub piisav kompetents. Ei teagi kuidas kostab endale vähem vastikuna
Aga selle pealtnäha lihtsa sitika teema juurde ja tänapäevase vet.meditsiini piiride kinnistamiseks üks lugu, mida noore ja alles õppiva vetina pealt nägin.
Meil ratsatallis olid sellel hobusel väivud, kellega ka mina ratsutasin.
Lahti neist millegipärast aga ei saanud, kuigi tervelt mitu kursust vette ja nende õppejõude oli kohe varnast võtta.
Taustateabena, meil oli talli ees kivi - 30m talli uksest - alles selle kivi juures võis sigareti süüdata. Tallile ligema: mitte üks sentimeeter. Ja siis tõi tallmeister kohale ühe Võrumaa mutikese, lasi sellel keset talli vahekäiku lahtise tulega süüdata alustassil mingid hunniku pepri ja tolle suitseva alustassikesega ümber vahekäiku toodud hobuse kõndida. Vahekäigu põrand oli laudadest. Kuigi väiv on väga väike, on tal kõva kest ja kõrvaga oli kuulda, kuidas väivud hakkasid krabinal põrandale varisema. Ma ei tunne Võru keelt, mutike pobises ka üsna vaikselt, nõnda ei saanud ma mitte üehelegi sõnale pihta. Hobune sai aga väivudest lahti. Sellepärast pole ma tänaseni päris kindel kas traditsiooniline meditsiin suudab haarata siiski kõikide tõbede kõiki ravivõimalusi

Levinuim sügelis on too sarcoptei. Vähem on levinud Demodex canis, Cheyletiella yasguri jne. eemalt on pilt üsna ühesugune, ligemalt saab juba diferentsida. Viimase kahe täpne patogeneesi ahel pole selge tänaseni.
Ma ei saa pärsi kindlalt väita et nood jubeda väljanägemisega ilvesed, keda vahel leitud tingimata sarkoptoosi põdesid. Kuigi see on tõenäoline. Kasslastel on oma demodekt ja sel puhul on prognoos ennustamatu, kuna võib tekkida seos teiste haigustega.
Sitikate-mutukatega on üldse veel palju segast ja mõneti müütilist. Kusagil 70lõpust kuni 80teise pooleni oli rida aastaid, kus koertel kassidel ei olnud kirpe-väive-sügelisi-täisid peaaegu üleüldse. Ja siis hakkasid nad järsku jälle esinema nagu mingid kuradi küülikud mustkunstniku kübarast. Tõsi kõrva sügelislesta otodeckti oli ka toona.
Põnev on minu meelest asi allveelaevadel esineva inimeste kubemetäiga. Allveelaevu gaasitatakse-mürgitatakse (sadamates) nii kui`s jube ja ikkagi kipuvad nad pikkade reiside lõpus välja ilmuma. Sa Jüri merendust tunned hästi ehk tead milles asi.
.. ja oli sinu noor emane laika jah kellel sügelis lõpuks siseelundeisse tungis. Sellist arengut olen paar korda varem ja ka pärast kohanud.

Jep, ka kärntõbi, kui nakkushaigus muistegi, allub nakkushaiguste põhireeglile - kaob kolmandik kandjaist hakkab taanduma ka tõbi. Nii oli see 16. sajandil katkuga nii on see tänapäeval gripiga. Langeb too üks kolmandik kandjate ringist välja siis suremuse või immuunvastuse tekke tõttu - sel pole tähtsust.

Granaatõun on tõesti loodud,siis kui Looja oli heas tujus. Mul pere peast kõik öko-mahe-jamieoliveird ja sellepärast toon seda turult. Need Venes ja Armeenias villitud mahlad on küll vänged nii et võtavad hambad suus lahti, kuid nii lambale, kui veisele, kui ulukile sobivad imehästi. Usun, et granaatõunamahlaga saab isegi rullist ruberoidist täiesti vastuvõetava hautise.

Marekp kirjutas:Selle saate kõige suurem probleem on see, et saate pikkus on ainult 30 min.

See on küll vaid minu tagasihoidlik arvamus, aga saate kestus paistab teistpidi mure koht olevat: liiga pikk. Kui praegugi on suur hulk tühje (mitte millestki kõnelevaid) kaadreid, mis siis veel pikkuse kasvades. Võib olla tugev ressižöör suudab asja dünaamilisemaks teha ja sisuga täita?

sooviku kirjutas:Tohtrid kutsuvad seda varvast "rudimendiks" .

Rudiment on ka sinu kõrvalesta ülaääres alla suunatud laiend. Samuti on rudiment meie pimesool. Kui soovid siis on tegemist rudimetse lisavarbaga. Olen neid eemaldanud arvan, et umbes pool tuhat.

Tegemist on nn lisavarbaga. See võib olla luustumata, vähe luustunud või täiesti luustunud. Esimesel puhul saab selle eemaldada kinnisel meetodil. Noh, võtab aega umbes 40 sekundit varvas. Teisel ja kolmandal puhul on asi sugu keerukam, sest eemaldama peab kehale kõige ligema (proksimaalse) liigese juurest.

Ja kui püsida selle elementaarse kuulekuse piirides, siis kas on suurt vahet eri koerte/tõugude vahel? Kui rääkida tööd tegevatest koertest.

Mul ei ole kogemust jahikoertega, kuid teenistuskoerte puhul panin tähele, et suurtel võistlustel on auhinnasaajate-koerajuhtide seas ikka sakslasi ja jaapanlasi. Ja kui juhtub ameeriklane sekka, siis on tollegi perenimi Takanada või Stroesser. Seega võib oletada, et lisaks koera tõule jääb oma osa ka juhi rahvusele.
Siseministeeriumi koertekasvandus käis näiteks kiiresti alla, kui venelastest koerajuhid lasti lahti ning eestlased asemele võeti. Lausa sinnani, kus Saksamaa politseikoerte peaveterinaar tuli külla, tegi kasvanduses viie minutilise tiiru ja ütles, et 40st koerast jätaks ta vast kaks tükki prakeerimata...
Kuid seejärel hakati kasutama ka rotweilereid ja need eesti poisid, kes saksa lambakoertega püsti hädas olid, said nüüd väga ilusasti hakkama ning võistlustel lähinaabritega, noppisid auhindu küll.
Nõnda peaks tähtsust olema koonuka tõul just niipalju, kui on tähtis koerajuhi natuur. Kui seda viimast segasevõitu lauset üleepa kuidagi mõista saab

Kuna tegu oli peast sooja inimesega (oligi lolliks õppinud) siis viisakusest sai teist väheke kuulatud.

Mnjah, aga teinekord võivad need sugu teistmoodi inimesed oma asja tunda siiski. Mäletate ehk toda Statoili öist ratsanikku Kaupo Allast.
Hobuseid ta tundis tõesti ja tema viimane hobune Tšau (kellega tutvusin tolle 11a sünnipäeval) oli elav tõend mehe oskustest. Tšau oli väga hästi ratsastatud, kuid lisaks sellele tegi isuga neidki trikke, mida mida hobusele on raske õpetada.

Koeral ja koeral on mäekõrgune vahe. Mul oli au olla tuttav SS.ohvitseri kooli lõpetanud partisanikütiga. Partisani püüdmise üksusse kuulus kaks meest ja üks koer. See üks koer valiti 100 (loe: saja) kutsika seast. Aga too valitu ... ok, ei hakka siin rääkima - mul endalgi oli raske uskuda, mida too sajas tegi ja võis.

Ning on koeri, kes jäävadki piire katsuma ja juhi kohale pürgima. Need on eriti rasked juhtumid. Kunagises miilitsa koertekasvanduses oli üks saksa lambakoer, keda ei suutnud kuuletuma panna ka toonase kasvanduse tõesti väga tugevad spetsialistid. See konkreetne loom lastigi lõpuks maha.

Üldiselt kinnitavad käitumispetsid, et igale koerale tuleb jätta üks sitt harjumus või komme.
Ma ei oska küll kuidagi kommenteerida seda koera otsa viskumist - ehk töötabki. Kindlasti töötab aga "jalad maast lahti". Koer tunnistab oma allajäämist, kui konkurent karja juhi kohale - inimene siis praeguses kontekstis - ta maast lahti tõstab. Suur koer tõstetakse turjast ja laudjast haarates. Ja loomulikult aitab korrektseid suhteid kinnistada, kui esimesena sööb inimene. Seda saab edukalt kasutada muidugi vaid toas elavate koerte puhul. Koer saab oma ninaesise alles siis, kui kogu ülejäänud pere on söönud, tehku koonukas siis turiseisu või tantsigu flamencot.

Nii libe kui see jää ka tundub, aga ikkagi... minu kogemuste järgi on koer võimeline asju mõtestama. Kass (vist) ei ole. Koerale on näiteks tasapinnad erinevad - maantee, köögilaud jne. Kass ei saa aga neil vahet. Paistab, et talle on iga tasapind täpsel tsamasugune. Ta ei ole võimeline neil mõtestatud vahet tegema. Ütles ju ka R:Kipling,... Ja talle on kõik kohad ühesugused."

Oma ammusest veterinaaripraktikast mäletan, et olid kaks tõugu, kes sattusid kliinikusse vaid vaktsineerima või haavu lappima. Airder-terjer ja saksa jahiterjer olid need tõud. Neist esimese kohta liikus ameerikamaa keelses erialakirjanduses ka viiteid selle kohta, et neil on loomulik immuunsus adenoviroosi ja koerte katku vastu. Loomulikult ei saanud seda küll in vivo katsetama hakata, kuid paistis väga sedamoodi küll. Usun, aga et kui kõik maailma koerad oleks neist kahest tõust, peaks lõviosa vette endale mingi teise ameti otsima.

Kraavikule: Eh, mis siin sapist:) Lihtsalt sellest, et oma eelmisel töökohal Sisekaitseakadeemias tuli mul nii kirjastada kui ka küljendada õpikuid, mis mõeldud ka tolliametnikele. Ka Mittetulundusühingute seadus oli nende seas ja ehk õige tsimmarukene jäi ka külge. Piltlikult öeldes: MTÜ kunturi laual peaks olema ajakiri "Hea kodanik". EJS laual on aga "Äripäev". Mittetulundusühing, kui kodanukühiksonna üks vorme, võiks ikka meeles pidada, kus riigis ja mille tõttu ta hingab. 24. veebruar oli aga EJS kodulehel täpselt samasugune kalendripäev nagu kõik enne seda, ja pärast seda. Ja nii edasi, ja nii edasi.