Jääger-online jahindus foorum

Minu jaoks on see bürokraatia ja bürokraatiaga tekitatud ametkondade rumaluse/abituse/saamatuse tipp. Nii Maaamet kui ka Keskonnaamet on Keskkonnaministeeriumi allasutused, ühesõnaga siis Keskkonnaministeerium. Üks teeb (KeA) jahimaa rendilepingu ja teine nüüd siis nõuab, et kui keegi tahab äkki selle lepingu alusel seal maal ka jahti pidada (see on ju täiesti uskumatu soov lepingu teisele poolele ), et siis peab sellest vähemalt kuu aega ette teatama. Samas on riik kehtestanud jahiseadusega jahiajad ja tingimused, ülejäänud seadused ja korrad kehtestavad kõik muu, mis võib ka kohati jahipidamisega seonduda (näiteks see samune saanidega põldudel sõitmine jne) ja need on täitmiseks igaühele. Miks nüüd riik (KeM) nõuab lisaks veel sellele, et on kellelegi juba andnud maad jahipidamiseks kasuta, veel seda, et kui seda maad jahipidamiseks kasutatakse, siis peab kuu aega sellest ette teavitama?! Kas siis (riik) maad rendile andes põllumehele, ei suuda kuidagi lepingusse sisse kirjutada, et see maa on ka jahinduslikuks kasutamiseks ja vastupidi? Kui palju peab kokkuleppeid tegema ühe ja sama omanikuga (riik)?

Beretta kirjutas:. . . Kust tuleb arusaam, et jahimees on mingi tasuta tööjõud nagu seksirobot.

Võibolla peaksime ise peeglisse vaatama. Ja seda päris pikka aega seljataha. Oli kunagi hulkuvate kasside ja koerte vastane sõda. Jahimehed - hurraa ja sõitsid autodega mööda külasid ja põmmutasid. Siis tuli veidi rahulikum aeg, aga sellist asja nagu "mürgisüst" veterinaarid ja elanikkond ei tunnistanud. Kui koer või kass ära tüütas või vanaks elas, kutsuti ikka jahimehest NaabriJüri ja see tegi asja ära. Ja siiani on küllalt neid mehi, kes siiani arvavad, et nii oligi õige ja nii peakski jätkuma. Lisaks peaksime kõmmutama vareseid, ronki ja ma ei teagi keda veel. Ikka selleks, et homme oleks parem kui täna. Ja keegi ei vaevugi mõtlema, kas selline teguviis meile seda õitsvat homset toob. Minu meelest on meie esindusel siiamaani selline lipp mastis - pöörduge jahimeeste poole, küll me ära teeme!
Kõige selle kõrval on hundisita korjamine üsna huvitav tegevus - saab mingi aja pärast lõpptulemusena vähemalt midagi teada Ja lisaressurssi ka ei nõua.

Linnukütt kirjutab:
"Saakaliküsimus algab sellest, kuidas tehti temast meie jahiuluk, mitte aga võõrliik. Jahiulukiteks loetakse need liigid, kes ise siia jõuavad. Võõrliikideks aga need, kelle siiajõudmist on inimene tõenäoliselt toetanud. Äkki hr H:Owl on andmeid , mis faktidele ja argumentidele tugineti, kui saakalist tehti meie jahiuluk. Minul pole ja KKM võõrliikidega tegelevatel spetsialistidel ka pole. DNA analüüsi abil ei saa määratleda, kas saakal jõudis siia jalgsi, hobusega või autoga."
Ma ei saa hästi aru, mis kuradi kaagutamine see kogu aeg selle meie jahiuluki ja võõrliigi ümber käib. Mis selle asja sügavam mõte on? Võõrliik – kütitakse KeA igakordsel loal; Meie jahiuluk – kütitakse regulaarselt vastavalt jahiaegadele. Kumb on siis parem variant? Iga šaakali pesakonna pärast eriluba taotleda või vabalt jahihooajal küttida?! Kui keegi arvab, ja nagu ma Linnuküti kirjutisest aru saan, oleks see võõrliigiks tembeldamine nagu päästerõngas uppujale. Et siis saabki kõik korda. Nagu eesti riigi majanduses – tõstame pensionid ja palgad seadusega 3 kordseks ja elamegi nagu Saksamaa heaoluühiskonnas. On sedasi või?
Linnukütt kirjutab, et kus on H:Owli tõendid, et tegemist ikka ise siia rännanud liigiga. H:Owl aga oma kirjatükis ei püüagi mingitele tõenditele tuginedes midagi väita. Ütleb H:Owl ju selgelt:
"Aga šaakali küsimuses pakuks mina välja hoopis oma igamehe-teadusliku teooria, mis põhineb ainult minu isiklikel muljetel ja ei mingil teaduslikul uuringul ja on seda õigem!"
Pole ju ka vastasväitele, et ta siia toodi, mitte mingeid tõendeid ega fakte. Ja minu arvates, oleks lausa fenomen kui ütleme, et keegi tõigi ühe paari kusagilt kaasa, lasi loodusesse ja sellest sai selline asurkond, mis nüüd asustab juba kogu Baltikumi. Muidugi, ka fenomenaalsetele juhtumistele on ajaloos omad kohad, aga . . . nojah!
Kährik on meil võõrliik ja kütitakse jooksvalt terve aasta. On siis midagi muutunud või? Marutaud ja kärntõbi on need tegurid, mis selle eluka arvukust piiravad. Võib olla ka hundid, aga kipun arvama, et huntide osakaal on selles piiramises sama tühine kui jahimeeste oma. Minu arvamus ja ei tugine jällegi faktidele.
Seega – šaakal on siin, leviala laieneb ja pole ühtki tõendit, mis väidaks, et ta siia toodi; samuti, nagu pole ühtki selget teaduslikku tõendust, et ta ise siia tuli. On vaid erinevad arvamused. Tõenäosus – pigem see, et ise tuli kui see, et siia toodi. Miks? Vaadake selle asurkonna laienemist! Ja võrrelge näiteks mingi omaga. Kadusid mingifarmid, muutus ka mink palju haruldasemaks kui ta varem oli. See aga näitab seda, et iga võõrliik, keda asustatakse, vajab kusagilt kõrvalt pidevat täiendamist/turgutamist. Vähemalt mingil perioodil. Nii ka šaakal. Kui ta ise ei rända, siis kes või kus keegi teda pidevalt introdutseerib? Ükstakõik, mida pidi vaadates, on tema levik lausa ime. Jällegi pean rõhutama, et see on minu arusaam asjast, sest mul, nagu ka teil, lugupeetud foorumlased, pole ühtki fakti ega tõendusmaterjali, et väita vastupidist.

Jahieeskirjast § 12
(6) Vintraudse või kombineeritud jahirelva kasutamiseks suurulukijahil sooritab laskekatse tunnistuse taotleja kas vintraudsest või kombineeritud jahirelvast vintraudse jahirelva harjutuse jooksev metssiga.
[RT I, 11.07.2015, 1 - jõust. 15.07.2015]
Järeldub, et kui kasutad suurulukijahil kombineeritud relva, siis piisab kui oled sooritanud vaid ühe laskekatse (vintraudse relva oma) - tsiteerin ". . . sooritab laskekatse tunnistuse taotleja kas vintraudsest või kombineeritud jahirelvast vintraudse jahirelva harjutuse . . ." Kui sul aga juba on sooritatud sileda ja vindi laskekatse ja soetad endale nüüd kombi, siis pole sul enam vaja eraldi mingitki laskekatset sooritada. Mingilgi juhul pole vaja sooritada kolme laskekatset! Aga ma ei imesta kui seda § 12 sõnastust tõlgendatakse kolmel või enamal moel. Ja mina olen üks nendest tõlgendajatest

Mina küll seda kusagilt välja ei loe, et peaks tegema sileda, vindi ja veel kombi laskekatse. Kombi relvast teed silerauast siledakatse ja vintrauast vindi katse. Sellega on sul mõlema laskekatse tunnistus olemas ja anna menna !

Venelastel on üks tore ütlemine - ne sravni . . . s paltsem!
Olen püüdnud ise alati asju vaadelda ja kaalutleda laiemalt kui ühest kitsast vaatest lähtudes. Ega keegi ei ole ju suutnud tõendada, et kärntõbi levik laienes just marutaudi likvideerimise tagajärjel. Võib-olla on see juhuste kokkulangevus, kuigi jah, tänu marutõve kaotamisele piirkonnast jääb kindlasti rohkem loomi ellu ja potentsiaalselt siis on võimalus ka igasuguste tõbede laialdasemaks levikuks. Seakatk ju hea näide, et kui ikka on materjali, siis . . . jne. Ise olen tõmmanud samasuguseid paralleele näiteks puukborrelioosi haigestumise ja kevadise kulupõletamise keelu vahele. Polegi praktiliselt enam ühtki tuttavat, kes seda haigust ühel või teisel raskusastmel põdenud poleks. Aga see seos (kulupõletamise keeld ja borrelioosi haigestumine) võib olla ka lihtsalt minu luulu - keegi pole seda tõendanud! Fakt on lihtsalt see, et kevadine kulupõletamine tappis elamute ümbrusest kindlasti suure osa puukidest.
Selles hunditeemas paanitsetakse pidevalt selle üle, et äkki ikkagi mõni hunt läheb nii lolliks, et murrab mõne inimese, lapse, vanuri jne maha. Samas, midagi sellist juhtus vist viimati Eestimaal kusagil üle-eelmisel sajandil. Nõus - kunagi ei tea?! Aga marutaud tappis Eestis lapse alles 1986. aastal.
http://maaleht.delfi.ee/archive/tiina-t ... d=65943786
Miks siis ühest küljest me nii väga põeme ühte ohtu, aga teist, palju salakavalamat ja kindla fataalse lõpuga tõve kaotamist metsast peame mõttetuks?
Jah, kärntõbi on kindlasti tüütu ja võib-olla ka kallis ravida, aga ta vähemalt ei tapa!

sax kirjutas:

kätukätu kirjutas:Kevadeks on karu ka juba osaliselt karvavaba.
(Vabandan, kuna vales teemas postitan).

http://maaleht.delfi.ee/news/keskkond/u ... 3#cxrecs_s

Siinkohal palun kõigil koos minuga teha sügav kummardus meie veterinaarametile, ulukiuurijatele ja kõigile kõrgelt haritud spetsialistidele ilma kelleta ei oleks Eesti loodus selline milline see on täna.
Suur suur tänu ja soe käepigistus Teile

Ma ei oleks nii irooniline. Pigem teeksin endale selgeks, mis on marutaudi ja kärntõve vahe. Üheks heaks populaarteaduslikuks õppetükiks oleks Kanal 2 näidatud sari "Evakueerige maa" üks osa, milles fantaseeritakse, mis juhtuks kui marutõve viirus hakkaks levima nagu praegu levib gripp.
Nii, et jah, käepigistused ka minu poolt kõigile neile, kes mainitud, aga ilma irooniata

Nädalavahetusel kütiti üks sealt ära ja väidetavalt oligi olnud kärnas.

Aga üleüldiselt meenutab kogu see teema mulle juba ühte kanaaedikut kust kulli vari üle käinud - õhk paksult udusulgi ja kaagutamist täis

Nii pilt kui ka jälg on koera omad. 100%liselt ei saa kunagi kindlalt väita, aga sellel korral sinna 100% lähedale minu väide küll küünib. Aga võib-olla on mingi poluvernik? Mine sa tea

Tubli, Triin! Üks vägev jahimehe kallistus!

Ma juba aastaid imetlen linnumeeste südikust ja võimekust oma seisukohti sellise jõuga esitada! Samas suudavad nad sinna juurde haarata ka suure hulga ullikesi, kes millelegi laiemalt mõtlemata hakkavad kaasa kaagutama ja ülestõuse organiseerima.
Kui rebasele ja kährikule, nüüd siis veel ka šaakalile, saaks panna külge tiivad ja nad hakkaksid pesitsema puu otsas, siis ilmselt muutuksid nad sama grupi silmis kohe kaitset vajavateks - ikkagi toiduahela tipud, midagi merikotka ja kaljukotka vahepealset
Mis asi see on, mis inimestelt reaalse mõtlemisvõime on röövinud? Liiga hea ja muretu elu? Linnastumine nii füüsilises kui ka vaimses mõttes?

Vaatasin, et hea Beretta on vahepeal kirjutanud, aga see jutt on vastuseks Greenhorni kirjale.

Mõte on võib-olla isegi selline olnud. Aga sõnastus ei ole mitte!

Teisest küljest, kui nüüd hakata laiemalt mõtlema, mis see viljakasvataja siis tegema peaks kui tema mitme ha suuruse viljapõllu kõrval on kinnistud, millel hooned. Sead käivad vilja rullimas, aga pauku teha ei tohi, sest hooned on lähemal kui 200 m. Mine põllu millisesse nurka tahad, aga ikka on mõni hoone lähemal. Ja ütleme, et sellel korral on viljakasvataja ka jahimeestele teada andnud, et soovib, et jahiselts tema viljapõldu valvaks ja hiljem tekkinud kahjud, kui need tekivad, ka hüvitaks? Kui nüüd sedasi mõelda, siis see minu poolt pakutud variant eelmises kirjatükis, et iga mees on ikka peremees omal kinnistul, oleks nagu õige.

Tõsi, eks see pardi plärtsutamine ja viljapõllu jaht on tegelikkuses ikka kaks täitsa erinevat asja, aga seda mitte seaduse silmis - mõlemad on jahipidamine . Ja veelkord, et Beretta minu pihta suurtükituld ei hakkaks andma, olen ma nõus, et selline pardi plärtsutamine majade juures on töllmokkade pärusmaa. Aga tölle ei paranda küll ükski seadus ega seaduse muudatus. Ühe võtad maha, kaks tuleb asemele.

Kui nüüd arvestada sellega, et suured osad linnade servade haljasaladest on mõõdetud jahimaa sisse, samuti nn virgestusalad (endised linnade rohevööndid) on kõik jahimaad ja veel seda, et jahimeestele käiakse pidevalt pinda, et küll on vaja kusagilt ära küttida kärnas rebane, õueaiamaa segi pööranud seakari või maha lasta liiga julgeks muutunud põder (näiteks Haapsalu Paralepa metsa virgestusalal), siis ma ei näe selles § 3-es muud sõnastust kui vaid seda
(2) Jahimaa hulka ei kuulu:
1) planeeringuga määratud linna, alevi ja aleviku ning küla selgelt piiritletav kompaktse asustusega ala (edaspidi tiheasustusala), samuti puhke- ja virgestusala, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik; Rõhk just sellel ohutu jahipidamise võimalikkusel!
Kes otsustab selle üle, kas ohutu jahipidamine on võimalik? Jahimees otsustab! Ühisjahil otsustab võib-olla ka jahijuhataja.

See § 25 lg 2 ei sobi minu meelest jällegi seetõttu, et räägib vaid kindlast kinnistust. Aga kui jahti peetakse teisel kinnistul? Naaberkinnistul? Näiteks - minul on õunaaed ja Beretta on minu naaber. Meie majade vahe on 100 m. Mõlemad asume oma kinnistuga nn jahimaal, mis on arvestatud mingi seltsi jahipiirkonna sisse. Mina kütin oma kinnistul oma õunaaiast jänese. Kas ma siis olen rikkunud seda 200 m nõuet? Nagu ei oleks, sest ma ei pidanud jahti Beretta kinnistul, kus mul ei ole lubatud pidada jahti lähemal kui 200 m majale kui me pole omanikuga kokku leppinud teisiti. Ja ma ei pidanud seda jahipidamist ka ohtlikuks, sest ei tulistanud kellegi ega millegi kõrvalise suunas.

Jään selle juurde, et jahimees, kes selliselt jahti peab, on küll paras TÖLL, aga otsest jahiseaduse nõuete rikkumist ma ei suuda tuvastada. Küll võib ta olla rikkunud nn "ühiselu reegleid" kui rikkus näiteks Korrakaitseseaduse § 56 nõudeid (müra tekitamine öisel ajal). Mis räägib ka veel "pideva müra" tekitamisest
Aga ega ma neid Võiste olusid ju täpselt ei tunne ka

OK, töllmokk küll, aga ma ei saa pihta miks viitad § 3-le. Oleks tänulik selgituste eest!
-----
(1) Jahimaa on jahiuluki vabaks elamiseks sobiv ja jahipidamiseks kasutatav ala.

(2) Jahimaa hulka ei kuulu:
1) planeeringuga määratud linna, alevi ja aleviku ning küla selgelt piiritletav kompaktse asustusega ala (edaspidi tiheasustusala), samuti puhke- ja virgestusala, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik;
2) kaitseala vöönd, kus jahipidamine on seadusega või seaduse alusel kehtestatud õigusaktidega keelatud.

Selline pressiteade siis Keskkonnaministeeriumilt

Jaht šaakalile pikeneb kahe kuu võrra

Keskkonnaministeerium saatis kooskõlastusringile jahieeskirja muudatuse, millega saab šaakalit küttida senisest kaks kuud rohkem. Jahiaja pikendamise tingis vajadus ohjata šaakalite arvukuse kiiret kasvu ja sellega kaasnevate kahjustuste hulka.
Keskkonnaagentuuri hiljuti avaldatud ulukiseire aruande ja küttimissoovituste kohaselt on šaakalite arv jõudsalt kasvamas ning levikuala laienemas. Sellega on kaasnenud ka rünnakud rannikuäärsetele lammastele - keskkonnaagentuuri ulukiseire aruande järgi langes šaakalite ohvriks mullu 108 rannikualal karjatatavat lammast. Seetõttu on ulukiseirespetsialistid soovitanud intensiivistada šaakalite küttimist ning ühtlasi jahiaega ka pikendada. Samasuguse ettepaneku on teinud ka Eesti Jahimeeste Selts.
"Kuna šaakalid on Eestis jõudsalt kanda kinnitanud ning ka järjest julgemaks läinud, siis on sagenenud nende poolt põhjustatud kahjud. Looduses toimuvasse olelusvõitlusesse me sekkuda ei saa, kuid küttimisaja pikendamisega saame vähendada rünnakuid n-ö. relvitule ehk lammastele," ütles keskkonnaminister Siim Kiisler ning lisas, et jahieeskirja muudatusega algab šaakali küttimine juba 1. septembrist ja kestaks jahihooaja lõpuni ehk veebruari lõpuni. Möödunud jahihooajal kütiti 32 šaakalit.
Esimesed Eesti šaakalid avastati neli aastat tagasi Matsalust. Algselt arvati nad võõrliikide hulka, kuid uurimisega sai selgeks, et šaakal on Eestisse jõudnud omal jalal. Nii nimetati nad 2016. aastal jahiulukiteks. Praeguseks on Eestis vähemalt 11 šaakali pesakonda. Enamik neist on hõivanud Läänemaa, kuid leide on olnud ka Peipsi äärest. Eesti ulukiteadlaste osalusel tehtud analüüsist selgub, et meie šaakalid on geneetiliselt lähedased Kaukaasia suguvendadele. Eestisse rändamiseks on nad kasutanud marsruuti, kuhu jäävad sisse rannikud ja jõeorud.


Lisainfo

Kadri Kauksi
Pressiesindaja | Keskkonnaministeerium
Spokesperson | Ministry of the Environment