Järgnev pikk jutt lühidalt ette kokkuvõttes:
1. keelame metssigade lisasöötmise
2. peame sügisel ja talvel korralikku ja intensiivset ühisjahti
3. lubame sigade meelitamiseks peibutussööta, millega säilitatakse söödakohtade „omanikele” individuaalne jahipidamise võimalus „oma kätega valmis ehitatud lisasöötmise/peibutamise paikades”.
Seoses Aafrika seakatku levikuga ja püüdega „tulekahju” tagantjärgi kustutada võiks ka meenutada, kust sai alguse metssigade massiline paljunemine meie maadel.
Alguseks ikka ja jälle ulukite jaotus kahjulikeks ja kasulikeks. Metssiga on ääretult produktiivne tegelane (järelikult kasulik jahiuluk!) – suur lihakeha kaal, väärtuslik ja maitsev liha, samas ka suur paljunemisvõime (meie laiuskraadil jahiulukitest võibolla võrreldav vaid kährikuga). Senini puudusid tal peale jahimehe ka looduslikud arvukuse limiteerijad. Täna on selleks Aafrika sigade katk. Jutt huntidest, ilvestest ja karudest, kes murravad metssigu, on meie sigade arvukuse juures vaid jutt, mitte limiteeriv tegur.
Praegused, planeeritavad, „drastilised vahendid sigade arvukuse koheseks ja järsuks vähendamiseks” ei ole ega saagi olla tegelikud metssigade arvukuse vähendajad. Pigem halvavad nad meie jahieetilist kultuuri ja võimalik, et seda mitme järjestikuse jahimeeste põlvkonna ulatuses. Ma ei taha siinkohal ilkuda praeguse keskkonnaministri valikute osas. Antud situatsioonis, kus seakatk on kohe-kohe halvamas kogu riigi üht olulist põllumajandusharu, seakasvatust, ei ole ilmselt enam valikuid ja kasutada tulebki nn drastilisi vahendeid. Aga me oleme nende vahendite kasutamisega jäänud lootusetult hiljaks ja selliste vahendite kasutuselevõtt ei vähenda lõppkokkuvõttes ikkagi metssigade arvukust mõistliku piirini.
Seega jah, senini on metssigade arvukuse tõus olnud tõesti ÜK (ühiskondlik kokkulepe) ja näidata näpuga kellelegi natuke üleliigne. Kui, siis võibolla seadusandjale endale ja ministeeriumile, kes on oma tegevusega tee praeguse olukorrani lausa sillutanud. Või kuidas muidu suhtuda jahimaade kasutamise lepingutesse, kus on lausa kirjas kuidas ja kui palju peab jahimaa kasutaja tegema ulukite lisahooldust (minimaalselt!). Muidugi ka meile endile, sest jahimehed on need, kes seda poliitikat on järjekindlalt ellu viinud ja pole näinud põhjust sellele vastu seista.
Mis siis oleksid metssigade arvukust limiteerivad tegurid?
Karmid talved – jah, need oleksid üheks limiteerivaks teguriks, kuid nende mõju muudab peaaegu olematuks sigade massiline lisasöötmine.
Kisklus on pea olematu, karmide talvede mõju (tänu lisasöötmisele!) pea olematu, jahipidamine on olemas.
- minu arvates oleks esimeseks teguriks lisasöötmise lõpetamine. Kui see toimub karmil ja paksu lumega talvel, siis oleks sellise tegevuse mõju kindlasti väga järsult mõjuv. Kui talv ei oleks nii karm, siis toimub arvukuse vähenemine läbi mitme aasta, aga see toimuks;
- pärast lisasöötmise lõpetamist tugev jahinduslik surve suurte ühisjahtide ajal 1. oktoobrist 28. veebruarini. Tegelikult ei ole siia vaja rakendada mingeid üllatuslikke muutuseid, see surve peaks minu teadmiste kohaselt olema juba traditsiooniliselt olemas (noh, ütleme nii, et meie jahiseltsis kütitakse igal sügis-talvisel hooajal ca 200 metssiga ja seda juba palju aastaid jutti ja julgen arvata, et vastavalt piirkonnale ja metssigade arvukusele toimub selline jahipidamine proportsionaalselt ka mujal jahiseltsides).
Lisasöötmise lõpetamine ei meeldi kindlasti paljudele, kel olemas omad „isiklikud” söödaplatsid ja/või tegeletakse näiteks turismijahiga. Põhjenduseks tuuakse, et siis kaob võimalus sigade laskmiseks söödalt, mis on ju ka tegelikkuses „sigade arvukuse vähendamine”. Jutt selles mõttes õige, ainult et lisasöötmise/söödakohtadelt küttimise bilanss on positiivne metssigade arvukuse kasvu poole, mitte arvukuse kontrolli all hoidmise poole.
Teine asi, mis siin võiks reguleeritud olla, oleks muudatus seaduses (mitte ainult jahiseaduses vaid näiteks ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduses, sest momendil on küllalt tegelasi, kes väidavad, et lisasöödaplats on neil rajatud vaid huvist looduse ja ulukite vastu, mitte huvist küttida), milline keelaks lisasöötmise, kuid lubaks sööta kasutada nn peibutussöödana. Vahe oleks söödakogustes. Jahindusalane kirjandus (näiteks J. Schulte Jahipidamise käsiraamat lk 329 ja ka meie endi T. Randveer Jahiraamat lk 135) tegelikkuses teeb lisasöötmisel ja peibutussöötmisel vahet, aga kui süüvida jahiseadusesse, siis selguvad naljakad tõsiasjad – näiteks ei ole meil lubatud otsijaht metssigadele (aga mis jahipidamiseviis see siis on kui kütt liigub metsas koeraga või ilma, eesmärgiks leida metssiga ja viimane küttida), samuti metssea peibutamine peibutussöödaga. Naljakas, eks ole! Söödakohalt küttimine oleks nagu seaduslik, aga nimetades sööda peibutussöödaks ja siis sealt küttimine läheks nagu vastuollu praeguse jahiseadusega. Toon siinjuures selguse mõttes ära ka vastavad paragrahvid:
Jahiseadus
§ 30. Peibutusvahendi kasutamine
(1) Peibutusvahendina võib uluki ligimeelitamiseks kasutada kuju, lõhnapreparaati ja uluki häälitsust järeleaimavat vahendit, välja arvatud elektroonilist vahendit.
(2) Peibutusvahendina ei tohi kasutada elusat looma.
Jahieeskiri § 5
(6) Metsseale võib jahti pidada aasta ringi, sealhulgas:
1) varitsus- või hiilimisjahti, välja arvatud põrsastega emisele;
2) ajujahti ning jahti jahikoeraga, välja arvatud FCI 6. rühma kuuluva jahikoeraga, kelle tõustandardis kinnitatud maksimaalne turjakõrgus on üle 52 cm, 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni;
3) põrsastega emisele varitsus- või hiilimis- või ajujahti ning jahti jahikoeraga, välja arvatud FCI 6. rühma kuuluva jahikoeraga, kelle tõustandardis kinnitatud maksimaalne turjakõrgus on üle 52 cm, 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni.
Ma ei tea, kus maani ma oma targutamisega minna võin, aga arvestades olukorda Aafrika seakatkuga ja sellega, kui kaua see võib meie jahimaid oma kontrolli all hoida, ei näe ma mingit muud võimalust kui metssiga kui jahiuluk meie jahimaadelt mingiks ajaks kõrvaldada. Võib-olla teeb seda meie eest katk ise. Aga seniks peibutame, kütime ja ärme kaotame sealjuures mõistust!
Võib-olla jooksevad ka kuul-kuuli, aga ma pole kunagi mingeid "püssikruustange" kasutanud, et seda proovida. 
