Jääger-online jahindus foorum

Vene relvade alal ei võta sõna, sest pole suurem asi vene keele lugeja. Muidu olen niisama huviline, inimesel võib ju mõni hobi olla. Oleks raha ja aega rohkem, tegeleks ka laskmisega enam. Muuseas, head rauad eelpoolmainitud firmadelt pole sugugi utoopiliselt kallid, jäävad alla $300 tükk. Minule oli see omal ajal täielik üllatus, arvan, et enamus härrasmehi seda ei tea. Profid on muidugi kursis. Kriegeri roostevaba 7,62 raud peab 10 000 pauku võistluskõlblikuna vastu, raporteerivad nii mõnedki. Muide, IPSC ja Silhouette Shooting'u edetabelites on tihti ära näidatud püssiraua päritolufirma. Heitke pilk peale, informatiivne lugemine. Olen vaikselt mõtisklenud, et miks mitte tuua Eestisse üks partii mingit head rauda, seadus ei takista seda kuidagi. Rauad tuleks tootjal lasta kontuuri lõigata, ka padrunipesa ja suudmekroon oleks hea seal lasta teha. Kohalike meeste hooleks jääks luku külge sobitamine. Kas huvilisi oleks? Ja mis firmat eelistada? Mida profid arvavad?

Tegelikkuses ei ole. Ma pole ise küll mingi meisterlaskja, kuid elukutselised täpsusehullud üle maailma räägivad, et külmsepistusel jäävad rauale kõvad pinged sisse. Soojenedes hakkab metall end endisesse kujusse tagasi ajada üritama, seda nimetatakse ka "mäluks", mis praktikas võistluslaskmise puhul muudab tabamispunkti. Sellest üritatakse üle saada nii, et raud külmutatakse aeglaselt ülimadala temperatuurini, mis pidi stressi oluliselt maha võtma (protsessi nimi on krüogeeniline töötlus). Sellepärast kasutavad paljud just freesitud või õigeminei lõigatud rauda. Krieger teeb näiteks nii, et annab rauatehasele täpse metalli koostise retsepti, kontrollib saabunud partii koostise laboris, külmutab selle, lõikab torud väliselt kontuuri ja ka vindi sisse ning külmutab seejärel uuesti. Vint lõigatakse üks hari korraga, nii et metallilaast on peaaegu läbipaistev - et torule mitte pingeid tekitada. Ühe toru vintide lõikamiseks läheb c 30min. Kuid need torud kuumaks minnes ei mängi. Seda meetodit nimetatakse cut rifling - lõigatud vint, ning selle kõvem tegija on Obermeyer (kes valmistab enamuse USA sõjajõududele minevatest täpsustorudest. Obermeyeril on vaid postiaadress, pole isegi veebisaiti, pole lihtsalt vaja! Krieger on Obermeyeri "õpipoiss" või kloon.) Lõikamise erivarianti kasutab HS Precision, kes tõmbab torust läbi lõikuri, mis teeb kõik vindiharjad korraga. Kuid see on siiski lõikamine, mitte mingi muu meetod, nimeks on "broach cutting". Teine meetod mida kasutatakse on nn "button rifling", kus kõvasulamist vindimatriits tõmmatakse või lükatakse 10-tonnise jõuga läbi torutooriku. Jõud on nii suur, et tegelikku lõikamist ei toimu, pigem võib seda nimetada vormimiseks. Pärast lihvitakse raud seest, lõigatakse väliskontuuri ja sageli ka külmutatakse. Ka button rifling jätab rauale pingeid sisse, sest 10-tonnine tõmme on ikka korralik vägivald. Raud võib sihukese asja käes ka suti kõveraks minna, ja neid aetakse pärast hüdraulilise pressi abil sirgeks. Külmsepistatud ja button-rifling torud kipuvad valminud peast õhemate kohtade pealt seest suts laienema - s.t. eriti toru suudmeotsast. Jämedamad torud vähem, õhemad rohkem. Ka sisediameeter võib varieeruda - lohvka koht-kitsaskoht-lohvka. Ikka selle kasutatud jõu ja mälu pärast. Sedagi neutraliseeritakse lihvimsega. Siiski annab button-rifling väga täpseid torusid - Hart, Lilja, Pac-Nor jt. Tõsiste võistluspüsside peal külmsepistatud toru naljalt ei leia. Ehkki erandeid kahtlemata on, nagu Sako jm. Tavalise lihtsureliku jaoks on see kõik raketiteadus, meiesugused ei saa neist vahedest praktikas jahil kuidagi aru, ega saa ka siga või põder. Sellegipärast ma ei imesta, et venelased oma täpsuspüsside raudu lõikavad - põhjusega ju. Saueri torud on külmsepsitatud.

Tänan vihje eest, võtan Volliga ühendust.

Deerhunteris selline tore asi müügis, ja hind polegi üle 10 tonni... Kas kellegi on ehk isiklikku kogemust tema headest ja halbadest külgedest? Käes hoides ajas küll himu peale.
http://www.carl-walther.de/englisch/def ... e-100.html

Nõus Kaupoga nii 700m vareste, 6,5-ste, Tubbi, kui muus osas. 700m varesemehe osas unustasin lisada, et mees elab Colorados Kaljumäestiku eelmägedes, laseb 26"-pikkuse rauaga Remington 700 lukule baseeruvast präänikumaa paremate relvameistrite kunstiteosest ja optikaks on fix 40 (kui õigesti mäletan, siis vist Leupold). Laseb spets laskepingilt, liivakottide jms atribuuutika pealt. Eks ta ikka veits hull ole. Sõbralik ja tore selline. Igaüks meist ju nati omamoodi..
243-st aretatud kaliibri nimeks paneks 22-243, sest see ta oleks. 6,5ste kuulide eelistes 224-kaliibriste ees olen sama veendunud nagu sinagi. Ka 6,5-284 voorustes olen kindel, lasen just praegu endale üht ehitada. Mõtlen just, et kuidas seda naisele põhjendada, et kohe vaja ja nii... Aretustest veel niipalju, et olen lihtsalt korduvalt eri allikaist lugenud, kuidas nii 243 kui 6mmNavy kestale on taolisi projekte tehtud (AR15 ja ka poltlukuga püssi baasil), ning tulemused just ekstreemdistantsidel üsna hämmastavad. Tõin teema sisse, kuna juttu tuli 224 kaliibriga kaugele laskmisest.
Grendel on tõesti huvipakkuv, ja ka 6,8 SPC - viimases peaks just Remington kohe-kohe Varminti välja laskma. Et 6,8 SPC-d ise aretamisega veel "nati paremaks" teha saaks, väga ei usu, ta on äärmiselt selge ja kitsa suunitlusega toode, sellesse on kõvasti uurimistööd läinud. Kindlasti üritab seda siiski terve hord präänikumaa jt isemõtlejaid. Saab näha, milline versioon elujõuliseks jääb. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et nati mõttetu tegevus: kui tahad kiiremat kui 6,8 SPC, võta 270WSM või suurepärane 270 Win. Aga ei, liiga lihtne. Kuid see ise aretamine ongi kokkuvõttes just see mootor, mis meile enamuse tänastest häädest kaliibritest andnud on, kaas arvatud 260 rem, 6,5-284 jpt. Tahtsin veidi seda isemõtlemise ussi eesti meeste seas üles nügida, äkki mõni võtabki tuld. See on paeluv tegevus, millesse võib raskesti haigestuda nagu jahipidamisse või kalapüükigi .

Eks nad kõik on head, igaüks omast kohast. 222 on ülitäpne, lausa rõõm lasta (sõbral 222 Sako Varmint), kuid üle 200m väga ei küüni (rebaseid/jäneseid/hanesid küll, aga siiski, jõud/kiirus kipub kaduma). 22-250 on seevastu kiire, pikema maa riist, aga ka matsu oluliselt rohkem. 223 on hea kompromiss nende vahel, ei jää 22-250le väga oluliselt alla suurt milleski, eriti pärast 200m märki. Seega on küsimus pigem selles, mida ise teha tahad. Pikema maa laskmiseks väiksema kaliibriga on 22-250 väga suurepärane. Kuid ka 223 saab hakkama, ja mitte kuigi palju halvemini, märgilaskmiseks on ta isegi parem. Võtmesõna on õige padrun iga eri töö jaoks. Kitsele on 222 sobiv isikliku kogemuse järgi kuskil 100m, mitte palju rohkem, 223 suts rohkem ja 22-250 kõige pikema maa pealt, aga suurt üle 250m ei laseks ma ka selle viimasega küll ühtegi suuremat elukat: väikesel kuulil kaob jõud ära. Rebast-hane üritan küll kuni 500m julgesti (kuuli võimete poolest, laskeoskus on limiteeriv tegur), kaugemale on vaja väga vaikset ilma, kerge kuul ja tuul pika distantsi peal mängivad päris kenasti. Tean meest, kes 22-250ga 700m pealt vareseid laseb. Ise võin sellelt distantsilt ehk koba peale... 22-250 eelis oleks väikese kuuli kohta tohutu purustusjõud kuni 150m, mida 223-l ja 222-l niisugusel kujul ei ole. Kõigile kolmele tehakse korralike spets. kuulidega moona, millega kitse lasta sobib. Võistlusrelvaks valiks pigem 222 või 223-e - mats ei sega laskmist, 22-250 haugatab peaaegu nagu suurema kaliibri püss (no mitte just 30-06 aga ikkagi).
Muide, ise laadides ja ehitades võiks mõelda järgneva huvitava kombinatsiooni peale, mis paljudele lombi taga rõõmu pakub: 243 Win-st teha Improved versioon üliraske .224 kaliibri kuuliga - 72, 75, 80 jne graini. Saab kiire ja omapärase riista väga pika maa jaoks. Tööstuse pikaajaline raskeim standardkuul, mida 1-14" vindipöördega raud (kah standard) korralikult stabiliseerib, on 55 graini. Meil aga müüakse näit. Sako moona 22-250le korraliku kontrollitud ekspansiooniga kuuliga, mille kaal on 62 graini. 1-14" raud seda enam normaalselt ei stabiliseeri. Oleks vaja 1-12" vindipööret. Raskemad kuulid nõuavad veelgi kiiremat pööret: 1-7"-le on 80grainistele enam-vähem õige. Selline Improved 22-243 80grainise kuuliga 1-7" pöördega rauast teeb 850-900 m peal imet: grupeeruvad kuskil 3-4cm sisse! Kummaline on seegi, et sama kombinatsioon ei taha vähegi korralikku gruppi anda ei 100m ega 200m peal - kuul pole veel stabiliseerunud (väidavad jänkid). Enam-vähem tulemus on kuskil 350-400 peal, aga tõeline rõõm siis 850-900m juures. Eks see eksootika ole. Aga nagu jänes kännu otsas ütles: unistada ikka tohib ju. On vinge küll lasta 850m pealt 4cm grupp. Seda ei suuda ükski kolmest eelmainitust. Aga see jääb vist teemast välja, sorry.

Kaupo peaks teadma... kui aga sihiku/püssi kombinatsioon väga hästi istub, ja küsimus kuni sajas grammis, siis peaks seda ka kabast vähemaks võtta andma. Loomulikult mitte kohast, kus kaba tugevus kriitiline. Ise kasutan kabatööde juures pillimeistrite abi, need on täieliku oskusteabe vennad, kes ka väikest laastu õigesti oskavad võtta, ja jäljed nii peita, nagu oleks algusest kõik just nii olnudki. Kui saja grammi sisse ei mahu, peaks natuke aru pidama, aga rohtu leiaks kindlasti.

Mitmed benchrest-püssidele lukke tegevad erifirmad on alumiiniumi peale üle läinud, ja need on püssinduse Ferrarid. Zoli 1900-l on alumine metall (lukupõhi, padrunisalv ja päästikukaitse) alumiiniumist. Leviv haigus see alumiinium. Oksüderimisest niipalju, et Nurgad Tallinnas said raua/luku katmisega väga hästi hakkama, kuid see oli teras, mida kaeti, mitte alumiinium. Ju nad sellegagi hakkama saaksid, saadavad kasvõi Tartusse.

Aus vastus: ei ole õrna aimugi . Pakuks mingit eriterast torumaterjaliks, (mingi geniaalne kompromiss sitkuse ja kõvaduse vahel), kroomitud rauaõõnt jne/vms korraga kombinatsioonis. Ega ma mingi suur spetsialist pole, rohkem niisama pikaaegne huviline. Äkki mõni targem kuju teab? Olen rohkem inglisekeelse kirjandusega kursis, venekeelset spets.teavet eriti ei valda.

Ega see test väga vale ei ole, sest rõhk jms. tegurid on reaalsus. 22-250 on selline kaliiber, kus toru läbimõõdu kohta suts "liiga palju" püssirohtu sees. Näit. 223 ehk 5,56 Nato on hoopis teine tera, too on kaliibri ja püssirohu suhte koha pealt palju paremini paigas, samuti 222 Rem jne. 22-250-st hullem on ehk vaid 220 Swift ja muud pirakamad üllitised, kus suurele padrunikestale väiksekaliibrine kuul otsa on aretatud (seda on tehtud vist küll peaaegu kõigi enamlevinud padrunitega). Selliseid padruneid nimetatakse üldnimega "wildcat" - metskass (võsakass, mitte kultuurne kodukass=tehasetoodang), tegevust aga "wildcatting". Mitmedki iseleiutatud wildcatid on osutunud väga populaarseks. Suured tehased on otsustanud raha maast üles korjata, need ametlikustanud ja neid tootma asunud (nii püsse selles kaliibris kui moona). Mõned populaarsed wildcatid, mi põhinevad 308-l: 243 Win, 260 Rem, 7mm-08 jne. Ka uus 6,5-284 on kauaagene wildcat. 22-250 on olnud pikalt väga populaarne wildcat, tehtud 250 Savage kestale. Sellest on lisaks olemas ikka veel wildact-versioon 22-250 Ackley Improved, ning mõned teised Improved verisoonid, mis on sisuliselt võrdsed 220 Swiftiga.
Inglise keeles nimetatakse seda liigse püssirohu nippi "overbore" nähtuseks, maakeeli oleks ehk "üle võlli" vms, sõna-sõnalt tähendab see just liigset kogust rohtu antud toru läbimõõdu suhtes. Ka 6,5-284 on suts overbore, ja toru erosioon on palju kiirem kui 6,5X55-l. See "liigne" püssirohu kogus on selleks, et saavutada tavapadruniga võrreldes olulisemalt suuremat kuuli kiirust, mis muidu ei ole võimalik. See kõik ei tähenda siiski, et ca 2000 pauku, ja viska püss minema. Ei hoopiski mitte. Kuskil pärast 2000 matsu hakkab tasapisi kaduma see kõige magusam täpsuse potentsiaal, mis sellel raual on. Natuke aitab asja, kui padrunipesa just "kurgu" osa võrra edasi freesida - "kurguks" võiks nimetada seda osa, kus padrunipesa vintrauaks üle läheb. Mõte seisneb selles, et uus kurk teha selle koha peale, kus vintraud veel enam-vähem normis on, sest "kurk" erodeerub kõrgsurveplasma mõjul kõige kiiremini. Samas on kurk see, mis kuuli õigesti vintrauda peab suunama, ja see on täpsuse suhtes üsna oluline tegur. Ka hakkavad erodeerunud kurgu puhul rõhud kambris tõusma. Eks meie profid tea täpsemini ja paremate eestikeelsete terminitega rääkida. Kuid - 22-250 raud on Sakol natike alla 24 tolli pikk - seda veelgi lühendada pole palju mõtet, sest siis põleb see lisakogus püssirohtu enamuses väljaspool toru - saadakse metsik leegiheitja efekt, kuul aga ei saa oma õiget kiirust ikkagi kätte ja on kuskil .222 ja .223 kiiruse vahepeal. 26" toru puhul oleks mõte sees, alla 24"-ste puhul mitte eriti. Parem siis juba teha vana toru ringi .223 või .222 peale.
Sellest, mis ma lugenud olen, võib järeldada, et kui täpsuses nähtav vahe sisse tuleb, ja laskude arv on nn.kriitilise piiri ületanud, on asi siiski toru erosioonis. Sellele on lahendusi põhimõtteliselt vaid üks: uus toru. See on kergem, kui algul tundub, natuke asjaajamist ja sekeldamist, ja saab kõik korda. Väga hea firma toru (Krieger, Lilja, Pac Nor, Hart jne) maksab USAs kuskil $250 ringis - mis mind omal ajal tõsiselt üllatas. Pluss asjaajmine ja toomine, mis ei ole võimatult kallis. Ka toru materjal mängib kaasa. Tavalise .308 toru ressurss loetakse võistluslaskmise puhul kuskile 5000 paugu maile (see kõigub ja sõltu paljudest teguritest), kuid Kriegeri lõigatud stainless toru (mitte Criterion-mudelid !) ressurss on tihti ligi 10 000. Materjali koostis mängib seega kah. Kuid 2300-2500 matsu on tavainimesele ikka üksjagu laskmist, nagu keegi juba eelpool märkis, nii et nutta pole palju põhjust. Ja peale seda numbrit võib vabalt juhtuda, et hajuvus suureneb vaid paari millimeetri võrra, ei enam. Ega enne pole mõtet nutta, kui ikke päriselt surnd oled. Ette halisemine võtab elult rõõmu. Ja nii 22-250-neid kui 7 Rem Magnumeid müüakse maailmas ikka päris suurtes koguses üsna stabiilselt. See näitab, et tuntakse rõõmu küll, kõigest hoolimata. Võistlusauto mootorilt ei ootagi keegi 10-aastast kestvust. Just seda need kiired kaliibrid oma olemuselt on. 22-250 on asjatundjate arvates üks parimaid ja tasakaalustatumaid variante .224 kaliibris. Kui aga keegi tõeliselt kurja täpsusega kaliibris riista tahab , tuleks muretseda 22 PPC või 6mm PPC. Sako pakub mõlemaid. Need on täpsuse peale aretatud, mitte kiiruse ega kauguse. See juba teine jutt.. .

Sako peaks olema kuskil 18 tuhande kandis. Aga miks mitte proovida Savage't? Pidid väga täpsed riistad olema: vaata http://www.savagearms.com Model 12 Varmint Low Profile, hind $778.- mis on ca 10 000 EEK-i kandis. Ega paar tonni tuleb otsa, kui Deerhuinteri kaudu tellida, see on selge. Aga saab ka ilma nendeta, ca 3 tonni jagu asjaajamist ja makse tuleb otsa. Kui Deerhunteri mehed pole oma Savage-partiid veel ära tellinud, äkki jõuad jaole? Ja kui seekord mitte, pane tellimus sisse, saad järgmise satsiga.

Väga hea püss, mul on selline (Sako Varmint 22-250) juba rohkem kui 7 aastat. Olen teda igal pool seljas tassinud ja pole kordagi kahetsenud. Toelt (bipoodilt või hargilt lastes) on ta tõesti väga täpne kuni 400m ja kaugemalegi, kui oma kuuli jooksu täpselt tunned ja ka tuult arvestada oskad. Käelt lastes stabiliseerib raua raskus relva imehästi, summutades väiksemad lihasevõbinad. Olen mõnegi soku kõrgest rohust just rohututtide vahel avanevasse pisikesse avasse tulistades ära kutsunud, distantsid 100-150m, käelt. Kuskil max. kuni 150m on 55grainise kuuli hävitusjõud uskumatult suur, sealt edasi on ta tavalise jõuga väikesekaliibrine kuul nagu näit .222 jt., sobiv hanele, rebasele jms. Alla saja meetri õigesse kohta tulistades on ka suur siga kiiresti väga surnud (ehkki siga on selle riistaga seaduse järgi lubamatu lasta - see nagu rohkem patukahetsuse vormis öeldud, lihtsalt üldinfoks). Ka soovitan võtta üks kuulikaal ja selle juurde jääda, ballistika 50m kaupa läbi lasta ja üles kirjutada. Siis tead, kuhu ja kuidas. Väikeulukite jaoks kõlbab paremini pikema vahemaa peale, v.a. kobras, kes on tihke loom. Jänest 80m pealt lastes jääb ainult sodi järele, kui kuhugi suuremat luud tabad. Nii et väikese looma jaoks on ta lähedalt suts liiga lõhkuv, kui topist või ilusat nahka tahad saada - kasuta täismantelkuuli, on parem. Kuid õnnestunud lask pehmest kohast läbi 100-400m - rebased/mägrad/kährikud on nagu kataloogist toodud. Ideaalne sokupüss (vabahärra von Stackelbergi testi kohaselt, mida isiklik kogemus kinnitab), hane ja väikeloomade jaoks kah. Kui nälg/surm silme ees ja seadusest ei hooli, tapab ka palju suuremaid. Kõige kohutavam efekt on kuni 50m. NB- See riist vajab head sihikut, mis aitaks vahemaad ja trajektoori täpselt paika panna -mil-dot on hea vms Tactical risti-mudel.

Beretta tahtis Sako/Tikka ostmisega oma turuosa suurendada ja majandustulemust parandada, mitte heategevust arendada ja häid püsse toota = kärped igal pool kus võimalik, odavad allhanked tont teab kust jne. Siit ka probleemid. Kahju, head relvamargid olid. Variandiks Sako v Tikka soovijatele oleks osta mõni vähemkasutatud vanem (loe: Beretta-eelne) riist Skandinaaviast ja lasta soovitud kaliibris uus toru panna (Soomes leidub häid tegijaid küllaga, kes ka teavad, mida teevad. Ka Eestist leiab mõne mehe) - ja ei mingit muret. Aga taolised inimkatsed klientide peal on jubedad küll. Olen ise uute Sakode ja Tikkade suhtes suts umbusklik - mine tea, mida seekord odavamaks ratsitud on, ja kas konkreetne allhankija on ikka oma tööd korralikult teinud - või on kah omakorda natuke ratsinud, kord lukku, kord rauda, kord lööknõela jne. Parem juba Weatherby Vanguard (mis on jaapanis tehtud korralik Howa), või Zoli vms.. Ei taha kedagi solvata, korralikust püssiterasest riist on ju täitsa OK (kui ikka on korralik teras). See kahtluseuss sunnik..

Savage on hinna-kvaliteedi suhtes küllalt hea (paremad mudelid muidugi), olengi imestanud, et alles nüüd tõsisemalt siia jõuab. Püsikirjutajad (kogemustega laskurid) USA relvaajakirjades (Rifle Shooter, Guns&Ammo jt) on reaalse elu põhjal hinnanud Savaget üheks täpsemaks vabrikurelvaks mis seal lombi taga saada (jutt käib relvast, mis on karbist uuena võetud ja mida pole tuunitud, modifitseeritud, parandatud vms.). Eriti hinnatakse Varmint ja Long Range püssi täpsust (raske jäme raud), ikka stainless/laminaadi kombinatsioonis. Odavamad paketimudelid võivad ehk kehvemad olla, ei tea nii täpelt. Ka eksisteerib vana ja kibe dispuut Remingtoni ja Savage pooldajate vahel - Remigtoni mehed sõimavad Savaget tomatikepiks, need jälle vastu... jne. Remington on sutsu kallim, aga ausalt öelda ei saa mina küll nende kvaliteedi vahest nii eriti aru, ka Remingtoni odav ots pole suuurt kiitmist väärt. Usun, et Savage täpsuspüss 7 Rem Magnum kaliibris (aga ka .223 ja .222) peaks korralik müügihitt olema, olen isegi mõtet mõlgutanud. Lisaks teeb Savage ka enam-vähem kõiki uusi Short Magnumeid ja neil on ka Custom Shop. Külastage nende veebilehte http://www.savagearms.com . Nende sünteetilist kaba loetakse suht saastaks, aga laminaatkaba on korralik: Vanematel mudelitel näib ta suurena ja raskena, tegelikult kätte võttes osutub see illusiooniks (olen käes hoidnud ja üllatunud). Eriti lahe on mu meelest uus Varmint Low Profile laminaatkaba. Savage mudelitel on ka ise toru/luku poldiotsa vahetamise võimalus: eri kaliibrid samas püssis (mida luku pikkus võimaldab), kõike on saada. Väga huvipakkuv variant. Vaese mehe Blaser?

Meopta on hea mõte. Kui aga USA peale mõtled, soovitaks mõnd Leupoldi vaadata, täpiga või valgustatud risti keskosaga. Saad hea asja, mis kaua teenib. Ka garantii toimib neil väga heal tasemel.