Jääger-online jahindus foorum

Maris Siilmann, kennel Sakste. Teadaolevalt peaks tulema pesakond.
Maris Siilmann & Marika Hiiemaa
tel 5656 3703 & 5664 6082
Raplamaa, Eesti

Meil see 130 mudel. Lõikur on tegelt mugav asi, videos kasutatakse seda vähe teistmoodi. Mina panen rulli sinna lõikuri taha hoidikusse ja sealt siis lõikan paraja tüki. Väga mugav on tegelt, ei pea kääridega lõikuma, saab kiirelt sirge lõike kätte. Vorstikotte olen lõikurist korraga max 5 tk läbi pannud ja saab korraga ka lõigata.

Tähelepanekuna ütleks seda, et see "tööstuslikuks kasutamiseks" mõõde on ilmselt hägune, sest kui seda masinat kasutada ka ntx 30 vorsti pakendamiseks, siis peab vahepeal talle natuke puhkeaega andma. Aegajalt tikub vaakum mitte nii hästi toimima ja jääb kuidagi nagu "vedel". Siis kasutan manual pulse reziimi ja toimib uuesti hästi, täpselt nii kaua, kuni ise lasen tal "imeda", ni hästi ta ka vaakumisse tõmbab.
Kodukasutuseks täitsa ok asi.

Super kõnekaardiga saab 3 eurot kuus piisaval mahul internetti, et kaamera ära toidaks. Ise peab lihtsalt meeles pidama õigel ajal raha pealelaadimist.

Pole paha! Palju õnne küttidele ja sooviks omalt poolt ikka edaspidi kindlat kätt ja sirget noolt. Algus on tehtud igatahes

No piisab ju sellest, kui ETV peal näidatavas loomaarstide sarjas lugupeetud EMÜ veterinaar kinnitas, et merikotkas sõi sisse jahimeeste poolt kütitud looma rappeid.
Ma sain peale nende merikotkaste teema avalikustamist sotsiaalmeedias kunagise klassikaaslase käest korraliku loengu, kus mult kõigepealt nõuti tungivalt infot, millist moona ma kasutan ja seejärel tehti mulle virtuaalloeng sellest, kui halb on pliimoon ja kui hea on vaskmoon. Korralik ajupesu, ühesõnaga. Ma arvan, et ta siiamaani kirjutaks mulle, kui ma poleks teda külma kõhuga ära blokeerinud
Ja paraku see müübki tavainimesele, kes jahindusest muud ei tea, kui seda et jahimees teeb tuh-tuhh bämbile ja joob peale jahti pudeli viina (taaskord, see viimane väide tuli sellesama kodanik veterinaari suust riigitelevisioonis).
EJSist võiks küll saada rohkem selgitust sellisele kampaaniale. Millegipärast tikub sealt viimasel ajal maru huvitavaid avaldusi tulema, et lausa ei teagi, kelle õiguste või hüvede eest nad seal seisma on hakanud.

Lugege seesama lahend põhjalikult läbi, eriti see riigikohtu kolleegiumi arvamus. Sealt tulebki see vastus, et maaomanik võib keelata oma maa peal suurulukijahi, mida seaduse järgi korraldavad jahiseltsid (ehk jahipiirkonna kasutaja). Kuna väikeulukijahti korraldab seaduse järgi maaomanik, siis suurulukijahi keelamisega tal jääb alles õigus omal maal väikeulukijahti korraldada.

Uue jahiseaduse vastuvõtmisel oli siinsamas foorumiski ju teemaks see lõik seadusest, et maaomanik võib seada tingimusi oma maa peal jahi pidamiseks. Ehk et, kui maaomanik paneb tingimuseks, et tema keelab enda maa peal suurulukijahi, siis nii ka on ja samal ajal võib ta vabalt lasta oma maa peale välja kirjutada nii mitu väikeulukiluba, nagu tahab.

Jällegi - teretulemast juristide maale. Advokaadibürood hõõruvad selle peale ilmselgelt rõõmust käsi kokku.

Tundub, et hoopis sina vist ei saanud aru.
Kui sa kohtulahendit lugesid, siis seal oli üsna selgelt kirjas ka tunnistajate ütlused, mille kohaselt peeti jahti elumaja vahetus läheduses, paugutati veisekarja suunas, ei kantud ohutusvesti ja lisaks väideti tegemist olevat haavatud suuruluki otsinguga. Ma kordan veelkord oma küsimust, et palun selgita, mida puutuvad siia minu haavatud loomade otsingud?

Kitse on üldiselt igal pool omajagu palju, mina julgesin isiklikult avaldada arvamust, et see metskitse jaht ei peaks olema sel moel korraldatud, et sa lähed kellegi elumaja lähedale ja hakkad seal paugutama. Sealjuures veised on sellised toredad loomad, et kui need ära hirmutada, siis annab neid ikka taga ajada, kui nad aiast pakku pääsevad. Paraku on jaht muutunud suuresti omandipõhiseks ja seda variantigi enam ei saa olla, et jahimehed on ülbed ja sõidavad igaühele õue peale paugutama. See maksab kiirelt kätte ja siinkohal on kohtulahendi näol tulemus kirjas. Mida rohkem selliseid jamasid tekitatakse, seda hullemaks lõhe maaomanike ja jahimeeste vahel läheb.

Jah - jahimees ei tohi varjata oma tegevust ega seda salaja teha aga me ei pea olema ka ülbed ja nõmedad ja endale ise jama kaela tooma.

kalur kirjutas:Pktaksilt küsiks, et kas on seda haavatud looma tarvis kilomeetreid metsas jälitada? Las sureb rahus.

Kas see oli retooriline küsimus või Sa soovid mõne konkreetse juhtumi kohta vastust saada?
Või mil moel see küsimus üldse teemasse puutub?

Tere tulemast jah juristide maale.
Ameerikas on juba tavaline, et haavatud looma jälitamisel küsitakse enne eramaa piiri ületamist maa omanikult luba sinna astumiseks ja kui seda luba ei saa, siis seda looma sealt hetkest edasi ei jälitata.

Omand kui selline on püha ja puutumatu ja õnnelikud on need jahiseltsid, kellel suured metsamassiivid on RMK omad. Ilmselt saab tulevik olema selline, et iga väiksemgi maa omanik on Jumal ja dikteerib jahimeestele täpselt ette, kas tema maa peale võib astuda või mitte.
Igatahes õppetund missugune. Kodanik muidugi (nagu tunnistajate jutust lugedes) tundub ikka mõnusalt süüdimatu ka olema, ühisjaht, ilma vestita, maja juures ja paugud veisekarja suunas. On seda kitse siis NII väga vaja või.

Teadatuntud tõde - liigne agarus on ogarus, mõlemat pidi.

Lööme veidike tolmu ka siit teemast maha.
Möödunud nädalavahetus oli meie koertekambale hea harjutus ja meie oma seltsi meestele ka, õppetund, kuidas kiirelt tegutsedes tulemuseni jõutakse.
Esimene aju, põtra pold, karmikas koeralaadne Puru sai ajus kätte kähriku Ajaviiteks hea suutäis.
Teine aju, pikk ja raske võsa ja vesine ala. Ajajate vahelt läks tagasi põder ja põrutas üle jõe väiksesse metsaviirgu. Aju metsast välja, jäljekontroll, mehed kiirelt tukale ümber ja koerad jäljele. Äge oli vaadata ise kütiliinis olles, kuidas põder liigub koertega. Tegi kaks kolm ringi, tagasi üle jõe ei tahtnud kuidagi enam minna, ja nii ta lõpuks murdis läbi, üle maantee ja edasi järgmisesse metsa. Koerad sain õnneks enne tee peale jõudmist kätte ja läksime edasi piirama. Vahepeal oli juba mõte, et jätame rahule aga siis tuli kohe uus info, et jälg metsa sisse, välja pole tulnud. Kiirelt uuesti piirama ja selleks ajaks oli ta juba kolmandasse kohta jõudnud. Sinna kolmandale metsale ring meestest ümber, koerad koerapoistega sisse ja ise ootele. Ilusa suure kaarega läks ja siis sain juba saatjasse hõigata, et tuleb metsast välja ja siis kostusid juba lasud. Niipalju jõudsin ise vaadata, et karmik-Puru põrutas põdraga koos põldu välja, teised kaks koera puterdasid jälje kuskil metsas ära ja jäid toppama. Maru äge on vaadata, kuidas koer aja jooksul areneb ja järjest iseseisvamaks muutub. Ehk saab sel hooajal veel hästi asja

Vigade alla liigitaksin mina isiklikult täna veel seda, et kui DC50 või T5 "paaritada" Alphaga, siis Astro320 neid rihmasid enam ei näe ja vastupidi. Alphast ei näe neid rihmasid, mis on Astro küljes. Alphasid on hetkel veel vähe ringlemas.
Lisaks küsin, kuidas on distants TT15 rihmal? Kaugele signaal ulatub?

Elektri kasutamiseks peab kasutajal endal niipalju mõistust olema, et koera üle ei särtsuta (kehtib nii Garmini, kui igasuguste muude elektrit andvate rihmade puhul). On nähtud koeri, kellele särts enam üldse ei mõju ja on nähtud koeraomanikke, kes annavad koerale kontrollimatult särtsu, kuigi tegelikult ei ole enam (või üldse) vaja. Ja on nähtud koeri, kelle kogu iseloom on maha murtud elektriga ja koer on nagu tõu esindaja hale vari. Elektrit tuleb kasutada mõistusega!

Ise olen hetkel jätkuvalt Garmini-usku, selle suhtkoht lollikindla gps-vastuvõtja süsteemi tõttu. Ei sõltu mobiililevist ja mobiilteleofnist, enda koerad siiani ei lähe veel ka päris levialast välja (või kui lähevad, siis saab ringitades kasvõi signaalikatke kätte).

Jätkates vana teemat
Sellel hooajal on käidud kaks korda tõsisemal koprajahil. Mõlemad korrad Pärnumaal sel aastal.
Esimene kord sai tehtud üks koht, lõik ca 200m. Sealt saime koertega 5 kobrast, suurim neist kaalus 23,8 kg.


Teine kord oli möödunud nädalavahetusel. Tegime kaks kohta, ühe ja sama jõe peal, kahe koha vahe ca kilomeeter. Esimene koht oli üks eelmise aasta tehtutest. Sealt tuli meil suht lõpupool kolm kobrast. Seejärel teine koht. Jupp maad kõndisime mööda jõge, kui koerad ajasid urust kahva esimese suure isakopra. Seejärel mingist kohast läks maru põnevaks. Koerad läksid urgu ja siis hakkas sealt pudenema - küll üles küll allavoolu urust välja, paar tk lasti püssiga ära, mitu said järgmisesse urgu ja sealt koertega välja. Siis saime korra altvoolu koertega veel osa kätte ja lõppfinaal oli viimases pesas, kuhu oli kolm suurt põgenenud ja lisaks oli veel kaks väikest. Lugemine läks igatahes täiega sassi ja kui lõpuks kõik koprad kaldalt kokku said korjatud, saime kogu päeva arvuks 17 kobrast.
Karmikas sai ühelt suurelt korra hambaid ka, ülejäänud koerad jäid õnneks terveks. Jupiks ajaks hea emotsioon sees

Edit: vahepeal jõudis Aivar juba vastata aga minu vastus on siis selle relvaeksami maksumuse kohta.
See viimane oleneb, millise aja jooksul sa laskekatse sooritad. Seadus sätestab, et lastekatse pead sooritama hiljemalt 2 kuu jooksul alates teooriaeksami sooritamisest ja kui aeg üle läheb, siis pead uuesti ka teooriaeksami tegema. Sellisel juhul maksad jah, 30 eurot kokku kõige eest. Alla kahe kuu vahe puhul maksad selle eest, mida teed, ehk lisa laskekatse 15 eurot.
Aga seda peaks seadust tundev isik ise teadma