Jääger-online jahindus foorum

Praegu koertel T5 mini rihmad aga ka T5 ja DC50 (mis on ühesuurused) ei ole probleemiks olnud. Üle pea ei saa tulla, kui rihmas on piisavalt palju auke, et rihm korralikult kaelas püsiks.

Kui sul on head koerad, siis igavuse üle kurta ei saa
Eilne verejälg taksidega. Tuleb tõdeda, et kuumaverelisest Itaalia karmikust hakkab päris jahikoer saama
Kakuke lõpetas sea koerte ette metsa maha, meie jälgisime teise gepsuga ees, juhuks, kui peaks ette sõitma.
Ilus töö.

Jah, eks ta ongi lõbus sell

Panen siia ka väheke värskemat verd.
See hooaeg on üldse koerte jaoks olnud ütlemata hea. Sain oma pikakarvaliste koeralaadsetega nii mõnedki korrad verejälge teha, põtru ajada, lisaks ise oma esimese põdra lastud ja selles aastanumbris siis juba kolm seajahti ka maha peetud.
Aga teemast siis.
Laupäeval olin oma karvikutega jahis, kus kindla peale oli sisse piiratud seakari. Teada oli, et sead läksid paar päeva tagasi suht väiksesse tukka sisse ja välja pole läinud. Läksime siis söödalt peale - mina oma karvikutega, lisaks norrakas ja hiljem lisandus veel foks. Ei läinud väga pikalt, kui nägin, kuidas koerad eest võtsid sirgelt jälje, põrutasid sellega peaaegu et kütiliini, siis ots ringi, minust eemalt mööda ja teise metsa otsa. Noorem koer hakkas poolel teel haukuma ka, siis käisid juba paugud. Noorem põrutas kütiliini välja ja jäi sinna lastud sea juurde paigale. Vana koer (9,5-aastane) jäi lumes jänni ja kutsusin endaga ära. Laskjatelt tuli infoks, et üks siga maas, kaks läksid verega, kari läks ka minema. Põrutasime siis kiirelt jälgedele. Noor norraka kutsikas koos foksiga ühele verejäljele, mina oma karvikutega teisele. Astusime muudkui edasi, meie siga oli üsna reipalt sammunud. Vana taks võttis mingiks ajaks karja jälje ja kadus sellega, noorem läks meie ees verisele järgi. Ühel hetkel avastasime, et teine rada läks omadega sassi ja teised tulid ka meie juurde. Minu vana pikakarvaline ees, nooremad riburadapidi järgi, kui meist ca 100m eespool hakkas vana haukuma. Selge - siga leitud. Teine taks võttis ka ligi ja panid kahekesi sea seisma. Proovisin ligi hiilida, see sunnik üritas noorele ajumehele kallale tulla ja panin minekut, koerad sabas. Meie jälle järele, ühel hetkel tundsin, et ise enam ei suuda - lumi poolde reide, jaks sai otsa. Kamandasin teised koeramehed koertele järgi, ise sättisin ennast sihile ette, nägin gepsust, et taksid hoiavad siga 80m sihist eemal paigal. Ei läinudki kaua, siga hakkas tagasi sihile keerama ja lasti teise koeramehe poolt ära.

Siis vedasime selle sea metsast 300m välja ja uuesti teise verejälje peale. Jälle mindi kambakesi otsima, minu karvased, norrakas ja foks. 600m vantsisime jälje peale, siis mööda jälge üle suure kraavi ja suurema metsa alla. Ühe koha peal oli siga korraks maas olnud, seal tekkis hirmus segadus, kõik otsisid rada. Jäin veidi eemale ja järsku nägin gepsust, kuidas mu vana taks tegi paar tiiru ümber selle segapudru ja hakkas hoopis teisele poole astuma. Hetk hiljem pistis kisama. Selge, siga sealsamas. Proovisin ligi hiilida, jälle ei õnnestunud, siga sai pakku. Koerad kisaga järel, mehed ka, nii kuis keegi jaksas. Ise jäin paigale ja jälgisin, kuhusuunda hoiavad. 600m pärast ületasid sihi, siis võttis sealt teine mees koertele järgimineku üle. Kobistasime ennast metsast välja (üle 1 km oli autoni ), samal ajal pandi kiirelt kütiliin ümber. Teine mees jõudis koertega otsapidi peaaegu tee peale välja ja otsustasime, et võtame taksid maha. Need ei jõudnud enam kõndidagi. Siis toodi kohaliku mehe puhanud laika, samal ajal mängiti kiirelt kütiliin ümber ja umbes 5 minutiga oli siga kütiliinis. Lõpp hea, kõik hea. Taksidel 12 km jahipäev, ise täiesti surmväsinud lumes sumpamisest ja mehed kõik rõõmsad ja rahul.

Vaatasin nüüd su viimast pilti.
Sul on IP aadress vale ja APN ka.
Proovi nii:
MMS’i seadistamiseks vajalikud andmed:
MMS access point name: internet.tele2.ee
Proxy address: 193.12.40.6
Proxy port: 8080
Username: (jäta tühjaks)
Password: (jäta tühjaks)
MMSC address: http://mmsc.tele2.ee

Gmaili seadistuste osa peaksid ka üle vaatama. Kuskandis ise asud muidu?

Ise seadistasin ka uovisioni tele2 kaardiga toimima ja toimib kenasti. Küsiks sedapidi, et mille jaoks see MMS sulle vajalik on? St et kui telefonile jookseb nagunii koguaeg meil peale, siis kas MMS on hädavajalik? Ise ei tellinud seda ja saab kenasti meili vaatamisega hakkama.
Kahjuks ei ole praegu kaamerat kuskil läheduses, muidu saaksin sulle oma seadistustest pilti teha. Niipalju tean ma küll, et gmaili smtp tuleb seal käsitsi seadistada.

Enamuses tõukoerte gruppides on reegliks, et vanemate täisandmed peavad olemas olema (sh nimi, registrinumber, viide registrisse ja vajalikud tõule omased aretusnõuete ja töökatsete tulemused). Niikaua, kuniks siinses foorumis seda nõuet ei ole, ei saa seda loomulikult ka kohustuslikus korras nõuda, ent eks ostja teeb ise oma valikud.
Ausal kasvatajal pole kunagi põhjust kutsikate vanemate andmeid varjata.

Oh, minule pole tarvis selgitada kasutan ise oma penidega Astrot ja kuigi on olnud pakkumisi ka teistele variantidele, siis tänaseni olen veel jätkuvalt Astro usku. Niikaua, kuniks need mobiilsidel tuginevad gepsud ei kasuta glonassi lisaks, ei näe ma neil pointi. Jah, B-barkil on viimatimainitu olemas ja toimib. Eks kui tekib vajadus kaugemale kui 4 km nägevale gepsule, siis peab lihtsalt enda jaoks info olemas olema.
Huntloci suurimaks miinuseks pean ikkagi siiani seda, et tugineb ta vaid gps ja mobiililevile, kuid on piirkondi, kus mobiililevi lihtsalt ei ole.
Minu eelnevat kommentaari võtke siis sedapidi, et enne kritiseerimist võiks asja teise mätta otsast ka vaadata.

Vastuseks kahele viimasele kritiseerijale.
Need, kellel koerad ehk tõepoolest käivad max 200m omanikust eemal ja siis tagasi, ei leiagi gepsule vajadust. Nii ka näiteks koerad, keda lastakse ehk paar korda hooajal metsa.
Kui aga koer teeb jahti iga nv, jahipäev on keskmiselt 15+ km ja lisaks sellele ka aktiivne järelotsing haavatud ulukitele, siis ilmselt ei saagi need esimeste koerte omanikud aru, milleks gps olemas on.
PS: vanasti saadi ka ilma autode ja raadiosaatjateta hakkama, eeldatavasti ei kasuta kumbki teist ka neid mõttetuid vidinaid. Arvutist ja internetist ei tasu vist rääkidagi, neid ei peaks ju ka kasutama...

Kas Huntlocil on ka Glonass ja A-GPs sisse ehitatud või käib see ainult üle mobiililevi?

Ultracomi hinda ei tea, aga Eestis on lisaks eelnevatele täiesti toimiv ka B-Bark süsteem.

Parsonid on täitsa tõuna olemas ja ametlikud, kuid Eestis minuteada kasvatajaid neile ei ole. Vähemalt ei ole kuskil neist küll infot.
Kui tahad siledat foksi, siis lähim on teadaolevalt Lätis, Kasvataja Elita Berga, kelle vähemalt üks kasvandik on Eestis ka jahikoerana töötav. Kasvataja ise küll jahiinimene ei ole, kuid on jahikatsetega tihedalt seotud ja tema koeri olen näinud nii tehisurus, kui seaaias väga hästi töötamas. Kindlasti oskab ta sulle soovitada ka teisi Läti kasvatajaid.
Kui oled FB kasutaja, siis sealtkaudu saab temaga kontakti.

Ilmselgelt ei sobi kokku alkohol paljude asjadega.

See on hea, et sa ise ka sellest aru saad. Alkohol ei sobi relvadega kokku ja selles, taevale tänu, on politseil üsna eluterve arusaam asjadest.

Ja taaskord lisan siia teemasse koeralaadsete juttu.
Möödunud pühapäeval sain peale lõunat kõne. Lasti põtra, kõrge veri, verd esiotsa väga palju aga loomal suht kiire minek. Viimasesse kohta, kust veri leiti, pandi märk maha.
Läksin koertega peale. Esialgu võeti üles hommikune kahe põrda jälg, sellega tehti kilomeetrine tiir, siis leiti juba üle maantee minev jälg koos verega. Korjasime koerad kokku ja viisime sinna, kust jälg üle suure tee. Üle küntud põllu ca 2 km, metsa, siis üle mitme sihi ja lõpuks otsustasime, et liiga pime on - jätkame hommikul.
Eile hommikul siis kell 8 panin koerad uuesti jäljele. Minu vana pikakarvaline koeralaadne Elliot võttis hetke mõtlemise aega ja seejärel hakkas liikuma, nagu tank, muudkui mööda rada. Aegajalt leidsin üksikuid veretäppe, mis olid juba järjest harvemaks jäänud. Vahepeal tegi teine pikakarvaline koos Puruga tiiru kitse järel, siis korjasin nad kitse tagant maha ja panin uuesti põdra jäljele, sinna kus Elliot minust eespool rühkis. Umbes kilomeeter oli selline tunne, nagu ei olekski enam verd, mitte piiskagi ei leidnud aga kuna koer muudkui astus, siis läksime järele ja lõpuks jõudsime välja kuskile noorde haavikusse, kus heinane pinnas. Heina peal oli juba selgelt näha igal sammul veriseid nühkimisjälgi.
Ühel hetkel oli koertel jälle maru segadus, kui järsku käis 200m eespool sihi peal pauk. Tundub, et seal segaduse kohas oligi kuskil põder pikali olnud, sest sealt tuhisesid koerad hooga minema, võtsid sama jälje ja 50m lasukohast oli põder kenasti maas.
Esimese tabamuse oli saanud rinnaku alla, kõhre ja lihasesse, seepärast ka nii palju verd ja nii kiire ja pikk minek. Kogu selle jälje jooksul (2p peale kokku ca 8 km) ei olnud põder kordagi maha jäänud.
Eks veriste lomade ajamist tuleb vist igal pool ette. Aga selline olukord, kus endal tekib ka juba tunne sisse, et siit ei tule midagi ja siis koerad ikkagi nui neljaks leiavad selle haavatud looma üles, teeb tuju heaks. Selliste hetkede nimel tasub oma koera ikka treenida

EKL register annab sellise nimega kaks koera, üks aastal 2009 sündinud ja teine 2014. Ilmselt oleks hea täpsustada, kumma omanikku otsitakse.