Jääger-online jahindus foorum

Kakuke.
Pole hullu. Ei pidanud sugugi Sind silmas ja vabandan, kui liiga tegin. Metsas käies aga minul küll valus vahel mõne mehe püssi vaadata. Aga eks igal mehel õigus oma varaga nii ümber käija kuidas ta ise õigemaks peab. (muidugi kui asi nüüd nii hull ei ole, et lausa teistele ohtlikuks muutub)
Pidasin ikka silmas kroomitud rauaga Loz karabiiniga seonduvat. Ja just seda, et ka kroomitud raud vajab väga hoolikat hooldust.

Serx kirjutas :

"noh olgu see raud kroomitud või mis iganes....relva peab ikka puhastama peale igat lasku......noh ja vahel niisamagi...."

Nii ta ju ongi. Aga siin foorumis ka ju vahel lugeda, et ...." käisin laskmas-jahil, sadas ka veel ja unustasin püssi puhatsamata kapinurka ja nüüd roostetäpid peal...."
Puudutasin antud teemat seetõttu, et Loz kroomitud raua kohta on kuulda olnud arvamust, et see kroom tuleb sealt "heast peast lihtsalt lahti". Tahtsingi rõhutada, et EI TULE, kui relva normaalselt hooldada ja tuleb küll, kui seda mitte teha. Aga ära ussitab IGASUGUNE hooldamata relv.

Kroomitud raudadega pole mingeid probleeme, KUI NEID PUHASTADA. Ekslikult on jahimeestel arvamus, et kroomitud raud ei vaja hooldust. Vajab ja veel kuidas ! Sest nagu suvalisest metallist püssiraual on ka kroomitud raual alati mikroõnarused kuhu laskmisel tekkivad jääkained sadestuvad ja oma relvavaenulikku tööd alustavad. Et need mikroõnarused suvalises rauas olemas on, saab veenduda sellise katsega - peale laskmist puhastega püss nii, et puhta lapi läbilükkamisel jääb see täiesti puhtaks. Pange nüüd relv päevaks ilma õlita seisma ja proovige uuesti. Lapp on jälle must ! See mustus ongi raua booridest välja ilmunud jääkained. Relvemeistrite arvates kestab selline raua "hingamine" ilma spetsõlisid kasutamata kuni 4-5 päeva !! Hulluks teeb kroomitud raua puhul asja aga see, et korrosioon võib tungida kroomi ja relvaraua terase vahele, mistõttu raud "ussitab" kroomi alt ja ühel heal st. väga halval päeval lööb raua küljest kroomi tükina lahti. Selline raud on aga juba kõlbmatu korralikuks laskmiseks. PROBLEEMI EI OLE, KUI RELVA NORMAALSELT PUHASTADA !!! Kroomitakse rauda aga ikkagi eelkõiga tema kulumiskindluse suurendamiseks ( sõjarelvad, eriti automaatrelvad)
Olen käes hoidnud 70 ndatel aastatel valmistatud Los karabiini, mis ka pidevas kasutuses ja raud on suurepärane. Ja lasi selle omanik enamasti vene päritolu moonaga, mille paukelavhõbedal sütik ju eriti agressiivne. Muidugi omanik ka ülihoolas.
Sama kroomitud rauad on ju ka TOZ 34. Kes hooldab oma relva, sellel rauad korras, kes ei hoolda ....

Väike näpukas - Barsi kaliiber ikka 5,6 x 39.
vabandused.

Väike lisamõte padrunite nõrkusest - tugevusest. Vene ajal, kui LIHTSALT TEISI KALIIBREID POLNUDKI SAADA sai käidud abistamas Väätsa jahimajandi jäägreid põtrade igasügisesel laskmisel. Relvana kasutasin "Bars" karabiini kaliibriga 2,6 x 39 ja poolmantelkuuli kaaluks oli 3,6 graamikest. Lasksin selle padruniga üle 20 põdra, tõsi, laskekaugused ei olnud küll üle 100 - 120 meetri. Tabamiskoht alati rindkeres. Ja selle aja jooksul ei olnud ühtegi haavatuna metsa jäänud põtra. Ei kahtle ja ei vaidlusta, et 7,62 jne. on õigem kaliiber (ise kasutan nüüd ka ikka 308), aga asja iva selles, et eks looma kiire ja valutu surmamine ikka kinni ka korrektses laskmises, ei see kaliiber üksi tee veel midagi. Ja 6,5 on küll täiesti piisav kaliiber, millega põrajahti minna.
Kahjuks olen ka ise jahil kohanud suhtumist, et .." mul 9,3 mm, lasen kuhu tahan, küll maha jääb", ega ikka jää küll.

Kui keegi on lugenud Eesti Jahimehe numbrist Mahtra jahimajandi kauaaegse juhi memuaare, siis seal on juttu asjaolust, et põdrajahil pooldasid ELUKUTSELISED JÄÄGRID eranditult laskmist rindkere piirkonda. Kuna kaela ja pealaske pidasid nemad liiga riskantseteks haavamise koha pealt. Julgen küll kahelda, et meie kaasaegsed noorjahimehed (staazi poole pealt) on paremad laskurid kui olid Mahtra jäägrid.
Käesoleva aasta suvel tuli Väätsa jahimajandi jäägril teha hädatapp sokule, keda oli haavatud pähe - puruks oli lastud alalõug. Loom oli mitu päeva vaevelnud ja jäi jäägrile silma, kui ühel metsateel keset teed maas lamas, kurnatusest nõrkenud.
On, mille üle mõelda !

Mõnus ju aatekaaslastega vahel juttu ajada ja mõtteid vahetada !

Olen kasutanud Tikka 412 12/76-308 nüüd juba 12 aastat. Olen üldiselt ka selline rohkem omaette jahti pidav tegelane. Kohe muutsin ära päästikusüsteemi - asendasin ühe päästikuga süsteemi kahe päästikuga süsteemiga. Asendamatu relv hundi ja ilvesejahis (no jah, nüüd nende jahtidega on kuidas on ), sokujahis. Ei ole hätta jäänud ka põdrajahis. Minu püss saatuslikuks saanud 8 hundile, 3 ilvesele, 15 põdrale. Relva eeliseks muidugi tema universaalsus, võimalus vajadusel kasutada nii haavli kui ka vintrauda. Kiirjalg optika puhul võimaldab selle kiiret mahavõtmiast. Kuigi kui harjutada, saab edukalt ka haavlitega läbi optika lasta (muidugi optika väikese suurenduse korral) Puuduseks, kui seda nüüd puuduseks nimetada, on tõesti see ühe lasu võimalus kummastki rauast. Aga eks tuleb rohkem harjutada ja siis vast polegi teist lasku vaja. Eks vanad mehedki ütle, et võtjad ikka need esimesed paugud...
Kindlasti tuleks harjutada tiirus tublee laskmist suurulukile, sest kuuli lennukiirused ju erinevad.