Jääger-online jahindus foorum

Kui palju kasutatakse sellist varianti - heinateo ajal talumehelt osta mingi kogus rulle ja lasta need põllule jätta, kusagile põlluserva, metsa äärde? Olen vaadanud, et kandis, kus ise liigun, ongi ühele põllule rullid ületalve jäetud, ja viimaste päevadega on rullide ümber meeletud rajad trambitud, hein maitseb ja isegi jänesed käivad. Kusjuures tuisuga on rullide ümber jäänud sügavad lumelehtrid, niiet rulli kõrvalt eh isegi kraabiks maapinna välja. Loomi loendanud pole, aga tundub, et 5-6 rulli on põhilised, mida praegu puistatakse ja need ehk peaksid päris kaua vastu.
Kohe peale heinategu põllule jätmine tundub kuidagi lihtsam, kui talvel hakata neid palle metsa vedama? Silopallidega vist keerukam, need vist ei kipu väga kaua terve kilega põllul säilima?

kirp kirjutas:Viimased arutlused võtsid vähe ootamatu pöörde, aga ega reaalsusest üle ega ümber saa. Selge see, et pesakonna muretsejal on ka omad ärilised huvid (et leib laualt ei kaoks ja vahest võidki peale saaks). Ja eks kapitalismuse reeglid kehti ka siin - võimalikult odavalt saada võimalikult suurt kvaliteeti ja lisaväärtust ehk siis ka hinda. Ja turg määrab valikud - kuna jahimees ei ole nõus nende "teistega" võrdväärset hinda maksma, siis pole ka ärilist mõtet jahiomaduste peale rõhuda.

Ärilised huvid, kapitalism ... Pigem tuleb vaadata, et päris tänavale ei satu ja see ei ole mingi "äriline" huvi. See analüüsimine ja otsimine võtab kuid aja nagu täiskohaga töö, lisaks tuleks (mingist olematust ajast) sööki ja katust perele tekitada. Oluliselt lihtsam oleks, kui valikukriteeriumid oleks paremini hinnatavad ja neid oleks vähem, niiet selles mõttes ma ei imesta, et minnaksegi seda teed, mis on 50% lihtsam ja kutsikaid on ka palju lihtsam müüa, ehk siis nt näitusearetus. Kui võrrelda hinnatasemelt elektrilist kruvikeerajat nt tavalise pulgast kruvikeerajaga, ei ole loogiline eeldada, et too esimene tuleks teisest veel odavam. Tegelikult on hästi, kui saab sama hinnagagi.

Kirp, kas sul on töö-suunaga aretusest võetud kuldne? Need päristöökoerad peaks küll olema täielikud turbod ... ja oma tõu pealt mõeldes võiks neil küll olla kogu see retriivimine, olgu misiganes objekt, väga veres. Ma küll ei ole kuulnud, et meil keegi aretaks täiesti otseselt tööks kuldseid ... siis nii, et mõlemad vanemad on juba aretatud tööks ja aretusvalikud tehakse esmasena just töö pealt, mitte välimiku vms.

Eks eesmärk ongi, et võimalikult suur osa pesakonnast hakkaks võimalikult vähese vaevaga hästi tööle. Samas, ei saa välistada, et üks koer on sattunud omanikule tõeliselt erakordne ja selle järgi mõõdetakse kõik järgmised - selline inimene ei saagi kahjuks kunagi rahul olema ja isegi ehk ei viitsi toda järgmist väga head koera arendada mingist hetkest alates, kuna too on ju "loll" ... Ma usun, et neid tõeliselt erakordseid ei ole palju, mh minumeelest põhjuseks ka eespool väljatoodu, et enamikul puudub aretuses viitsimine süveneda ja analüüsida, puuduvad tõelised arusaamised omaduste seotusest treenitavuse ja muuga, mis omadused nt koos kipuvad käima, mida tähendavad füüsilised omadused koera töö jaoks jne.
Iga koer on loomulikult natuke omamoodi, isegi muidu väga ühtlase pesakonna puhul. Kui uus (rääkidest samast tõust) on tuntavalt teistsugune, siis see on minum. koht, kus koostöö kasvataja või mõne kogenuma (jahi)koeratreeneriga (kel on kogemusi kümnete sama tõu jahikoerte pealt vähemalt) võib olla väga kasulik.
Ma ei usu sellesse, et iga jahimees on kohe hea jahikoera arendaja - täpselt nagu kõik pole head laskjad. Ja ma ei usu ka, et hea koer hakkab tööle erinevate inimeste käe all samamoodi - ehk et on võimalik küll, et koer on hea, aga lihtsalt konkreetse mehega kokku ei sobi (no nt koer on tundlikumat tüüpi ja mees kasutab pidevalt ainult karmil, järsul viisil suhtlemist koeraga).

kakuke kirjutas:Loen ja loen ja mulle tuli pähe küsimus, et miks üldse eeldatakse, et kallima hinnaga loteriipileti ostmine tagab parema kvaliteedi?

Korralik, teadlik aretus ei ole päris loterii. Rohkem teadlikult kulutatud aega ja kvaliteetset tööd -› suurem tõenäosus kvaliteedile -› kõrgem kvaliteet (või elusolendi puhul tõenäosus sellele) maksab rohkem. Tean kasvatajaid, kes lubavat võtta koera tagasi, kui tööle ei hakka, aga ilmselgelt see tähendab, et tehakse kasvatajaga - kes tunneb oma tõugu ja liine - koostööd, kui vaja, kuulatakse kasvataja nõuandeid. Mitte nii, nagu Sooviku tõi näiteks. Meil on ju valdav see suhtumine, et minu koer, teen mis tahan, keegi ei köhi, milleks ma pean midagi kellelegi seletama, mingeid esseid kirjutama (mis aitaks kasvatajal aru saada, kas antud mehest on üldse sedasorti koera üleskasvatajaks) enne kutsika saamist ... nõmeee. Ja siis on kasvataja ja koera materjal pärast süüdi.
Siin korraliku aretustöö maksumuse juures on ka see nõks veel minumeelest, et maailm on omajagu muutunud ja igas õues ei ole enam jahikoeri, peaaegu iga tõu hulgas on juba päris suur, kui mitte valdav osa niisama-koeri. See tähendab, et paarilise valik on aina raskem ja raskem, kuna häid töökoeri on arvuliselt vähem kui vanasti. Tuues näiteks, hetkel otsin oma emasele sobivat isast - sellist, kes oleks "uut verd", terve igatpidi, parandaks tema nõrgemaid kohti ehituses ja ei rikuks ära tema häid (sest ehitus on äärmiselt oluline, volga kerega ei tule võidusõidukat isegi ferrari mootoriga) - nii tervise kui ehituse all on terve rida eraldiseisvaid omadusi, mida silmas pidada; edasi - oleks täpselt sama hea kõigi asjade tooja, sh ka raske rebasevolask, ajaks jälge ja verejälge, samas jookseks põllul 300m ja laiemalt, suure kiirusega (seisukoeratöös), ajaks häälega kuuma jälge või vähemalt teeks loomale visuaalil järele minnes häält, oleks kergemini treenitav aga piisavalt kõva ja julge, et kasutada suuremate ja ohtlikumate loomadegi peal, kõrge töömoraaliga, tavaelusse normaalselt sobituv. Kel oleks kõige selle kohta olemas tõestus mingigi katse või video näol, kuna mul endal pole võimalust ju ringi reisida läbi Euroopa jne. Kindlasti mul hetkel jäid osad asjad veel nimekirjast välja. Kui seda nimekirja lugeda - mis te arvate, kui kerge ja vähe aega võttev on sellist isast leida, isegi kui otsingud lähevad otsaga teise maailma äärde välja. Kuna kurb tõsiasi on, et ilmselt just sellist isast polegi olemas, siis tuleb lisaks analüüsida võimalike isaste kõiki eelnevaid paaritusi ja kutsikaid (mh ka nende pesade emasid, et näha, mida nood võisid kombinatsiooni anda), et teha otsus, milline võiks olla kõige mõistlikum kompromiss. Lihtsalt näide, et aretus ei ole kerge ja nö odav töö, kui tahta üritada parimat ja pole kõrvalõuest võtta sobivat isast. Nagu eelpool kirjutasin, siis on inimesi, kes väga konkreetselt ühel või teisel viisil teenivad oma elatuse, töötades oma koertega jahindusega seotud aladel, ja ei saa öelda, et korraliku jahikoera aretus, kui selle viljad ei ole suunatud ainult naabrimehele ja tema semudele, on puhas hobi ja mäng (ja selle eest tasu ju ei küsita). Kõigele muule lisaks on meil vastutus nende manipuleeritavate elusolendite ees, haiget koera see ei lohuta, kui ma ta tagasi võtan ja raha tagasi maksan. Minu jaoks kõik see on väga suur, keeruline töö ja müts maha nende ees, kes tahavad ja julgevad seda üritada teha nii kvaliteetselt kui võimalik, kulusid kokku hoidmata. Kõige lihtsam ongi kasutada kellegi teise tööd ja pärast on ju siis veel õnneks võimalus vinguda ja raha tagasi küsida.

Meil ei ole töötavat süsteemi, küll aga on mujal olemas väga töötavaid süsteeme ja kasutades koeri neist populatsioonidest ja üritades näiteks oma koerad nende süsteemide all hinnata, võib saada väga täpset infot põlvkondade viisi, nt mis kvaliteediga on karv, kui hea nina, kuidas häält teevad, kuidas täpselt parti, rebast või faasanit võtavad, kuidas jälge ajavad, kas kõik hambad on olnud suus või on mõni puudu/lisaks jne. Nt sakslased on oma tõuge väga kaua ja väga detailselt hinnanud ja andmeid jäädvustanud, nende kriteeriumid, et koer üldse aretusse saaks, on karmid.

Kakuke, ennastki huvitab. Kuidas nt terjeritega on? Soome püstkõrv? Kas nt vene spanjel ei tee häälega aju? Kui meil see kõiki hagijatõuge hõlmav jahieeskiri muutuks, ehk oleks ka nois tõugudes pisemaid ja lühemalt ajavaid? Linnukoertes on ehk veel teisi, pisemaid ja häälega ajavaid tõuge.

Aadule: minumeelest pole valmis-koera võimalik aretada. Koeral on läbi kodustamise hästi loomulik inimese peale lootmine, kõiki neid omadusi me üritame ka hoida, et ta nagu kodust. metsloom nö üks moment meil või naabritädil jalga otsast ei ampsaks. Need omadused vähem või rohkem alguses segavad koeral tööle hakkamast, seda on näha nt koerte ja tõugude puhul, kel ongi suurem valmidus inimesega teha koostööd, otsida inimese heakskiitu, soov olla peremehega pidevalt koos (mis nt linnukoertel ongi samas valmis koera puhul väga olulised omadused). Kui see koerakutsikas jahimehel käib korra kuus metsas ja muidu sööb nö kõhu punni tasuta, siis see on ilmselgelt pikem protsess ja selgitamine koera jaoks, mida temast tahetakse, isegi kui tema sees on peidus nö hunt - jahi-saagiinstinkt on ju algselt ja ka meie koeras seotud ellujäämissooviga. Kindlasti iga päev metsas käies ning lastes koeral väga otseselt oma söök välja teenida (või teoreetiliselt nt ema kõrvalt sööki jahtima õppides) õpivad nad hästi kiiresti ennast elatama, kasvõi koostöös mehega (aga enamasti nii ei alustata jahikoeri tänapäeval). Kui see töö põhineb mingitel nö primitiivsematel käitumistel, siis ta tuleb muidugi kergemini esile, aga meil vist on oskusi ja viitsimist keskmiselt natuke vähe.

Tõesti keeruline teema, kas modifitseerida olemasolevat, mujal aretatud tõugu enda maal toimuva jaoks sobivaks või mitte. Liialdades, aga kas meile kui tõu kodumaale ja nö standardi "hoidjale" nt meeldiks, kui keegi kusagil aretaks meie hagija 70cm kõrgeks koeraks, kes linde seisab ja parti veest toob, aga muud midagi? Ok, ei huvitaks eriti, aga siis minul tekib küsimus, et miks see jahimees tahab just seda kõrge jalaga taksi näiteks, kas ta tõesti kogu sellest kirjust valikust ei leia omale juba valmis, kõrgema jalaga tõugu kes ajujahti hästi sobib? Miks peab võtma ja kahvlist noa tegema, kui noid nuge on lai valik juba olemas ... Või on jahimehed siiski kah väga kinni mingis välimises ilus?

Andrusele: mulje jäänud meie kohtunikest ja kogenud, aktiivsetest jahimeestest, et häid jahikoeri pole meil palju. Muude põhjuste seas minum. kuna töökoerte aretus ongi keeruline (mida mitmekülgsemaid eeldusi peab olema ja mida vähem algelised need käitumised on, seda keerukamaks läheb), täiesti ajamatagi. Tegelen oma koertega aktiivselt (kui pole jahil, siis treenin) pea iga päeva aasta ringi ja mõtlen, et ainult süviti-põhjalikust tegemisest saab tulla sügavam arusaam sellest, mida teed. Ja sealt edasi saab mingeidki targemaid valikuid teha kui et a la paaritame minu ja naabri koera, kes mõlemad ajavad peale karva "kõike mis liigub". Eluviis on vist parem sõna, hobi minu jaoks ei ole asi millega on seotud mingid erilised kohustused. Koer, kes on harjunud 7 päeva nädalas väga aktiivne olema, tahab seda kuni vanadus vahele astub; jahil vastutan oma koera tehtu eest; mujal maailmas on palju inimesi-koeri, kelle jaoks jaht on töö, söögi välja teenimine, nad samamoodi seotud kasvatustööga, mida teised hästi-halvasti teevad.

honkomees kirjutas: Koera paaritamine teise tõukoeraga eip ole geneetika ja sellest mingit üliteaduslikku kamarajura "aretusest" ajada pole ikka mõtet ...
Kogu sellel teaduslikul jutul oleks mõte siis kui tulemused oleksid ka teaduslikud, st antud aretuse tulemusel on kutsikal sellised ja sellised omadused. Tegelikkust me teame kõik, so suur katse-eksituse meetod, kus mingit garantiid pole. MOTT.

Ja millel kui mitte mh geneetika-alastel teadmistel ühe tõukoera paaritamine teisega põhineb (eeldades, et on mingid konkreetsed ootused ja soovid midagi parandada - kuna veatuid koeri pole)?
Tean seda seisukohta, et tõuaretus on ammu ära toimunud ja hetkel toimub lihtsalt paljundamine, aga vaataks reaalsust. Loogiline, eks, et ka looma puhul ehitus mängib ülisuurt rolli - milline on tema jäsemete nurgestatus, kui kõrgelt keha külge kinnitub kael jne jne. Need asjad mõjutavad otseselt koera liikumiskiirust, maneeri, lõhna võtmist (kui kerge on minna alumise või ülemise haistmisega), asjade tassimist, tema jaksamist, terve püsimist ehk töö-ea pikkust jne jne. Kui nüüd reaalsus on, et valdavalt puudub täpsem teave, mida mingi nurk või muu omadus täpselt "teeb", siis asi toimub enamvähem nii: paneme kokku kaks hästi töötavat koera, kel küll mingi nurk või midagi on natuke ehk viletsam või "imelikum" (sest no mingid udused arusaamad siiski on, milline umbkaudu võiks olla mingi tõu ehitus), aga näe, need mõlemad koerad ju töötavad, ju neid see ei sega, ju see polegi ehk nii oluline. Kutsikatel aga tõenäoliselt keskeltläbi see omadus tugevneb ja neid hakkab juba veelgi suurem vale nurk segama, enam polegi nii head (kiired vmsiganes) koerad. Ja paljundaja, kasvataja või aretaja ongi astunud jälle sammu tagasi, hea ja töötav tüüp on jälle käest libisenud nagu elavhõbe, ilma, et ta isegi täpselt teaks, mis juhtus. Ei tea, aga minum see pole paljundamine kah, pigem ehk ikka huupi aretus?
Suurema kogemuse ja traditsiooniga maades on täiesti loomulik, et kasvataja üritab saada või lausa nõuab kõigi kutsikate hilisema kasvõi ühekordse testimise. Sellisel juhul omandab asi kindlasti teatava "teaduslikuma" lähenemise ja saab täheldada üles eri liinide kombineerimisel saadavad trendid jne.

Veel üks mõte seoses hinnaga - et kuidas üks saab/tahab oluliselt odavamalt kutsikaid müüa ja teine mitte - saab, kuna paljud kasvatajad sisuliselt sõidavad teiste inimeste töö seljas (kasutades teiste suure töö vilju aretuses, ise tehes minimaalselt, et tõule tagasi anda), mingis mõttes võib öelda, et varastavad teiste tagant (muidugi, see ongi normaalne äri). Nagunii me sõidame algsete aretajate töö peal, aga ma leian, et hoidmaks geneetilist kvaliteeti, tuleb jätkuvalt teha tööd, ja see maksab, ja mitte vähe. Osad kasvatajad lihtsalt selles töös ei osale ja vaid naudivad teiste töö vilju, saades kutsikamüügist kasu ka poole odavamalt müües.

Just, keegi ei kohusta ju ostma. Küllap igaüks lõpuks leiab omale sobiva variandi.

Tööga seotud ametlikud tulemused ongi nö see maksimaalne garantii, mida kasvataja saab oma tööle anda - eriti müües kutsikaid ka meie konnatiigist välja. Ühelgi töökoera ostjal pole endal võimalik saada ülevaadet mitme põlve koerte vanemate, vanavanemate, õdede-vendade tööst (nagu ikka, ei loe geneetiliselt ainult isa ning ema nähtav pärand). Parim, mida lisaks parimal juhul mõne eellase (ema-isa nt) töös nägemisele endale võimaldada annab, ongi jahikatsete mõningane usaldamine (mida rohkem üht koera testitud, seda parema ülevaate saab). Statistiliselt on üle maailma töökoerte aretuses nähtud, et mida rohkem koeri tõu sees katsetatakse, seda paremaks läheb kvaliteet, ning sugupuudest ning aretustest, kus kõrgete tulemustega koeri on eellastes suurem protsent, tuleb ka suurema tõenäosusega rohkem ning paremaid töökoeri. Nii lihtne see ongi. Tiitlitel ja katsetel on mingi oma mõte olemas, ja kõik see samas on inimeste töö ja raha. Igaüks võib oma koera ise kiita (ja enamasti nii ongi), teine asi, kui seda ütlevad ka võõrad inimesed. Jälle korrates, aga Põhjamaade kindlustusväärtuste hindamise järgi on ühe korraliku töö(aretus)koera hind mitmed sajad tuhanded, ja kui muud sellest võtta ei oska, siis mõelda, et kümned tuhanded inimesed ei kuluta neid summasid ainult selleks, et sina saaksid odavalt hea koera ja nemad saaks raha tuulde loopimise lõbu - kusagilt peab ka noile inimestele see natukenegi ära tasuma, ja loogiliselt enamasti üks osa - lisaks sellele, et nad endile saavad häid töökoeri kindlustada, ongi ka kutsikate müügist saadud tasu, võimaldades noil inimestel seda head tööd jätkata, et ka tulevikus sina ja mina saaks häid koeri. Muudele kuludele lisandub pesakonna tegemisel väga paljudes tõugudes korraliku isasese paaritustasu u tuhat eurot. See on kasvataja valik, kas soovib kõik ise oma taskust puhtalt kinni plekkida, või midagi minimaalselt ka tagasi saada (müües nt 4 kutsikat 4000 kr tk võib igaüks arvutada, et miljonäriks ei saa ega isegi 50% tagasi). Ja ostjate valik, kuivõrd nad on valmis maksma teiste inimeste aastakümnetepikkuse töö ning töökoera puhul sisuliselt ainsate võimalike garantiilaadsete asjade eest. Miks peaks keegi, kes üritab teistele tõesti pakkuda võimalikult kõrget kvaliteeti, maksma kõige selle valdavalt ise kinni (eeldame, et ta ei ole päris sassis peast) ?
Emotsionaalselt oleksin ise valmis kõik oma koera kutsikad andma tasuta, kui see on parim kodu - kuna tõesti eelkõige on eesmärgiks koht, kus kasvatajate töö lihtsalt nurgas ei kopita, aga reaalselt sadade tuhandete tuulde loopimine on ikka üsna küsitav tegevus, eriti kui on ka inimesi, kes valmis seda tööd vääriliselt hindama. Siiski tasub enne teiste inimeste töö peale sülitamist kontakteeruda ja suhelda võimalike kompromisside osas, soovitan soojalt.

kult kirjutas:Ma ei tea kuidas teil seal lõuna osariikides ,aga kesk eestis ei jaluta enam niiväga midagi.Kui keegi võtab veel kuskil koertega sumbata siis ka suured laikad võtavad peale esimest entsjasmi end peremehe kiiluvette

Eks see oleneb tõesti koertest, minu kolmest 1 - laika sugulane - sarnase suhtumisega, kas ei lähe tee pealt alla või siis enda järel pigem (tark koer on kah). Teised kaks, nagu ka eelmine talv näitas, on ka suures lumes võimelised ja tahtjad otsima/jälge ajama omaette (kiirus ja raadius muidugi on suht viletsad), mitmed tunni-paarised töölõigud ühe jahipäeva jooksul polnud probleem. Mina muidugi ajan enda omad iga päev lumme jooksma, ja võibolla mõjutab ka nende geneetiline valmidus vees ujudes töötada kaua järjest - kuigi raskem, on too lumes ringi aerutamine minum. mõnevõrra sarnane vees töötamisele.

Rafter kirjutas:Küll kõigevägevam meie eest selle jahi ära peab,vaevalt järgmine hooaeg kitse ja siga üldse näeb.Järgmine hooaeg peab siis kährikule keskunduma,sest neid raisku on ikka meeletult.

Ma ei taha varba peale kusagilt otsast karata, aga kõlab minu kõrvale nukralt. Kui rebaseid veel lastakse, siis kährikut ei vähenda mitte keegi - tundub nii. Ma pakun, et neid on mitmeid kordi, kui mitte rohkem, suuremates numbrites kui rebaseid. See on kurb mõtteviis, et kui enam otseselt "kasulikke" või endale huvitavaid loomi lasta pole, siis lõpuks keskendume ka kährikule (ja alles siis, kui peale rasket talve on eriti õrnadel liikidel raske paljunemist üritada ja kiskjabandele vastu panna). Ma tean, et jahimehe "töö" või hobi pole kerge ega rikkaks tegev (pigem ehk kohati vaeseks), kogen isegi aktiivselt jahil käies. Tubli jahimees, kes mind ja minu koeri jahil kasutab, laseb rebast iga talv mitmed kümned vähemalt (rääkimata muu aasta jooksul lastutest), ja antud foorumist tundub, et talvel ikka osa jahimeestest rebast ka jahib. Sellegipoolest mõtlen, et kas poleks aeg-ajalt võimalik mõni lask muu kõrvalt teha ka kährikule? Kui mitu kährikut ja rebast te lasete igaüks aastas? Ühel seltsil oli vist vahepeal nt mingi varesenorm, mis tuli täita, et jahti pääseda vms.
Loomulikult neid faktoreid, miks meil jänest ja maaspesitsevaid linde nii vähe on, on palju, neid kõiki ei teata veel ja samas uurimised ja katsed on juba aastakümneid käinud üle Euroopa, aga vähemalt ühel katsealal läbi mitmete aastate kestnud katse alusel pesitsusaja alguses tehtud (seega üldse mitte läbi aasta pole vajadust) tõhus harvendus kiskjate hulgas tõstis juba paari aastaga nt nurmkana arvukust uskumatult palju. Saan aru, et põdra ja sea kõrval nt pisike põldpüü tundub enamikule jahimeestest täiesti mõttetu asi, aga talvine jänesejaht ometi on ju tore ?
Kusjuures kährik on vist üks lihtsamini jahitavaid elukaid üldse, vähemalt praeguse arvukuse juures, eriti koerte olemasolul, suva kohas Eestimaal jalutad koertega pool tundi hämaraga ja mitmekesi jäävad koera ette surnut teesklema, ainult korja kokku.

Jägervision kirjutas:kui suur osa sinu tõus (aretussuunas kus tööomadusi silmas peetakse) sünnib kutsikaid kes halligi ei tee?

Noh, karva ikka ajavad, halli just . Tõsisemalt - minu praegune mulje on, et kuna meil on neid asju nii palju, mida üks koer peaks suutma, siis reaalselt ikka on mõni asi nõrgem, pole võimalik saada kõiki asju hästi vingena ühe keha sisse. Aga tervikuna koera vaadates siis nagu ei tule väga ette, et kogu koer on täiesti mõttetu (kui ollakse vingete jahikoerte sugupuuga) ja midagi ei tee, enamasti on suurem osa omadusi ikka head hoolika aretuse korral. Muidugi võib juhtuda, et võetakse koer ainult nt pardijahiks ja koer ei ole just kõige säravam igasuguse sodi üles korjaja ja kandja ning jahimees ei pruugi siis rahul olla, samas sama koer on väga hea suurulukijahiks, seisukoeratööks, verejäljel ... jne.

Võibolla see ongi inimestel mingi (põhjendamatu?) hirm geneetilist varieeruvuse (ühe tõu siseselt) kadumise ees (kui vahepeal ongi mingi ristamiste ja segavereliste eelistamise laine ja osa koeri jääb aretuses kasutamata sihtgrupi hõreduse tõttu). Teisalt ehk varem või hiljem ilmselt jõuavad kõik tõud ristamise vajaduseni ...
Kakuke, Inglismaal ristatakse nt kasvõi hurta ja terjerit, lurcherid vist pole seal mingi haruldus.
Tsitaat ühelt Inglismaal koertega töötanud ja jahil käinud inimeselt:

Sel korral olid kaasas siis vaid segaverelised koerad. Tegemist oli greyhound mixidega, see pidavat olema taotuslik ehk greyhoundi ristatakse kolliga kui tahetakse koera jäneste jahiks, greyhoundi ristatakse salukiga kui tahetakse koera hirve jahiks ja greyhoundi ristatakse buldogiga kui tahetakse koera rebaste jahiks;)

baddmann kirjutas:Või äkki alustaks hoopis sellest, et aretaks siis TÕEPOOLEST heade tööomadustega jahikoera, kelle puhul ei ole ka jahimehel kahju tõesti garanteeritud kvaliteediga "toote" eest rohkem maksta.

Ei ole see elusolendite üleskasvatamine nii mustvalge - külmkapil on garanteeritud kvaliteet, aga mitte elusolendil (küll on tollel tõenäosused areneda mingis suunas). Mina ei saanud omale oma vanema koera pesakonnast (mille kasvataja ei olnud ma ise) täpselt sellist (super)koera, nagu ette kujutasin-kavandasin. Kuigi olin sünnist saati juures, valisin isase, valisin kutsika. Kutsikas on pigem isasse, ja ma lootsin segu või siis rohkem emasse kutsikat (no ei suutnud leida paariliseks ema täpset koopiat vastassoost, ja eks lootsime ka ema nõrku kohti parandada - neid on igal koeral ju). Probleemid, mis mul hetkel on selle koera arendamisega, on minu iseloomust tulevad, koera materjal ja nö tükid on kohati paremad, kui emal. Mina lihtsalt ise siin pean puzzle kokkupanekul arenema vastavaks täiesti uut tüüpi, tundlikuma materjaliga. Mõne teise inimese käes oleks see koer ehk juba midagi uskumatult fantastilist ...
Kutsikavõtjana peaksin garantii nõudmist suhteliselt ebamõistlikuks ja teiselt kasvatajalt ei nõuaks midagi nii utoopilist.

baddmann kirjutas:Millest selline paanika ? Leib kaob päris lõplikult kohe laualt või juhtub midagi veel hullemat ?

Milleks nii räpased löögid allapoole vööd, ma ei mõista. Kas tõesti mõni inimene on nii kibestunud, et ei usu enam mitte ühegi inimese olemasolusse maailmas, kes kaitseks mingeid aateid, ideid. Kas kõik peabki taanduma alati ja ainult rahale.
Mina näiteks ei ole ise kasvatanud üles ühtegi pesakonda, ja kui selline asi juhtub, siis see saab tõeks eelkõige omale uue töökoera peale saamiseks. Mitte raha pärast. Ja kuna ma tahan jätkuvalt sama häid töökoeri, nagu on minu vanem koer, siis ma suhtun väga suure murega tõu tulevikku ja võimalikku solkimisse. Rahaga ei olegi siin midagi pistmist. Nagunii on suhteliselt selge, et näitusekasvatusega on seotud suurem "papp", loogiliselt võttes on jahiks tõukoeri aretavad kasvatajad just need, kes raha taga ei aja. Muidu oleks nad ammu juba turuga kohanenud (nagu seda teevad igas valdkonnas just krabisevale orienteeritud ettevõtjad) ja vorbiks ilusaid padjakoeri main-stream-maitsele.