Jääger-online jahindus foorum

Vabandan juba ette kui kirjutan teemale, mida on juba arutatud. Lugesin küll hetkest kui liitusin kohusetundlikult kogu värgi läbi, sain palju targemaks ja uusi mõtteid ning kinnitusi olemasolevatele kuid kõike ei suuda ilmselt korraga meelde jätta. Minu küsimus sobiks vist üsna laia arutelu teemaks selles mõttes, et mis oleks kui oleks...

1. Millist "püssiparki" peaksite optimaalseks eesti jahimehele eeldusel, et jahimees võiks endale lubada natuke rohkemat kui nn."Harju keskmine",
s.t. pidada oma rõõmuks ja teiste rahuloluks jahti Eestimaal ja EUs. Kindlasti käiks siia juurde mõtted ulukitele optimaalsetest laskekaugustest, moonast, mis meil kätte saada või saamatuks jäävad jmt. Lubatud oleksid igasugused fantaasiad ja visioonid, k.a. fotojaht.
2. + Eksootika.

vallo kirjutas:plaan oli esialgu 12 kal, kuid ma arvan et kui keegi annab joonised saab ka 16 kal. Tuleb otsida vanadest ohhota ihasjaistvost, kahjuks endal neid pole. Ma küsin valmistaja käest kas ma võin tema kantaktid siia üles panna , selleks et ma ei peaks vahemees olema ,pärast süüdistatakse veel hõlptulu teenimises

unustasn kirjutamata, et sõltuvalt valmistusmaterjalist ilmselt kuuli kaal erinev, sellest ilmselt sõltub ka püssirohu kaal ja tabamistäpsus ning looma sokeeriv jõud(ei oska neid kuradi katuseid tähtedele panna, aga küll ma uurin)

vallo kirjutas:plaan oli esialgu 12 kal, kuid ma arvan et kui keegi annab joonised saab ka 16 kal. Tuleb otsida vanadest ohhota ihasjaistvost, kahjuks endal neid pole. Ma küsin valmistaja käest kas ma võin tema kantaktid siia üles panna , selleks et ma ei peaks vahemees olema ,pärast süüdistatakse veel hõlptulu teenimises

Sellest asjast kirjutatakse "Ohota i ohotnitce hozjaistvo" 3/1986, lk. 32-33
Materjaliks märgitakse teras, vask, pronks. Kuskilt olen lugenud, et selle kuulitüübi töötas II Maailmasõja ajal välja Prantsuse partisanide Vabastusrindesse (ei mäleta õieti nime, vist oli "Resiztans") kuulunud samanimeline insener, algne materjal kui kõige parem oli pronks. Kasutati sakslaste tehnika nullimiseks( sõidu- ja veoautode mootoriplokkide läbilaskmine),kuna armeerelvi partisanidel vajadust mööda polnud, tuli läbi ajada jahipüssidega. Oh, olid ajad! Tean, et Eestis on kasutatud ka antud kuuli täiustatud modifikatsiooni, kus kuulile oli läbivalt sisse puuritud silinderjas ava, jooks olevat paranenud. Tegemist oli klassiga relvameistriga, ava läbimõõtu võin järele uurida. Oma märkmetesse artikli resümeest olen kirjutanud, et
12 kal puhul tinavöö välispinna max läbimõõt 18,2-18,5, kuuli kere 16,8-17,2
püssirohtu "Sokol" soovitatakse kasutada normikohase 2,3 g asemel 0,1-0,15 g vähem, et vähendada gaaside survet torus. Ühtlasi on märgitud, et antud tüüpi kuule on keelatud kasutada relvades, mille suudme läbimõõt väheneb rohkem kui 1 mm.Kuuli üldpikkus 27,5 mm. Joonised olemas, ka 16 kal jaoks. Antud kuulitüübi kasutamise puhul on ÜLIOLULINE, et iga mees mõõdaks supleriga oma püssi raua otsaläbimõõdu, kuul peab kerest kindlasti 0,2-0,4 mm väiksema läbimõõduga olema kui raua otsaläbimõõt.
Muide, üks huvitav kuulitüüp nikerdamist armastavatele meestele:
"O: i OH", 1981/9, LK:29, nn. Rubeikini kuul. Vaskkuul, kaal 32 g, pikkus 23,5mm. Sarnaneb Blondole. Joonis olemas.

ma ikkagi ei saa sellest üle ega ümber, et jaht kui niisugune tänapäeval on (peaks olema) üks sügavaimatest filosoofilise tagamaadega tegevustest ja lahutamatust osast inimühiskonna kultuurist. Sellepärast. Igaüks mõelgu pimedas ja vaikuses ise see endale selgeks, eriti hea on seda ju teha just looduses viibides.

vabandan juba ette, et ei oska kõike süsteemselt ja korraga välja rääkida.
Praegustest mõtetest jääb kumama niisugune arusaam minule, et meid jahimehi on trambitud lausa mutta ja me peaks nüüd kibekähku midagi ette võtma selleks, et ülejäänud eestimaalased jahimehi ka ikka veel inimesteks peaksid. Kõlama on jäänud mõte, et no teeme ühe saate! Vist on küll nii, et selle ühe saate positiivse sõnumi võivad kümme suvalist ajakirjaniku nime kandvat kolkakirjatsura (ja ka pealinna), samuti lehtede "korrespondente" lihtviisiliselt ära nullida. See poleks mingi ime. Vaadake meie rahva arvulist jaotumist linna ja maa vahel. Üks teise põlvkonna linlane teab reeglina seda, et piima saab poest, mitte lehmalt. Tahtes jahimeeste toimetamisi laiemalt selgitada ja haarata loodushoiu teadvustamisele kaasa rohkem inimesi, tuleks alustada põhimõttelise kompleksprogrammi aluste väljatöötamisest. Just siin on suur tegemata töö nii EJS kui Keskkonnaministeeriumi, Haridusministeeriumi jaoks. Aga mida me ise kohe teha saaksime - tuleb kõigepealt KÕIGILE jahimeestele igasse kui viimsesse ajusoppi sisse" tampida", et jahipidamine on aegade algusest saati olnud üks inimühiskonna kultuuriosasid, käitugem siis vastavalt. KÕIK inimesed on selles nii või teisiti osalenud, ka vorst tänapäeva võileival on jahipidamise tulemus. Nagu ütlesin, sai jutt natsa segane.Jahikultuuri alalt saaks ehk häid nõuandeid, kuidas seda kajastada, inimestele mõistetavaks teha ka vabahärra von Stackelbergilt, ja kui silmas pidada üldist loodushoidu, siis saaks vist ka kalameestega ühisjuttu ajada. Igastahes selles, et aidata saame me endid ainult ise, pole mingit kahtlust. Ja selle Keila venna kohta ütlen, et "lihunike" koht pole jahimeeste ridades.

kult kirjutas:

naxik kirjutas:Mul toz 34. 100 m pealt toelt lastes kuul(poe pauk) vaid 3cm hajus, kuid see ka rohkem mehe kui püssi viga. Mingit kuuli langemist selle maa pealt küll ei täheldanud.

Siis ju vint päris mõttetu asi Kivi kotti!

pole siin naerda nii väga midagi, eriti mis puudutab TOZ - 34
Oli minu kolmas püss, 12 kal, kinkisin omal ajal peale head minu teenimist sõbra( kellega koos jahimeheks hakkasime) pojale peale seda, kui too kutsikaeast üle sai. Endal olid siis soovid juba vindi järgi ja nõuka ajal olid mingid piirangud püsside arvu osas, enam täpselt ei mäletagi, kui palju võis neid olla. Praegune peremees selle püssiga mitmeid kordi kuuliga pikki laske teinud jänesele, rebasele( see meil lindprii staatuses), pikim kättesaadud ja mõõdetud maa 89 sammu, mehel pikkust 195.
Enda kogemusest peale seda veel: aasta mingi 94, veebruar Saaremaal sõbra juures, seajahi lõpp. Noored jahimehed, kes olid äsja soetanud endile karabiinid (3 uut) tahtsid kangesti proovida, kel püss kui hästi jookseb. Märgiks vast liiva-kruusavalli kadaka tippu tühi liitrine õlikanister ja tuld.Lasid seal ca kümmekond pauku, mööda, vahemaa oli100 sammu.
Sõbral mul oli 34, ütlesin, proovime ka. Toetudes küljega villise tagaseina nurgale oli see kanister esimesest paugust kuuliga maas, kusjuures sihtisin kanistri kaela. Palju seal siis ikka langust oli.. See jutt ei ole kirja pandud mingiks ärplemiseks, vaid toz - i kiituseks. Muide, olen ise käinud 2 korda Tuula relvatehases, rääkinud ja näinud...

gunnar kirjutas:

oli nooremast peast(kui karabiine veel ei olnud) paar olukorda, kus pidin laskma üle naabrimehe põtra ca 90 m pealt. 3juhust,

eee, äkki selgitad täpsemalt ? Praegu kui aus olla tekitab selline lause väga vastakaid mõtteid, ise näiteks ei jugleks eal siukse kõrval seista kes üle sinu põtra laseb. Sry.

Hääd uut aastat jahiperele!

Egas ma nüüd nii meremõrtsukas kah pole, küllalt kordi, kui näpp sirgeks jäänud. Need juhused olid sellised, et kütiliini taga oli kas raiesmik või lage maa ja loom oli mehest ikka tükk maaqd juba eemal. Oli ju vaja haavatud looma kuidagi veel katsuda peatada.

mul paar mõtet tekkis:
kui asi algas, käis kirjastamine ajalehe formaadis. Kas ei oleks mõttekas vanad asjad uue formaadi järgi uuesti välja anda, praegusest ajakirja mahust võtaks see ca 8lk. Noortele oleks sealt lugeda oi kui palju!Samuti saaks siis kogu tarkuse korrektselt ära köita.
Ja teiseks:mitmetes kohtades foorumis on juttu olnud esimese Eesti aegsetest jahindusalastest raamatutest ja juhenditest. See ju hindamatu kultuuripärand, "Jahimehe" toimetus, tehke ettetellimisega kordustrükid,
üks - ühele originaaliga, autoritasusid keegi vist enam ei nõua

mõned mõtted selle teaduse ja tehnoloogia kandi pealt:
poolautomaatidest: püss on püss, ega püss üksi ei lase, mees ja mõistus peab ka taga olema. Endal muude kõrval MZ 21-12 ja Browning 30-06 poolautomaadid, enne seda oli ka OPCKC 7,62-39, kõik väga head püssid. Kui keegi arvab, et poolautomaadist põrutatakse pimesi salv tühjaks, siis see on suur eksiarvamus. Lihtsalt laadimisviis on teistsugune. Küll aga tuleb MZ kohta öelda seda, et kuna toru nõksa pikem, siis ka kuuliga laseb täpsemalt ja tapab kaugemalt, vähemalt minul on see nii olnud, oli nooremast peast(kui karabiine veel ei olnud) paar olukorda, kus pidin laskma üle naabrimehe põtra ca 90 m pealt. 3juhust, kõik paugust maas.Ei ole nendega kunagi järjest üle kahe paugu pidanud tegema.
Aga muidu, oleks noorem, küll trambiks veel metsas ajajana, kahjuks põlved.
Seda mõtet pooldaksin küll 100%, et ajujahis kitsa või kinnikasvanud sihi/tee peale karabiiniga minna ei tohi.Vint on muude olukordade jaoks.
Optika(d) on isejutt. Kui eriti norima hakata, siis ei tohiks ju autoga ka jahile minna-tulla.

anne loogika järgi tuleks välja, et ka laikajaht meil ei peaks soositud olema, sest "Saksa kultuuriruum" ja laikad meil alates päält 60-ndaid!
Jõudu! See ei tähenda, et ma neid argentiinlasi pooldaks. Mehed, kes räägiks, kui paljudel sigadel laikade poolt nn. kinnipidamisel tagumised singid puhtad verevalumid?

kollnomm kirjutas:Kaks halli norra põdrakoera.Emme4,5aastane ja tütreke 6 kuud.Emme ajab
praktiliselt kõiki,kelle jäljele teda suunata,kuid eelistatud valdkonnad on tal
põder,karvikud ja vererida. Pesamuna ei tea veel.Kuid õhupüssi pots
tekitab temaski jahikirge.

räägi palun kuidas käib selle koera koolitamine, mida peaks silmas pidama kutsika valikul, kust oleks tark lisainfi hankida? Eriti huvitab just tööstiil põdrale, seale ja muidugi verejäljele. Olen läbi lugenud kõik "Jahimehed", olemas nii mõnedki eesti- ja venekeelsed koeraraamatud,
endal varem olnud taks, eesti hagijas, lääne-siberlane(need küll nooruses vanamehega kahepeale, siis sai ise suht harva jahil käidud), hiljem päris oma saksa lühikarvaline, selle kasvatasin ise kutsikast ja oli ääretult ilus ja kõva tööloom lausa loomulikust intelligentsist, tõeline mõnu oli temaga jahis käia, eriti linnujahis. Kahjuks oli ta liiga usaldav, esimest korda varastamise järgi leidis tuttav 4 päeva pärast juhuslikult troppide käest üles ja tõi koju, haises nagu promott, kaks korda pesime, teine kord läks jäädavalt. Koerte varjupaigast 2x öeldi, et pole olnud, lõpuks poja pruut 1,5 a pärast trasseris välja, et on Haapsalu kandis talus. Läksid sinna, koer neid enam ära ei tundnud, jäigi sinna. Ja muide, kust need praegused omanikud koera said? Tallinna koerte varjupaigast!
Krt, jutt nats pikk sai,sorry, emotsioonid. Nii, et alguse juurde: ehk jagad infi. Mõtlesin ka selle peale, et äkki kannataks ehk üldse avada uus teema-koerte dresseerimine, st. jahikoerte, eraldi eesmärkide saavutamiseks. Peremehed ehk mõtleks, ise suht väikese kogemusega, aga eriti noortele jahimeestele oleks vanade tegijate kogemused ju kuldaväärt!

pesin kõigepealt mitu korda nõudepesuvahendi ja harjaga, lasin tuule käes varjus kuivada. Kui praod sees, täida hoolikalt tumeda Epoga või puidupahtliga, üleliigne pühi ära ja puhasta lahustiga. Nüüd sõltuvalt sarve toonist mis säilunud kaaliumpermanganaadi lahus ja 3-5 korda, iga korra vahel peale täielikku kuivamist linase, villase lapiga poleerida. Peale vimast korda, kui toon enam- vähem ühtlane, trelli ja viltkettaga otsad heledamaks toonida. Unustasin, kui hiired närinud, siis läheneda enne eelpoolkirjeldatut loominguliselt muukviilidega. Lõppviimistluseks olen kasutanud... autovaha! Jääb väga priima. Muide, autovaha sobib ideaalselt ka püssikabale! Laseb puidul hingata ja hoiab vee ning mustuse eemal. Jõudu!

mul KG juba ammu, kuskil 95-96 a. vist.Ostsin Browning 30-06 poolautomaadi kõrvale, et "peenem" raud, aga ikka saab ka suuremat looma lasta. Mõlematega üliväga rahul. Lasin mõlematele optikad peale panna Nurkadel. Erisooviks oli, et ka optika alt tavasihikuga lasta saaks. Asi õigustab ennast vähemalt minu jaoks igati, eriti kiiremas olukorras ja distantsil kuni 60m. Nüüd KG-st:
-toru lühendatud ca 12 cm
-padruneid saab alt välja võtta
-täiendav kaitseriiv parema pöidlaga liigutatav hääletult
-uus pähklipuust püstolkäepidemega kaba vastavalt mehele (192 cm, 140 kg, suur pea)
-kergemaks reguleeritud päästik;
Meeldis püssi juures just paksuseinaline raud, hea kaliiber ja täpne jooks.
Tol ajal ostsin peale mingi Buschnell optika 3-20 x 42(numbreid täpselt ei mäleta, püssid kodus, ise väljas), töötaB siiani. Püss 1913 a., oli vabrikumäärdes. Lukuhooba ei saetud vaid painutati ja paindekoha pealtpoolt natuke freesiti, et optikast mööda käiks.
Perfekt töö!

kuskilt on melde jäänud, et koed, s.h. ka igasugused batsillid lagundab ja tapab kustutamata (või oli see kustutatud?) lubi. Vanemad mehed peaks teadma? Sügisel auk maasse, rümp ja lupja, rümp ja...., keegi ei söö, kõikrahul, kevadel muld peale.

olen esimest korda jututoas

asjast: jahil hakkasin käima isa kõrvalt 11 aastaselt, kutsikana muidugi, aasta oli 1966, isa tol aal sektsiooni esimees. 1976 tegin eksami, sain "paberitega" jahimeheks. Ei saa küll öelda, et meil (Rapla maakonnas) jahiteooriale, s.h. ohutustehnikale vähe rõhku oleks pandud. See selleks.
Asi millest rääkida tahan on järgmine: oli 77 a. jaanuari lõpp, seajaht, lumi tihke ja üle põlve, metsavaheteed juba sulast jääs, õhtupoolik, viimane aju, kippus hämaraks. Mind kui noort saadeti kütiliini kaugemasse otsa, ilmselt ka selle mõttega, et "igaks juhuks". Asi päädis sellega, et ca 300 m minust tagasi tuli kari üle tee, mees jõudis teha vaid ühe paugu, seeka mööda sigadest. Miks ma seda kirjutan? Sellesama kuuliga sain ma rikošetist vastu pead, täpselt lagipähe. Seisin suure männi all, enne kolakat kuulsin nagu mesilase suminat ja siis põmm. Mina põlvili maas uimane. esimene mõte - kuidas **** see männioks mulle kaela sadas?
Siis uimerdasin ennast püsti, vaatan - müts paarkümmend meetrit eemal(mäletate neid musti karvaseid vene läkiläkisid?), minul tilgub veri silma, mis jama? Õnneks, oleks kuul tulnud 5 cm allapoole, poleks minust praegu kirjutajat. Ja keda süüdistada? See on minu lugu.
Vend jahimehele aga kõike paremat , hirmkõvat jonni ja head paranemist!