Jääger-online jahindus foorum

Oot-oot! Ärge nüüd kiskjakihvadele küll kanget keemiat peale pange. Kiskjakoljude puhul on hambad pärast keetmist vaja välja võtta (mis tulevad), ära puhastada ja PVA-liimiga sooja koljusse tagasi istutada. Pärast kuivamist pintseldage PVA-liimi vesilahusega paar korda üle ja ongi korras. See on meie stuudio praktika seni olnud. Lõplikku garantiid ei anna miski, sest kihvade vastupidavus sõltub mitte ainult hoiutingimustest vaid ka looma tervisest ja vanusest. See on suures osas ikkagi loterii. Katkikuivanud hambaid saab taastada küll, aga see nõuab juba peenemaid materjale ja oskusi, mida siinkohal ei jõua kirjeldada. Ilusat!

Sarvede keetmise puhul tuleks eriti jälgida, et liiga kaua ei keeda. Muidu imendub rasv kolju sisse ja väljendub hiljem tumekollaste laikudena. Meil Studio Viridises on muuseumikvaliteedi metoodika, kus ei keedeta vaid on biodünaamiline külmtöötlus vastavate lisanditega vedelikus. Võtab palju rohkem aega ja veidi haiseb ka, aga tulemus on rasvast vabam. Kui juba rasv on sisse keedetud, siis ka valgendamise järel võivad hiljem plekid välja tulla. Meie oleme siis kasutanud atsetoonivanni nädal-paar ja siis Fairyga pesu ning uut valgendust.
Kui keetmisel kibunapärjad või sarve alaosa värvi kaotavad, siis kaaliumpermanganaadi LAHJEMA lahusega (tripperilillaks kutsutakse ka seda) peitsides ja kohe paberiga maha pühkides saab taastada loomuliku värvi. Ärge jumala pärast kange lahusega lihtsalt üle pintseldage, see rikub normaalse välimuse. Selline taastamine eeldab kogemust ja protsess on pöördumatu. Küsige nõu, ikka saab.

No paar aastat??? See ületab minu kogemuste piirid. Kokakoola pidavat hambaid lahustama, õli kohta nii pikk aeg ei oska öelda. Ärge nii kaua ikka hoidke.

Andrus M, väga ilus kirjutis jahieetika ja trofeede väärtuse asjus. Iga kütt peaks alati seinale riputama ja väärikalt vääristama KÕIK oma trofeed suurusest sõltumata. See on küti kohus anda ulukile au. Suurepärane kirjutis. Koprakolju aluse kohta: väga filigraanne töö. Jällegi, näha on, et kütt peab vajalikuks loomale kummardus teha. Nii võiks olla mitte ainult medaliväärsele vaid kõigile. Trofeealuste disainis sõltubki kõik küti maitsest ja tema jahitoa interjöörist. On võimalik teha väga keerulisi aluseid ja samuti on klassikalised tagasihoidlikud täiesti OK. Ainus, mida tasuks silmas pidada on see, kas alus oma suurepärasel kujul a) muutub eraldi kunstiväärtuseks ja lisab kummarduse sügavust ulukile ja b) tõmbab tähelepanu trofeelt endalt ära. Mõnikord on ka ilma aluseta trofeed, kui kogu kollektsioonis on see läbiv suund, täiesti nauditav. Siiski, kuna meil toimuvad ka jahitrofeede näitused, siis juba sellepärast on hea trofeed alustele panna. Kannatab paremini transporti ning näitusel ülesriputamine on korraldajaile lihtsam. Aluse taha saab märkida ka kuupäeva ja koha, mis on oluline: kõik trofeed täpselt dateerituina on kui üle-riigiline (ka üleilmne) kollektsioon, mis läbi ajaloo näitab ulukite tervist ning võimaldab tulevikus teha täpset jahindusbioloogilist teadustööd, kui vaja on. Päikest!

Seakihvad võivad õlis vedeleda ükskõik kui kaua ) Seal ei juhtu nendega midagi.
Mu eelmisele postitusele lisaks: NB! Kütid, palun ärge kasutage kruvisid metsseakihvade alusele kinnitamiseks. Nad a) tekitavad sisepingeid juba augu ümber ja b) nad tõmbavad kihvad alusele ka pikisuunas pingesse. Kasutage ikka juba Studio Viridise poolt varem soovitatud meetodit: puurige augud ja istutage sinna sobivad metalltihvtid PVA-liimiga (näiteks traadijupist või naelast lõigatud) ning siis teine ots samamoodi liimiga puitalusesse. Hindamiseks saab nad sealt ettevaatlikult lahti kangutada ja pärast samadesse aukudesse tagasi panna. Jõudu!

Seakihvade kohta on siin ka varem juttu olnud. Pisukesi nõuandeid: ärge keetke liiga kaua, et loomulik rasv kihvast välja läheks -- ajage keema ja siis laske jahtuda pliidil niikaua kuni kätt saab vees hoida. Siis sikutage kihvad välja (kui ei tule edaspidi, siis tuleb tagurpidi, aga lõualuu lõige tuleb teha õigest kohast, et kihva tagaosa maha ei lõikaks). Mitte kuivatada vaid pesta puhtaks seest ja väljast ning panna toiduõlisse nädalaks. Pärast seda pesta Fairyga ja siis kuivatada atsetooniga vahetult enne täidise paigaldamist. Täidis peab olema jäik ja liimuma kihva sisepinna külge. Meil Studio Viridises on kasutusel polüestervaik, mis on piisavalt vedel, et traadiga sorkides jõuab ka kihva tippu ja õhumull tuleb välja. Hiljem veebaasil akrüülllakiga üle, matt. Võib kasutada ka vees lahjendatud PVA-liimi. Kui ise ei taha teha, siis viige spetsialisti kätte. Kindlat garantiid pol siis ka, sest teinekord sõltub ka sea tervisest see, kuidas kihvad vastu peavad, mitte ainult hoiutingimustest. Kui keedate ise ja tahate töösse anda taksidermistile, siis hoidke niiske vetsupaberiga koos kilekotis seni, ärge külmutage ega kuivatage ja võimalikult kiiresti töösse. Edu!

Tere ja head jahihooaja jätku! Tahtsin üle pika aja meelde tuletada suurulukite portreede ja büstide vääristamiseks vajalikud nõuanded trofee eeltöötluseks. Vaatamata 22 aastale selle teema käsitlemisele tuleb ikka aeg-ajalt üle rääkida, sest põlvkonnad vahetuvad. Ikka on tänavugi juhtunud, et Studio Viridise töökotta on toodud põdrabüsti materjal, mida on valesti töödeldud. Siinkohal soovitused:

Põder, hirv, sokk: mitte lõigata kaelanahka kurgu alt lahti kuni kõrini vaid lõpetada pikilõige esijalgade vahel. Ristlõige nahale siis vastavalt liigile ja soovile: hirv -- sarvede suuruse tõttu ainult büst; põder -- vastavalt sarvede suurusele poolest kaelast kuni koos rinnaga; sokk -- vastavalt soovile, kuid büst on kindlalt efektsem. Ristlõige 10 cm kaugemalt kui soovitakse valmistööd saada. NB! ristlõige risti KEHA pikiteljega, mitte kaela pikiteljega (muidu jääb rinna või kaela alapoolelt nahka puudu). Kaelanahk nülgida kinniselt (toruna) kuklani ja eemaldada pea kuklast. Selle nülib taksidermist ise. (Külmutamisel ettevaatust, et kõrvad hilisemal transpordil külmununa ei murduks). Messiga: samad reeglid + külmunud kihvad vastu kivipõrandat kolksatades võivad killuneda.

Ilusat jahti ja kui on küsimusi eeltöötluse osas, siis Studio Viridise numbrid ja aadress on veebis. Ikka eetilist jahti toetades

Saada vastav küsimus Matsalu Rõngastuskeskusesse ja sealt öeldakse: juhised ornit.ühingu veebis: http://www.eoy.ee/foorum/viewtopic.php?f=13&t=55

Tere!

Studio Viridis otsib ühe suure ekspositsiooni jaoks ilusaid: rebane, kährik, kobras, halljänes, valgejänes (talvine), tuhkur, ondatra. Kobras ei pea olema ülisuur, selline keskmine täiskasvanud on ok. Värsked või tervelt külmutatud.

Vastukaubaks trofeeloomadel pakume kolju vääristamist. Ülejäänutega lepime tänu materiaalse kehastuse muudmoodi kokku.

Kõike paremat!
Val Rajasaar
Studio Viridis
5158379

Vahva valik. Küll aga meie karge põhjamaise sisekujunduse juures ehk veidi ülepingutatult detailirohked alused. Ise eelistan lakoonilist, kuid hoolega viimistletud alust, et trofee filigraani üliküllusesse ei upuks vaid ise tähtsam oleks. Näit:
http://www.taxidermy.com/
ja sealt valida Wood panels and hangers. Leiab klassikalisi lihtsaid alusekujusid, kust šnitti võtta.

Justnimelt, trofee suurus ei loe mitte midagi. Loeb küti suhtumine. Olen ärgitanud ja nii ka meile tulnud kartulikotitäite kaupa vanu laka peal seisnud sokusarvi, et paneks siis lõpuks alustele ja seinale. Selliseid asju on kuradima hea tunne teha. Ja neid lakapealseid ning unustuses pisisarvi või kihvu on paljugi niisama jäetud seisma. Ma ei pea mõistlikuks ameeriklaste kommertsvahendeid, küll aga tahaksin, et kütid teeksid ise aluseid ja paneksid vedelema jäänud sarved seinale, et nad ei jääks pööningule hiirte närida. Ja täpselt, suurus pole tähtis, tähtis on just too jahipäev ja elamus, just see loom, keda täpselt tabati. Trofee seinale panna on igaühele käepärane ja lihtne, tehkem, et ei oleks ühtegi ulukit unustatud. Sarvealuste šabloone leiab veebist ka ja lõikamise õpetusi, valgendamist ja valgeks läinud sarvede tumendamise juhiseid jne. Seakihvadega on keerulisem, sest kui need on pikaks ajaks kuivale jäänud, siis lähevad pilbasteks. Neid tuleks töödelda võimalikult kiiresti, ilma üle keetmata ja pärast seda toiduõlis leotada enne täitmist, hiljem mattlakiga üle lakkida. See on keeruline ja paljugi sõltub kihvaomaniku ainevahetusest ja eluajaloost, et kuidas kihvad säilivad -- loterii. Aga vedelema jätmist ei kannata ükski trofee.

Jah, igasuguseid abivahendeid on. Ja tegelikult on veel üks teema, mis sellega haakub. Kui Eestis kütitakse trofee, mis on riigi seni kolme suurima hulgas (oli vist kolm, mitte kümme...). Sellisel juhul, kui tegemist turistiga, jääb trofee Eestisse. Vähelevinud on info, et tegelikult saaks sellisest trofeest teha autentse koopia, mille kütt ikkagi endaga koju kaasa saaks. Koopiaid on võimalik teha koljudest, sarvedest, kihvadest jne. Legendiks on saanud lugu, kus viridistide poolt tehtud metsseakihvade koopiad peatopise sees petsid ära ka meie trofee-eksperdid ühel trofeenäitusel. See lugu mitte ekspertide kapsaaeda viskamiseks, ei-ei, vaid illustreerimaks seda, mida on võimalik juba aastaid Eestiski vägagi kvaliteetselt teha. Pole mõeldud reklaamiks, ikka selleks, et kui mõni sarve-või kihvatrofee vajab parandamist, siis sedagi saab teha, et loomale trofee näol au andmine poolikuks ei jääks, et miski hinge kraapima ei jääks.

Siin Muraste külaseltsis küsiti, et kui on hoolega alles hoitud leiba-saia, et loomadele viia, siis vastasin niimoodi:

Kuiv leib ja sai ei ole tegelikult metsloomadele kõige parem söök, eriti pakasega (kõva, õhk kuiv ja ei niisku läbi) ja pealegi lähevad seda nokkima linnud, kes soolast süüa ei tohi (viib vett kehast välja). Sobivam on ikkagi juur- ja puuviljade jäägid (mitte sibulalisi ja tsitrusviljalisi, need rikuvad haistmist).

Viia võib kas jahimeeste söödaplatsidele (kokku leppida kohaliku seltsiga) või kui metsa alla, siis võimalikult kaugemale maanteedest ja inimeste (koerte) käiguradadest. Küttide söödaplatsid on õigetes kohtades ja arvestavad kõige sellega, mida igaüks ei saagi alati teada. Seal leidub tavaliselt ka vihtasid ja kaera, mis koredana aitab seedida puu- ja juurvilja.

Silo ja puu-juurviljade puhul oleks kindlasti vaja, et miski kore oleks kõrvalt võtta, ma arvan. Kaer või valitud hein, vihad. Ma kahtlustan, et kui miskit kuivemat vahele ei viska, siis võtab pasale. Sigudikel on ükskõik, aga kitsed va hellema kõhuvärgiga. Talve alguses maiustasid mul puuviljade ja porganditega ning järgmine päev oli vedel pask maas, ei ühtegi kaeratera ega kõrrekest sees. Siis märkasid hakata sealsamas kogu aeg olemas olnud kaera vahele sööma ja asi paranes paari päevaga. Nüüd juba eelistavadki kaeru ja vihtu ning juurikahunnik on külmunud. Kui kohalikust poest karbitäis seeni üle jääb, siis see muidugi läheb delikatessina ja toiduvahelduseks esmajärjekorras. Ja siis veidi kaua seisnud maitseroheline on samuti maiuspala, olgu siis till, petersell, pune või basiilik, salatist rääkimata (on nii peenike, et sulab kohe suus ära).

Siin ja ka jahilistis tuli välja, et mujal Eestis on hetkel praegu emnamasti just vastupidi, suur emaste ülekaal. Suurupis lihtsalt on mingi kummaline anomaalia sel aastal.