Jääger-online jahindus foorum

Selline jutt siis kaugelt pääliinast http://uudised.err.ee/v/eesti/5a38cb22- ... 4fab349550

gunnar kirjutas:

Üllar Tamm kirjutas:Usun, et juba eeloleval talvel saame kuulda nii mõndagi huntidest, mis külarahval ka hirmujudinaid võib põhjustada

Esimene surve läheb ikka kitsele ja põdravasikatele. Eks metsa ja põllumeestel on mida oodata.

Kitsega ammu hapud lood, piiriäärsetel aladel mõnda üksikut harva kohtab.
Põdravasikate seis pole ka eriti kiita, suve algul nähtud jäljepaarid kadusid ühel hetkel teadmata suunas. Eks algav jahihooaeg näitab, palju vasikaid näha õnnestub.

GC kirjutas:

SUPS kirjutas:Einoh ilus jutt küll jah.....aga huvitav ,kas Lätis on ajujaht ka suvel lubatud ,et see katk kuuga ühest Läti otsast teise jõudis. Huvitav, kas EJS aitab jahiseltsidel ,kes ei suuda jahindusnõukogude poolt määratud ulukite küttimisnorme täita ja peavad maa-ja metsaomanikele hakkama hüvitisi maksma ,need hüvitised ära maksta. Ja ei ole ju mõtet rääkida ajujahi piiramisest (mida iganes see ka tähendab) metssigadel, kui piirang tuleb, siis tähendab ju see seda ,et piiratakse ajujahti kõikidele metsaelukatele ,kellele seda siiamani teha sai! Või ma olen millegist täiest valesti aru saanud.
NB! Ja üleüldse maha tuleks tappa kõik hundid ja ilvesed ,kes seal mööda metsi neid sigasid tõeliselt jooksutavad..... Või vähemalt neile sildid panna ,SIGA EI TOHI TAGAAJADA! ja karudele sildid ,EI TOHI TEADAMATA PÕHJUSTEL SURNUD SIGA SÜÜA!

Teemast veidi mööda, aga ei jooksuta need hundid sigu midagi, ammugi ilvesed.
See, et karjast mõni põrsas aeg ajal huntidele tuleb loovutada, on metssigadel ammu selge.
Inimene on ainult see, kes teiste liikidega maad ei suuda jagada, loomad küll!

Hundi surve sõralistele ja nende elupaikade valikule on täiesti märgatav. Väidan seda oma jahimaal nähtu ja toimuva põhjal.
Lõbusaks läheb siis, kui katk on oma tööd juba mõnda aega teinud ja huntidel metsas tavapärane toidulaud kokku kuivab.
Usun, et juba eeloleval talvel saame kuulda nii mõndagi huntidest, mis külarahval ka hirmujudinaid võib põhjustada

Jaanes Partsioja kirjutas:Kõiki taudistunud alal surnult leitud illegaale tuleb laboratoorselt uurida Ebola viiruse suhtes,
•kõik taudistunud alal tegutsevad isikud on kohustatud võtma proove surnult leitud illegaalidelt ja toimetama need ...... jne jne

Jaanes põrguline, ära nüüd seda teemat küll niiviisi torgi
Meil neid pilusilmi ja muud kraami liigub, hakka veel nendega ka jändama

GC kirjutas:Kas keegi omab infot, kuidas lood Valgevenes, Leedus, Lätis... või on seal juba kõik metssead maha notitud?
Mis vahendeid seal arvukuse vähendamiseks kasutatakse?
Jahieeskirjade kohaselt pole seda arvukust küll eriti lihtne kiiresti vähendada.

Kuskilt on kuulda olnud, et Valgevenes piiriäärsetel aladel mehed hädas. Mets lasti tühjaks ja varsti olid Ukrainast uued sead hordidena kohal, jälle ringiga otsast peale

Lugedes taudialadele kehtestatud reeegleid, tekib küsimus kes peast pisut soojavõitu on
Loota sellele, et jahimehed hakkaksid oma kulu ja kirjadega lisaks muudele kuludele ja kahjutasudele ka surnud sigu matma ja proovidega ringi jooksma...
Milleks meil siis igatsugu kõrgepalgalised riigiametnikud, kui meie töö ära peame tegema ja seda tasuta

Huvitaval kombel on kohus ja prokuratuur väheke teisel arvamusel
See mees istus oma aja ära kellast kellani http://www.prokuratuur.ee/et/et/pressit ... stub-kohtu

tannx kirjutas:Et valesti ei õpitaks siis küsimuse "kriminaalkorras karistatakse" punkti õiged vastused on:
1.vale
2.õige
3.õige
4.õige

Oles sa kindel, et küsimuste järjekorda või miskit muud sassi ei ajanud? Punkt nr 1 on kindlasti krimasi

Nüüd Siberis Krasnojarski krais Angara jõe kallastel sai kohalike jahi- ja metsameestega ka huntidest räägitud. Nende väitel pole suured hundid midagi erilist, nimetavad neid evengi huntideks. Räägiti mitmest tabatud loomast 80+ kg kaaluga, üks jahimees oli tabanud 110 kg kaaluva looma. Ühe metsameeste laagri ümber luusis hundu. Jõuluks koju tulles olid mehed korralikud silmused üles sättinud. Peale aastavahetust metsa minnes nägid, et üks silmus koos selle küljes olnud 4 meetrise jämeda palgijupiga kadunud. Jälgi mööda minnes jõudsid nad ca kilomeetri pärast hunduni, kes küll kole kõhnaks jäänud aga sedavõrra näljasem ja tigedam ka. Peale hukkamist selgus, et tegu emahundiga ja kaalu oli peale paarikümnepäevast dieeti veel 95 kilo!
Kuna sai suheldud mitme erineva inimesega ja kõik rääkisid usutavalt sarnastest numbritest, ei kaldu kuuldut pelgalt jahimehejutuks liigitama.
Talv on tulemas, ehk õnnestub ka omal mõnda sellist elukat kohata
Septembri lõpus saab aasta täis kui taigas ringi kolatud, aga karu pole veel näinud
Kohalikud räägivad küll, et suured ja koledad ja palju pidi ka neid olema, aga meile ei taha vist näidata neid

vollifedja kirjutas:...samas, ei saa märkimata-miks ma teen verejälge 10-15 m rihma otsas koer...ilmselt oleks siis enamus seiklust ära jäänud ja Karul Venemaal käimata...

Lisan pildi tegevuspaigast. Punane nool on koht, kust otsingut alustasime. Sinine nool on kohas, kus Karu kätte sain. Sinine joon on enam-vähem sea rada meie poolel.
Paraku on see meie jaoks paratamatus, et siga pendeldab siia-sinna üle piiri. Samas on ka võimalus, et põikab korraks naabrite poole ja tuleb ringiga tagasi. Rihma otsas otsijad ei saa seda kunagi teada, laiutavad vaid mõnesaja meetri järel käsi ja ajavad tarka juttu.
Samuti pole sellise otsingu tulemusest kasu, et naabritele sealpool konkreetset infot edasi anda. Vererada läheb kuhugi, looma pole näinud, ühesõnaga ümmargune null.
Laskjal meel mõru ja iseenda peale vihane pikaks ajaks

Ehk õnnestub Kakukesel ka gepsu poolt salvestatud Karu teekond siia lisada?

rajaleidja kirjutas:Krt tundub, et neist koera laadsetest olevustest võib veel kunagi tulevikus asjagi saada

Räägiks siis ka oma jahiööst ja järelotsingust.
Teisipäeva õhtul talumehe kartulipõldu valvama minnes üllatas mind kesikutekari, kes 22 ajal valgege jooksujalu üle lageda põldu tormasid. Olin ka ise keset lagedat põldu, varjuda polnud kuhugi, sead märkasid mind ca 100-l meetril ja tegin pisut kiirustades lasu Peale pauku korralik tümps, seakari pani üle lageda tuldud teed tagasi. Laskmiskohal veri maas, jälgi harutades näha, et ühel kesikul vererada taga. Ca 400 meetrit väikese tukani, peale seda veel samapalju metsaservani. Ca 100 meetrit enne metsa jõudmist oli kari keeranud paremale, haavatu lõi teistest lahku ja läks otse. Kuna õues läks juba pimedaks ja lambi patareid hakkasid ka lõppema, ei leidnud metsas enam sea jälgi. Meel mõru ja enda peale vihane, helistasin kell 23 Kakukesele, et uurida, mida nemad koos koeralaadse tegelase Karuga arvavad öisest jalutuskäigust metsas.
Õnneks oli pakkumine neile ahvatlev ja leppisime kokku, et kohtume ca tunni pärast Võru Olerexi tanklas. Jõudsin tanklasse pisut varem, tass kohvi ja uued patareid lampi ning oligi Kakuke koos Karuga kohal. Sealt juba minu autoga tagasi metsa.
Ca ühe ajal metsa äärde jõudes nägin, et vahepeal olid mõned sead risti üle verejälje läinud. Õnneks see Karule huvi ei pakkunud, pani mööda verejälge metsa ja lõi kohe laulu lahti, tegi väikese ringi ja hakkas meie poole tagasi tulema. Siis märkasime Kakukesega kährikut, kes Karu eest jooksu pistis, koer kohe järgi. Eks algul ole ju vaja pisut auru välja lasta Mõnisada meetrit eemal (ehk Kakuke täiendab minu juttu vahemaade osas, geps oli tema käes) kadus koera signaal gepsust, tormas koos kähraga urgu vist. Läksime järele, uruküngast uurides ilmus ka Karu välja. Tuldud teed tagasi minnes märkas Kakuke poolel teel verejälge. Karu tegi pisikese ringi ja pani taas uruünka suunas minema, siis keeras järsku vasakule ja põrutas kuni vett täis piirikraavini. Ehk Kakuke täpsustab, aga minu mäletamist mööda Karu ka haukus seal, kui suht väikesel alal edasi-tagasi sebis. Meie Janekiga suundusime ka suht kiirel sammul sinnapoole. Kohas, kus meie rada Karu omaga ristus, otsisime ka verejälge aga ei leidnud. Vettinud heinamaal mättalt mättale hüpates märkasime, et Karu tuleb tagasi ja põrutas meist mööda. Pöörasime ka otsa ringi ja tagasiteel leidsime searaja, mida mööda ka Karu oli põrutanud. Seda rada uurides ja verd otsides kuulsime, kuidas Karu lõi umbes urukünka suunal jämeda häälega laulu lahti. Janek ütles, et nüüd on küll siga ees. Kahjuks järgi neile me ei jõudnud ja nad põrutasid üle piiri Venemaale. Algul oli lootus, et ehk siga teeb kaare ja tuleb tagasi meie poole, aga läks teisiti. Vahel kadus juba koer gepsu pildilt. Meil närvid juba pingul, saime viimase signaali koerast kella nelja ajal ca1,9 km piirist. Meile tundus, et koer tuleb oma jälgi pidi tagasi, kuna vahepeal signaal puudus ja tegelikku teekonda me ei teadnud. Siis jäi ühte kohta paigale, vahel pisut liikudes. Tagasi enam ei tulnud. Kakuke arvas, et koer väsinud ja liigub kuskil teed mööda või jõudis kuhugi taluni.
Otsustasime, et lähen gepsuga Venesse koerale järele, kuna mul viisa olemas. Kähku autosse ja minu poole, püssid maha, tõmbasin kuivad riided selga, kiiruga uurisin Google maps-ist pisut seda kanti kus koerast viimase signaali saime, pass tasku ja piiri peale. Kakuke jäi terminali kohvikusse ootama, õnneks polnud ka suurt järjekorda ja 6 ajal olin juba Vene poolel.
Kergendus oli suur kui lähemale jõudes uuesti koera signaali leidsin ja nägin, et koer liikumises suht väikesel alal selle koha läheduses, kust Eesti poolel viimase signaali saime. Järelikult vähemalt elus Sõitsin autoga niikaugele kui tee kannatas, edasi jalgsi. Suur oli minu üllatus, kui lähemale minnes kuulsin, et koer haugub jämeda häälega mingit looma metsas. Ligi minnes sain aru ,et koer töötab seaga.
Kuna olime sõbraliku naaberriigi territooriumil, mina ilma püssita ja eesmärk koer kätte saada, ei tahtnud väga lähedale minna ja koerale ning seale uut hoogu anda. Ca 10-lt meetrilt veendusin, et tegemist on selle sama haavatud kesikuga, keda olime otsima asunud.
Kuigi Karu nägi mind sel õhtul teist korda ja jahil olime koos esimest korda, tuli ta Kakukese õpetatud viisil kutsudes minu juurde ja istus maha. Vaatas mind ainult kurja pilguga et miks sa ometi siga ära ei lase Temale jäi ju õhtul selgitamata, et oleme piiri lähedal ja tegevus võib ka üle piiri kanduda.
Kell oli selleks ajaks 7 saanud, sain ühendust kohalike jahimeestega ja andsin neile teatepulga üle. Mehed läksid oma koertega ja lõpetasid haavatud sea tee.
Meie tagasi üle piiri, Kakuke ka auto peale ja kodu poole. Lõppkokkuvõttes edukas otsing, kuigi n.ö täpi I-le panid teised mehed.
Veelkord tänud Kakukesele ja Karule, et siga sai leitud ja ei jäänud haavatud loom hinge närima

Väheke liikuvat pilti koera silmade kõrguselt vaadatuna, kui see satub metsas hunti trehvama http://tv.aftonbladet.se/webbtv/nyheter ... le29685.ab

Mugavam variant oleks kasutada haavlimeeste pigilinde. Paraja suurusega, eredat värvi, tabamus koheselt nähtav. Soomes harjutamisel kasutatakse tihti neid, oli sellest isegi ühes jahiajakirjas juttu.
Teine variant täpsemate meeste jaoks tennisepallid.

Kaameral vist öö ja päev sassi läinud, seega värvilahendus pisut erinev aga põdrale meeldib poseerida sellegipoolest

Möödunud nädalal trehvasin Siberis ühte jahipoodi ja leti all jäi silma üks huvitav toru. Ehk pakub ka mõnele käsitulirelva soetada plaanivale kaasfoorumlasele selline riistapuu huvi
Nimeks MP 341 Xayda, cal 12x35, peaks piisama ka mõne tigedama jänese või muu looma rahustamiseks