Jääger-online jahindus foorum

.22LR vs .22WMR mõõdud (tollmõõdustikus):
hülsi diameeter: 0,226" vs 0,242"
äärise diameeter: 0,278" vs 0,294"
hülsi pikkus: 0,613" vs 1.055"

Seega jah, füüsiliselt mahub .22LR padrun .22WMR padrunipesasse ja ilmselt tabab ka lööknõel süüteäärist, aga arvestada tuleb sellega, et lasu hetkel toimub hülsi ulatuslik venimine. Kuul võib püssirohugaaside ebaühtlase surve tõttu peale tühimiku läbimist tabada padrunipesa esiserva nurga all ja tugevalt deformeeruda.

Heal juhul on tulemuseks nõrgad ja ebatäpsed lasud, halvemal juhul lõhkenud hülsid, rikutud padrunipesa ja rauda kinni jäänud kuulid või nende tükid.

Meenus veel, et mingi tömbiotsalise, ilma mantlita .22WMR padruniga (S&B Club ?) esines siiski söötmishäireid. Surus kuuli viltu vastu padrunipesa serva ja lukk kinni ei läinud.

Aitas see, kui söötmisel salve käega alt kergelt toetada. Ühegi muu padruniga pole sama ilmnenud. Kasutan enamjaolt FMJ või V-Max-i.

No mul on selline lahjem Kärcheri pesur, millega kannatab autotki pesta, ilma et värvi maha võtaks.

Suur miinus on see, et mitmed jahikoolituste korraldajad ei viitsi pabereid ajada ja koolitusel käinud inimesel jääb järgmisel aastal tulumaksutagastus saamata. Siin mainitud 295.- auro pealt oleks tagastatav tulumaks juba üle 60 euro.

andrus kirjutas:Loetud sekundite jooksul oled üleni s.tane ja märg.

Good point! Ilmselt tuleb eelmainitud otsikukonstruktisooni veel mingi kattetorbiku või - muhviga täiustada, millega vett endast eemale juhtida.

Järjekordse kahetunnise harjamise-nühkimise-vandumise-nühkimise tsükli käigus turgatas pähe, et mis oleks, kui meisterdaks survepesurile rauaõõnde mahtuva otsiku? Noh umbes nii, et võtaks sobivas mõõdus plastiktoru, puuriks sinna ringikujuliselt augud ja otsa paneks "pimeda".

Pesemisel liigutaks otsikut rauaõõnes edasi-tagasi ja annaks aga survepesurile takka. Peale pesu kohe fööni või puhuriga kiirkuivatus ja õli sisse.

On keegi millegi taolisega eksperimenteerinud? Kas sellisel menetlusel võib olla mingeid kahjulikke tagajärgi rauale? Mida võiks katsetada pesuaineks? (Ise mõtlesin soodaveele)

Kasutan CZ-455 Lux tiirus harjutusrelvana. Olemas .22LR .22WMR ja .17HMR lisarauad. Praeguseks on "läbisõit" tublisti üle kahe tuhande padruni ja ühtegi probleemi ega tõrget pole esinenud. Raudade täpsus on minu vajadusteks piisav. Pole eraldi mõõtnud, aga hinnanguliselt 1,5-3 MOA vahemikus.

Tavaliselt plõksin .22LR-i. .22WMR läheb käiku alates 100m distantsi harjutuste jaoks. Hea meelega teeksin pikema distantsi harjutusi hoopis .17HMR moonaga, aga selle saadavus Eestis on olematu.

Kuuli langemine 100m distantsil:
.22LR - 20cm
.22WMR - 5cm
.17HMR - 0,5cm

Nagu näha, on trajektoori erinevus, nagu vikerkaar võrreldes laserkiirega.

Suudmekiirus:
.22LR - 340m/s (standard)
.22WMR - 620 m/s
.17HMR - 780 m/s

Suudmeenergia:
.22LR - 140J
.22WMR - 440J
.17HMR - 330J

.22WMR moona suudmekiirus ületab .22LR-i kahekordselt ja suudmeenergia kolmekordselt. Veel 100m pealt on .22WMR kuuli jääkenergia suurem, kui .22LR moona suudmeenergia.

Plussid:
* Relvaraudade vahetamise võimalus.
* Relv on kompaktne ja kerge.
* Päästik reguleeritav ja lühikese käiguga. Pehmemas asendis sportimiseks vägagi sobilik.
* Varuosade saadavus Eestis hea.
* Internetist saab tellida relvale USA firma DIProducts järelturu osi (pikendatud salveriiv, metallist salvekaev, Picatinny relsi üleminek jms.).
* Relva ja lisade hinnad.

Miinused:
* Kaitseriiv käib väga raskelt.
* Lae kinnituse poldid olid natuke liiga lühikesed. Asendasin ise pikematega.
* Laad "ujus" natuke lukukoja suhtes. Kinnituspoltidele tuli jäikuse lisamiseks sobitada vahehülsid.
* Salvekaev plastikust ja väljanägemiselt hapravõitu.
* Rihmakinnituse klamber pole sobiv bipod tugijala kinnitustele.

Üldjoontes pole kordagi pidanud kahetsema, et harjutusrelvaks just selle valisin. Kõik seni ilmnenud miinused on vähese nokitsemisega ületatavad.

honkomees kirjutas:kui ta pani toru taevasse vaatava apastraadi üles siis ohtu see kellelegi kujutada ju ei saanud.

Ja-jah, üles lastavad kuulid jäävad ju "taevasse kinni"...

Kas kukkuv kuul tapab?

Hmm ... ei taha küll hoolikalt läbimõeldud valikut kuidagi maha teha, aga ülikerge püss + suhteliselt lühike raud (ja sellest tulenevalt üpriski kõrge suudmerõhk) + kiire ja "terav" tagasilöök ... kas see 1,5m tütarlapsele mitte liiga äkiline kombinatsioon pole? Eriti kui teinekord plaanis ka magnum laenguid lasta.

Huupi pole ka mõtet hülsse minema loopida. Hülsi ressursi lõppemisest annab märku see, kui alumisse otsa tekib hele rant. Sellised praakige välja.



Võite teha endale ka imelihtsa "tööriista", painutades suvalisel traadijupil otsa vähekese kõveraks ja libistades seda hülsi sees üles-alla. Päris hästi on tunda, kas ja kui sügav soon sisse tekkinud on.

Kas keegi on leidnud mingi töötava lahenduse, kuidas USA päritolu relvade osi ja lisavarustust hankida? Täiesti selliseid tavalisi juppe, mis on igati seaduslikud ning ei kuulu ei relva oluliste osade ega strateegilise kauba nimistusse. Hetkel näiteks oleks paar Rugeri salve vaja.

USA netipoodides pole tüüpiliselt võimalik rahvusvahelist tarneaadressigi sisestada ja suuremad distribuutorid (Midway, Brownells) saadavad ka kurele, kui sihtriigiks Estonia määrad.

Eesti relvapoodidele olen ka päringud saatnud, aga no seal osatakse ainult käsi laiutada (kui üldse vastamagi vaevutakse).

Üks oluline erinevus, mida seni pole vist mainitud, on puidu ja plastiku erinev kaal. Plastikust saab toota oluliselt kergema kaba, mis on eelis nii relva üldkaalu kui selle tasakaalustamise korral. Mida rohkem relva massist on koondunud relva raskuskeskme ümbrusesse, seda paremini "juhitav" relv on. Massiivse puitlaadiga võib seda ideaali olla keeruline saavutada.

Raskete 'varmint'-raudade korral võib seis olla ka vastupidi - plastiklaad on liiga kerge, et rasket rauda tasakaalustada ning relva raskuskese liigub kehast liiga kaugele. Sellist relva on keeruline hoida kõikumata märgile suunatult. Et aga plastiklaad on üldjuhul seest õõnes, saab õõnsusesse paigaldatud lisaraskuse abil sellest probleemist üle.

Marekp kirjutas:Soovitaks kasutada parem carburettor cleanerit, mis on palju ohutum, aga vana õli ja muud sellist saasta lahustab sama hästi.

Mille poolest need kaks vahendit erinevad ja mis selle teise ohutumaks teeb?

Selle pärast ma kergelt mures olengi, et vahendid, mis "kiiresti ja sügavuti lahustavad igasuguseid aineid, mida muud asjad ei lahusta", kipuvad teinekord mitte just väga hellad olema nende materjalide vastu, mille lahustumist ma ei soovi.

Kas on kellelgi ka teadmist, mis toimeainetel need piduripuhastusvahendid töötavad?

Kas relva päästikusüsteemi puhastamisel autode pidurisüsteemide hooldamiseks mõeldud piduripuhastusaerosooliga võib olla mingeid negatiivseid tagajärgi?

Osade relvade päästikusüsteemi lahti võtmine on tõsine nöök ja osadel seda neetide vms. püsikinnituste kasutamise tõttu teha ei saagi. Tahaks aga ikkagi aeg-ajalt vana paakunud õli koos sinna ladestunud püssirohutahma ja tolmuga kätte saada. Idee oleks siis lihtsalt keerata relv tagurpidi, pihustada päästikusüsteemile vahendit ja lasta see koos mustusega välja tilkuda.

Olen muidu Valvoline Brake Cleaner aerosooliga edukalt puhastanud nii metall, kui plastikdetaile (nt. mootorsae õhufiltrid) ega ole mingeid kahjustusi märganud. Koostises ei tundu olevat mainitud ka mingeid pindaktiivseid aineid (kuigi selles osas ma oma keemiateadmisi väga ei usalda) ja peale puhastamist ning aerosooli aurumist tundub pind katsudes kuiv ja jääkideta.

On mingeid põhjuseid, miks seda siiski teha ei tasu?