Pole küll otseselt anekdoot
Saabub kõne 1313. Auto sõitis kährikule otsa ja loom elab veel. Olgu, lähen vaatan järgi. Korgin õlle lahti ja vaatan telekat edasi. Mis ma ikka lähen, kaugel ka nagunii ja kui kohale jõuan, siis ei siputa ta enam midagi.
10 minutit hiljem uus kõne lauanumbrilt. Teisel pool toru erutunud häälega meesterahvas
"Eesti politsei siinpool, kas ma räägin Viljariga?"
"Sõltub asjaoludest, mis ma teinud olen"
"Teile vist juba helistati, et üks vigastatud kährik on teepeal"
"Jah, helistati küll"
"Kui kaugel te olete juba"
"Panen saapaid jalga. Aga ma elan suht kaugel, kas te ise ei saa hakkama siis?"
"Ei saa, me vajame kindlasti teie abi"
"No selge, ma panen teise saapa ka siis jalga"
Kui Eesti politsei vajab minu abi, siis tuleb minna. Kiire puhumine alkomeetrisse. Andsin siis talda, et politsei ei peaks liialt kaua piinlevat looma vaatama ja et õlu päris ära ei lahtuks.
Kohale jõudes valvas politsei vilkurite saatel tee servas kükitavat kährikut. Ainult ohukolmnurgad olid puudu.
"Kas teil siis veljevõtit ei ole, et ise ära koksata?"
"Ei ole. Kas teil ka ei ole?"
Ma ei tea. Amserv käskis neile helistada, kui rehv tühjaks läheb
No võtsin siis autost koksaja ja sammun kähriku poole. See krt pani metsa alla jooksu
Polnud tühjal häda midagi. Aga no kui juba välja tuldud...
Mitte et ma midagi politseile ette heidaks. Politsei härra ja proua olid väga toredad. Lihtsalt vähe koomiline ja natuke kurb, mille peale nad peavad aega raiskama